Kuna eraelulistel põhjustel, millest ma ei kirjuta, tuleb alanud aastal tõenäoliselt siiski hoopis vähem mööda kultuuriüritusi jooksmist kui eelmisel, siis kandub selle ajaveebi fookus nüüd ilmselt ikkagi rohkem poliitikale. Seetõttu alustangi sellest.
Läinud aasta tõi Eestile uue presidendi ja uue valitsuse.
Kersti Kaljulaid sai presidendiks ootamatult ja ebatavalisel moel, kuid on minu silmis talle antud usaldust juba õigustanud. Mõnda tema sõnavõttu olen küll isegi kritiseerinud, aga üldiselt avaldab ta positiivset mõju kogu Eesti poliitilisele kliimale. Rohkem siirust ja vähem silmakirjalikkust võiks jääda tema tegevuspõhimõtteks ka edaspidi, kuigi kohati võib see kutsuda muidugi esile ka nurinat.
Meie president ise ütles oma aastavahetuse tervituses: “Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.”
Just konstruktiivne (mõistuspärane, ülesehitav ja edasiviiv) kriitika on see, mida võiks alanud aastal rohkem olla. Niisama lahmimine, mis tugineb peamiselt emotsioonidele, ei pea lugu faktidest ega paku välja positiivset programmi, tekitab juurde ainult negatiivset energiat, aga seda on maailmas juba niigi palju. Pealegi on see minu meelest sama kahjulik nagu kriitikameele puudumine.
Samavõrd ootamatult sai Eesti ka uue valitsuse. Sellega seoses on minu tunded täna veidi vastuolulisemad. Ühest küljest oli väga vaja, et selline võimupööre toimuks, aga teisest küljest olen ma ise ikkagi pigem parempoolsete vaadetega ega usu, et kõik uue koalitsiooni poolt pakutavad muudatused on head, praktikas hästi toimivad.
Ma ei näe Riigikogu praegust koosseisu vaadates hetkel võimalust parema koalitsiooni moodustamiseks ega ole põhimõtteliselt selle valitsuse vastu, aga võib juhtuda, et hakkan tegema mõningates küsimustes peenhäälestatud kriitikat.
Kuidas kohalikud valimised mõjutavad Eestis üleriigilist positsioonide jaotust, sel teemal ei hakka ma üldse spekuleerima, sest minu meelest on nende valimiste tulemused ennustamatud. Ise ma nüüd ei kandideeri, vaid tegelen Avatud Nimekirjade koordineerimisega (hetkel tundub, et vähemalt Tallinnas peaks selline valimisliit tõesti loodud saama).
Milline saab olema Donald Trumpi poliitika USA presidendina, see on paljuski tegelikult jätkuvalt üks suur küsimärk. Näiteks Venemaa osas võib tema seniste avalduste põhjal justkui eeldada suhete paranemist, aga sama hästi võib juhtuda, et Trump tunneb nüüd, et peab hakkama tõestama, et ta ei ole venelaste poolt pukki pandud kasulik idioot – see viiks hoopis USA-Vene suhete veelgi suurema pingestumiseni.
Mis puudutab Euroopat, siis loodan ja usun, et Prantsusmaa presidendiks valitakse kevadel François Fillon ja vabariiklased võidavad seal ka suvel toimuvad Rahvusassamblee (parlamendi alamkoja) valimised. Saksamaa kantslerina jätkab Angela Merkel (kui tal just tervis üles ei ütle) ning Geert Wildersi Vabaduspartei ei suuda Hollandis esimeseks tõusta.
Aga, nagu alati… aeg näitab.