Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).
Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.
“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.
Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.
Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.
“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”
Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.
“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.
“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.
Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…
Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.
“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”
Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…
Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.
Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.
Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.