Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.
Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”
Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.
Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.
Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.
Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.
Hoopis kummalisemad arengud näivad selles osas toimuvat Reformierakonnas.
Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?
Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?
Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.
Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.
Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.
Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.
Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.
Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.
Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.
Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.
Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.
Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.
Väga hea. Tehke ära!