Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.
Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).
Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse
Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.
Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.
Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).
Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises
Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.
“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”
Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”
Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.