Loomingu Raamatukogu avaldatud valikuke Witold Gombrowiczi juttudest on minu meelest täiesti loetav, aga paratamatult tõusevad peas võrdluseks selle kõrvale tema näidendid ning “Päevaraamat”. Ja need meeldisid mulle rohkem.
Kõigepealt üks stiilinäide, üks lõik tema juttudest: “Klaas oli umbes kolme sentimeetri paksune. Selle pinnal ei olnud ühtki kriimu ega pragu, ainult ühte kohta oli puuritud väike õhuauk. Võtke üks ilmatu suur muna ja torgake sellesse nõelaga auk – just sellise muna sisse olin ma sattunud, ja mul oli selles sama palju ruumi kui tibul muna sees.” (jutust “Seiklused”)
See oli valitud lõik, mitte juhuslik. Gombrowicz kasutab sarnaseid võrdlusi oma juttudes päris sageli, aga see jäi mulle kõige paremini meelde, tundus kõige vaimukam ja tabavam.
Kuna tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu mul endal riiulist võtta ei ole, siis ei saa sellest siia kõrvale ühtegi näidet tuua, aga minu jaoks on ta jätkuvalt eelkõige näitekirjanik (olen lugenud teda ainult eesti keeles, mis tähendab, et tema romaane ma lugenud ei ole).
On ju ka täiesti loomulik, et tema kirjanikutee alguses, juba 1928-1937 (Gombrowicz elas 1904-1969) kirjutatud jutud mõjuvad nõrgemalt kui valdavalt hiljem valminud näidendid või päris lõpuperioodi hõlmav “Päevaraamat”, kuhu on koondatud tema akumuleerunud elutarkus.
Viimasest lõpetuseks üks väike mõtisklus aastast 1960: “Kunsti jõud, kompromissitus, aina uuenev igavikulisus johtub sellest, et kunsti kaudu väljendab end indiviid. Üksikisik. Eraldiseisev inimene.”
Gombrowiczi sõnul kunst “on eraomand, privaatsem kõigest, mida inimene eales endale soetanud. Kunst on nii privaatne, nii isiklik, et õieti alustab iga kunstnik seda algusest – ja igaüks teeb selle endas, enda jaoks – see on ühe eksistentsi, ühe saatuse, ühe eraldi maailma väljendus. Tagajärgedes, toimemehhanismides – ühiskondlik, tekkimises ja hinges – individuaalne, eraldiseisev, konkreetne, ainukordne.”
Võib muidugi vaielda, kas kõigi kirjanike looming ikka vastab sellele määratlusele (ja kui ei vasta, kas siis on üldse tegemist kunstiga?), aga Gombrowiczi enda puhul peab see kindlasti paika. Tema oli tõesti üks suur kunstnik. Mina ütleksin isegi, et geniaalne, aga seejuures ikkagi inimene, nagu kõik geeniused.