Vanad programmid uuesti välja

Artikkel ilmus 21. juunil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalike valimiste lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud koguma elanikelt taas ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saades ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve jaoks esitatud ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.

Mõned võivad muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse nüüd välja samade lubadustega, millega esineti eelmine kord. Näiteks veekeskuse osas on need paljusid ammu ära tüüdanud, sest lubatud on seda korduvalt, aga muna on jäänud lõpuks ikkagi munemata. Kuid see ju ei tähenda, et mõte ise on põhimõtteliselt vale. Loodkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus siiski kerkib.

Kohaliku omavalitsuse toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, kus tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui üks mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, siis on mäng tema jaoks läbi. Ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased, jooksvad asjad, millega kohalik võim pidevalt tegelema peab.

Lisanduvad veel muud valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda, üksteisest eristuda, kuid nendegi osas on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades.

Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused. Kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad täna ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks.

Veelgi enam. Soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijate jaoks ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.

Näiteks osales 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mis lubas muuta linnavalitsuse poolt korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, aga teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.

Karskusteema võib muidugi tunduda valimiste kontekstis triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ju ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua. Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks lubadust karskuse alal (“kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks” ning “salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus”), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis üritab esitleda ennast teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.

Vanade programmide kõrval väärivad aga kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mis juba esitati linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks. See ideekorje on toimunud Viljandis nüüd mitmeid aastaid ja nii on saadud kokku kümneid väga häid, sageli ka küllaltki praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha erinevate erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja mõelda välja midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.

Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud toetust erakondade poolt. Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem sarnane koorem nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ning nende valimisliidu pääsemine volikokku paistab üpriski tõenäoline.

Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja ise linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole pakutud välja nii kulukaid megaprojekte.

“Gifted” / “Before I Fall” / “The Last Word”

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

Sirpa Kähkönen “Graniitmees”

Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.

Lugu algab aastast 1922, kui noor minajutustaja, kes saab uueks nimeks Klara, pageb koos oma mehega suuskadel Soomest: “Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.”

Suurema osa romaanist moodustabki Klara jutustus. Hiljem selgub, et ta pani selle kirja 1935. aastal, kui oli suremas, ning see konfiskeeriti lõpuks ühe tšekisti poolt, kes esineb selles alguses tsirkuseartistina.

Klara jutustusele on lisatud veel sadakond lehekülge teksti, kus tegevus jõuab viimaks välja 1937. aasta terrorini. Kui Klara jutustus moodustab küllaltki kompaktse terviku, siis romaani lõpuosa vajub veidi ära, laguneb kohati laiali ja jääb natuke venima, aga huvitav on seegi…

Mesimurak, tsirgukiri,
karu itk ja täheke,
teelehtlehed, kasetohud,
rannaliiva valendus.

See oli katkend ühest runost, “Tikkija laul”, mille Klara kirjutas üles Ingerimaal valgutuskäigul viibides. Kohtume sellega alles siis, kui tema abikaasa naisest järelejäänud pabereid öösel ühes tünnis põletab.

Kähkönen rääkis Postimehes ilmunud intervjuus, et tegi intensiivset uurimistööd ja valmistus selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Lugedes on tõesti tunda, et autor on ennast tolle ajajärgu eluoluga põhjalikult kurssi viinud. Eriti jääb kõlama tänavalaste-teema, mis oli üleval juba enne 1937. aasta isatust (siinkohal soovitan lugeda ka Vladimir Amlinski raamatut “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, mis lahkab sarnaseid teemasid), aga ka minajutustaja eksistentsiaalsed mõtisklused, mis omandavad kohati kaunis poeetilisi vorme.

“…ootamatult tabas mind seesama tunne, mis oli mulle sageli tulnud ka lapsest peast: ma imestasin, kas see siin olen mina ja kas see on maailm, kus pean elama. Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia see soov oli mind toonud.”

Romaani pealkiri, “Graniitmees”, viitab siiski ühele teisele tegelasele (“Nad kõndisid kevadistel õhtutel koos Galkiniga Peterburi tänavatel ja panid elavatest piltidest mõttes kokku loo, mille pealkirjaks pidi saama Graniitmees.”), jääb veidi kaugeks ja külmaks. Minu meelest sobinuks selleks paremini “Tikkija laul”, aga siis tulnuks kirjutada muidugi ka veidi teistsugune romaan.

Väikest katkendit saab lugeda selle lingi taga.