Maailm murenes kiirusega, mida me polnud tihanud ette kujutada, nagu kriidikalju, mille seni igaveseks peetud materjalist hakkab erosiooni toimel suuri lahmakaid pudenema. Me peame oma maailma hävimatuks, väärtuste vallutamatuks kindluseks, kuni see ühel päeval muutub meie silme all õletuustiks, mille kergeimgi tuulehoog võib minema pühkida. lk 242
Eesti päritolu prantsuskeelne kirjanik Katrina Kalda (sünd. 1980 Tallinnas, kuid elab alates 10-ndast eluaastast Prantsusmaal) ei tee oma seni viimases romaanis juttu otseselt Eestist ega eestlastest (tema 2010. aastal avaldatud debüütromaan kandis pealkirja “Un roman estonien” ehk “Eesti romaan”), aga selles käsitletud teemad ei tohiks olla meile võõrad.
Lugu on kirjutatud minajutustaja tagasivaatena kusagilt lähedasest või mitte väga kaugest tulevikust, kus kliimamuutused on viinud rändekriisi süvenemise ja suurte poliitiliste mullistusteni, osad linnad on jäänud juba vee alla ja ühiskonnad sisuliselt koost lagunenud, tuumareaktorid välja lülitatud ning elektriühendused kõrvalistel liinidel katkestatud, katkenud on ka suur osa kaubandussidemeid, maailmas tegutsevad aktiivselt ökoterroristid jne. Selline on siis see tulevik, kust minajutustaja vaatab tagasi käidud teele, alates trööstitust lapsepõlvest Calais’ sadamalinnas kuni eluni enda rajatud savionnis (Kerterre). Kohati tundub juba, et see on midagi stiilis “elu jookseb silme eest läbi enne surma”, aga lõpp on siiski…
Romaani tegevus leiab enamasti aset maailmas, mida võib kirjeldada sõnadega loov klass, prekariaat, uus vaimsus, intelligents – kõik need nähtused on seal erineval moel põimunud. Peategelane Sabrina mainib ühes kohas, muide, et luges Marcel Prousti romaani “Kadunud aega otsimas” (ja see ütleb tegelikult palju). Lugu on sisuliselt tema isiklike otsingute rada. Märksõnad: ebakindlus, sihitus. Kui tundub, et mingi selgus on leitud, variseb kõik jälle põrmu – selline tunne, et tahaks karjuda, aga ei suuda, tahaks nutta, aga ei tule pisaraid.
Lugedes meenus Françoise Mallet-Joris’ “Valed” (“Les Mensonges”, 1956, e.k. LR nr. 27/28 – 1961). Ma täpselt ei tea, miks, sest seda sai loetud päris ammu (eelmisel sajandil) ja mulle ei meenu selle sisust hetkel midagi väga konkreetset, aga mäletan, et teos mõjus umbes sama terviklikult, tekitas lugemisel mingi sarnase tunde ja käsitles kohati (vist?) isegi sarnaseid teemasid. Pealegi oli Mallet-Joris’ ju Prantsusmaal samuti n-ö väljastpoolt tulija (pärit Belgiast). Nii et midagi ühist neis autorites ehk nimetatud teostes tõenäoliselt leidub.
Teine väga hea raamat, mis lugedes meenus, oli Samanta Schweblini “Nähtamatu niit” – sama painajalik, kohati sarnased teemad ja meeleolud, kuigi Kalda jutustamislaad on teistsugune, rahulikum, tema minajutustaja ise päris esoteerikasse ei lasku, sedasi palavikuliselt sonima ei hakka.
Kokkuvõttes on “Metsiku maailma melanhoolia” (prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar) minu poolt kindel lugemissoovitus. Ka neile, kellele Proust mõjub hirmuäratavalt. Leidub samas muidugi ka teistsuguseid arvamusi, osadele võib tunduda selles kujutatud maailm liiga masendav.