Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.
“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.
Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.
Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.
Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”
Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.
Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.
Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.
Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”
Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.
“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.