“Olen 42-aastane. Mul pole meest, last ega tööd. Olen oma korteri maha müünud, olen oma esimese raamatu valmis saanud ja endisest töökohast lõpparve võtnud. Olen astunud valgesse uttu – olen vaba ja kõigest prii.” lk 13
Järjekordne raamat, mida sai loetud selleks, et vaadata, kas see võiks jääda riiulisse ootama aega, mil minu tütred on piisavalt suured, et seda lugeda, räägib keskeakriisi jõudnud Soome naiskirjanikust, keda on tabanud nn. teise raamatu needus. Kankimäki järgneb inspireerivatele naistele nii ajaliselt, kultuuriliselt kui ka geograafiliselt kaugetesse paikadesse, astub nende jälgedes, uurib nende elu, et saada lõpuks valmis oma teine raamat “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.
“Kas tohib kõike kõrvalise ja võõramaalase pilguga vaadata? Kas ma saan veidigi andeks, kuna ma vähemalt püüan mõista? Kui ma oma esimeses raamatus Jaapanist kirjutasin, ei mõelnud ma säärastele asjadele üldse, vaid kirjutasin, mis pähe tuli, midagi tsenseerimata ega poliitkorrektsuse üle juurdlemata, kuid nüüd, Aafrikast kirjutades, on mul tunne, nagu liiguksin miiniväljal. Küllap on nii, et olgu ma kui tahes ettevaatlik, suudan end igal juhul õhku lasta.” lk 48
Umbes kolmandik raamatust on pühendatud Taani kirjanikule Karen Blixenil (1885–1962), kes on eestikeelsetelegi lugejatele tuntud eelkõige oma Aafrikast rääkivate mälestuste kaudu. Kankimäki näitab, et tema elu Aafrikas ei olnud tegelikult päris selline, millisena Blixen seda enda teostes kujutas. See oli ikka kõvasti keerulisem. Tema kannul käies maalib Kankimäki aga päris elutruu pildi ka tänapäeva Aafrikast.
Teine kolmandik on pühendatud maailmaränduritele ja reisikirjanikele. Pikemalt on seal tehtud juttu järgmistest tegelastest: Isabella Bird (1831–1904), Ida Pfeiffer (1797–1858), Mary Kingsley (1862–1900), Alexandra David-Néel (1868–1969) ning Nellie Bly (1864–1922), kelle enda tore raamatuke “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” avaldati eelmisel aastal lõpuks ka eesti keeles. Jutust käivad aga läbi veel mitmed teised sarnased seiklejad, üks on näiteks leedi Hester Stanhope (1776–1839).
“Tahad niisama pükse kanda? Mõtle järele, kas sa ikka võid endale lubada samasugust käitumist nagu keegi Lady Hester Stanhope, kes reisis 1810. aastal Lähis-Idas ringi meheks riietununa puhtalt seetõttu, et pidas pükse mugavamaks. Tema käitumine šokeeris britte südamepõhjani. (Araablased jälle arvasid, et tegu on mingi võõramaalaste kiiksuga.) Oli mis oli, kõnealune leedi suri Liibanoni mägedes üksildasena, peast segi läinuna ja täiesti vaesununa oma kolmekümne kuue toalises majas, mis kuulu järgi oli täis prahti, vanu arstimeid ja koidest puretud Araabia sadulaid.” lk 163
Stanhope on muu hulgas tuntud selle poolest, et tema eestvedamisel korraldati esimesed arheoloogilised väljakaevamised Palestiinas, kuid sellest ega ka paljudest teistest temaga seotud põnevatest seikadest Kankimäki raamatus juttu ei ole. Seal on ta vaid korraks vilksatav kõrvaltegelane.
Raamatu viimane kolmandik on pühendatud kunstnikele. Itaalia maalikunstnikud Sofonisba Anguissola (1532–1625), Lavinia Fontana (1552–1614) ja Artemisia Gentileschi (1593–1656?) on ehk tuntud kunstiajaloolastele, kuid käivad meediast tänapäeval läbi pigem näidetena nimedest, mida keegi eriti ei tea. Lisaks on seal Jaapani avangardist Yayoi Kusama (sünd. 1929), keda peetakse praegu küll edukaimaks elusolevaks naiskunstnikuks (teenistuse mõttes), kuid kelle kuulsuse kõrgaeg jääb ilmselt siiski juba aastakümnete taha – ei ole täna kindlasti nii tuntud nimi nagu Andy Warhol (1928–1987) või Yoko Ono (sünd. 1933), kuigi omal ajal on ta pälvinud päris laialdast tähelepanu.
Mia Kankimäki esimene raamat “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”, mida ma ei ole lugenud, rääkis Jaapanist, kuhu ta jõuab tagasi teise raamatu lõpuks. See on kindlasti raamat, mis väärib lugemist (julgen väita, et ka meestel). Veebist leiab sellele aga muidugi ka palju teisi soovitajaid, näiteks 1, näiteks 2, näiteks 3.