Rubriik: teater

Minu õhtune meelelahutus

Uuringute kohaselt vaatavad Eesti elanikud telekat keskmiselt 3 tundi ja 45 minutit päevas. Mina üldiselt telekat ei vaata, aga erinevatele üritustele on kulunud viimastel päevadel kokku keskmiselt enam-vähem sama palju aega.

Kondase Keskuses toimus eile üritus teemal “Vestlus linna tulevikust – 50 aastat hiljem”, lähtepunktiks samas kohas täpselt pool sajandit varem toimunud arutelu, mille kutsus kokku 1966. aastal äsja Viljandi peaarhitektiks saanud Ülo Stöör. Jutt keerleski põhiliselt toonaste plaanide ja vahepeal toimunud arengute ümber, tulevikku vaatamist oli vähem, kuigi leidus ka seda.

Minu arvamus: kui 1966. aastal oli Viljandi kasvav, siis praegu on see jätkuvalt kahanev linn (ainuüksi viimase viie aastaga on elanike arv langenud üle tuhande inimese võrra, täpsemalt 5.4% ehk keskmiselt protsent aastas), kus päris uute ehitiste rajamise kõrval muutub järjest suuremaks väljakutseks rakenduse leidmine juba olemasolevatele hoonetele. Plaane võib ju teha, aga nende realiseerumine on iseasi.

Karita Paul “Hetk” #karitapaul #tants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Õhtune kultuurikava algas kell seitse Sakala Keskuses, kus tantsurühm Hebe andis oma kevadkontserdi, mille algusest pärineb ka ülalnähtav hetk gümnasist Karita Pauli lühipalast “Hetk” (autori enda esituses). Kenad ja harmoonilised esinemised, ilus vaadata, aga lahkusin siiski juba vaheajal, et minna kaheksaks Valgesse, kus esietendus Karoline Suhhovi tantsulavastus “Suitsune transs tinapaberis”.

Tutvustust ma eelnevalt muidugi ei lugenud, teadsin vaid pealkirja ning seda, et mäng käib Fernando Pessoa ainetel (tema ühest luuletusest on kulunud pähe read: Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju, / saatust, nii nagu saatus on antud.). Lasin ennast voolul kanda.

Tüki nimi tekitas minus esialgu küsimuse, kas seal jagatakse publikule hõbepaberist mütsikesi, aga see sai kiiresti vastuse: ei jagatud. Vaadates tuli pähe mõte, et saalist puudub veel vaid oopiumisuits, muidu võiks tõesti transsi langeda.

Lugesin hiljem ka tutvustust ja pikemat intervjuud Suhhovi endaga, mis andis loomulikult hoopis teise perspektiivi, aga kuna juba sissejuhatava osa heliribaga assotsieerus mulle Underworldi “Born Slippy”, siis tundus algusest peale, et loo teemaks on mingi sürreaalne koosviibimine, narkomaanide pidu, mis kandus vaid ööklubist kitsamasse ringi, kus kõik kolm osalist olid eelnevalt triipu pannud.

Tegelikult seal vist päris narkotsi võtmist ei kujutatud; tubaka ja alkoholi tarvitamist aga küll ning sellega kaasnenud nähtusid, millest jäi mulje, et kõik tegelased on laksu all. Lühidalt: depressiivne tükk. 2. juunil võib seda näha Tartus, 9. juunil Tallinnas.

Kella üheksast algas samas Viljandi Lennukitehase ruumes Tanel Tingi monoetendus “Üksindusse”, aluseks tõestisündinud lugu Christopher McCandlessist, sihitust seiklejast, kes 1992. aastal Alaskas surnuks nälgis. Tema traagiline saatus on mõjunud inspireerivalt paljudele (eriti pärast seda kui sellest Hollywoodis film tehti), Ting kuulub TÜ VKA teatrikunsti 11. lennu andekaimate tegelaste hulka ja sai selle esitamisega kenasti hakkama.

Mina aga mõtlesin, et 50 aastat tagasi oleks mängitud siin hoopis midagi Nikolai Virta romaanil “Üksindus” põhinevat – lugesin kunagi seda raamatut, aga ei ole näinud selle põhjal tehtud filmi ja kui nüüd seda veebist otsisin, siis avastasin, et legendaarsel Odessa Kinostuudiol on YouTube-is lausa oma kanal (nagu ka Mosfilmil ja Lenfilmil, kui keegi veel ei tea), kust leiab palju häid vanu filme.

Tšehhovi “Kajakas” gümnasistide esituses #teater #kooliteater #vgteater #tšehhov #kajakas

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esmaspäeval läksin õhtul kella kuueks muusikakooli orkestrimajja, kus toimusid TÜ VKA rütmimuusika ansamblite kontsert-ettemängud. Sealt kella seitsmeks TÜ VKA peahoonesse, vaatama ühte lühikest tantsukat. Seejärel Sakala Keskusesse, kus toimus Viljandi Gümnaasiumi teatripäev, kavas muu hulgas Tšehhovi “Kajakas” ning Piibel, mida esitati kah päris vaimukalt.

Vahepeal on esinenud nende ürituste vahel küll ka lihtsalt niisama tüütut passimist, aga kokku ei ole kulunud selle peale ilmselt rohkem aega kui läheks telekast reklaamide vahtimisele.

Jürgensoni “KATARIINA”

Eile jõudis Koidu Seltsimajas vaatajate ette juba varem kultuuridessandi raames Tallinnas ja Tartus mängitud Grete Jürgensoni monolavastus “KATARIINA”, mida saab nüüd Viljandis näha veel ka täna ja homme õhtul kell seitse.

Kui öelda sõna “monotükk”, siis mõistetakse selle all Eestis enamasti automaatselt stand-up komöödiat, sest enamik siin mööda maad tuuritavaid ühe-mehe-šõusid (Peeter Oja, Henrik Normann jt.) ongi just seda, aga antud juhul on tegemist draamaga, kuigi see sisaldab ka koomilisi elemente, humoorikaid kohti.

Lugu algab sellest kuidas keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt väljavalitud saksa vürstiplika Sophie Friederike Auguste reisib Venemaale, et saada naiseks mehele, kes teda ei armasta. Ja lõpeb seal, kus temast saab keisrinna Katariina II, kes sai hiljem tuntuks ka kui Katariina Suur.

Seega hõlmab tegevus aastaid 1744-1762, mil kujutatud isik täitis suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna rolli ehk oli lihtsalt Katariina, mis tähendab, et vaatajatele näidataksegi sisuliselt võõrsilt tulnud vürstiplika kasvamist Venemaa keisrinnaks.

Tegemist ei ole loomulikult lihtsalt mingi ajalookursuse või püstijalaloenguga, kuigi sõnaline osa on suur, vaid ikkagi teatritükiga, kust ei puudu liikumine, emotsioonid, miimika, küünlavalgus ja muusika ning veel mõned atribuudid, kusjuures kõrvalosas astub üles Kalju Komissarovi hääl.

Poliitiliselt ebakorrektne tükk

Eestis paistab Venemaaga seotud asjade hindamine kuidagi positiivselt olevat hetkel täielik tabu, nagu näitas hästi viimane Eurovisiooni lauluvõistlus – kui tavaliselt on Venemaa saanud siit finaalis 12 punkti, siis nüüd ei antud (vist üldse esimest korda?) ühtegi.

Seda arvestades on isegi omamoodi julgustükk (eriti kui pidada silmas, et antud persooni valitsusaega jäi Krimmi ühendamine Venemaaga) tulla siin praegu välja sellise lavastusega, mille peale võidakse ju süüdistada lausa russofiilias, kuigi tegelikult on seal kohti, mis peaksid meeldima ka russofoobidele (näiteks need, kus Katariina põrandal püherdab ja ahastusest oigab).

Mulle kui veendunud vabariiklasele on muidugi poliitiliselt hoopis vastuvõetamatu igasugune aadlike idealiseerimine. Jürgenson ei lähe selles osas nii kaugele nagu Varro Vooglaid & Co., aga on mingis mõttes ohtlikumgi, sest tema kujutatud suurvürstinna mõjub kokkuvõttes päris inimliku, mitte konstrueerituna.

Tasakaalustuseks soovitan lugeda läbi Vjatšeslav Šiškovi monumentaalse ajaloolise jutustuse “Jemeljan Pugatšov” (kõik kolm köidet, kokku 2175 lehekülge), mis annab sellest naisest, tema järgnenud valitsemisajast ja toonasest Venemaast veidi teistsuguse ning kaugeltki mitte nii ilusa pildi.

Minge kindlasti vaatama!

Koidu Seltsimaja väike saal oli eile pilgeni rahvast täis, jäid vaid mõned üksikud vabad kohad, aga publiku hulgas paistis olevat ka suhteliselt palju Jürgensoni kursusekaaslasi TÜ VKA teatrikunsti 11. lennust, teisi tudengeid ja õppejõude. Täna ja homme on niisama linnarahvale tõenäoliselt rohkem ruumi.

Etendused on tasuta ja soovitan neid loomulikult vaatama minna. Näiteks noortel kasvõi juba selleks, et kui Jürgenson tähistab kunagi oma 50. lavajuubelit, siis saaksite lastelastele justkui möödaminnes öelda: “Jaa, teda käisin vaatamas juba siis, kui ta veel teatrikoolis õppis!” – kas poleks see siis uhke tunne!?

PS. Alles pühapäeval sama hoone teises tiivas avatud uus kunstigalerii Supersonicum sai endale fesaris eraldi lehekülje (lisage meeldivaks, et näha kui seal midagi jälle toimub ehk tulekul on).

Sõnumeid teatriilmast

Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.

Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.

“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.

Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.

Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.

Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).

Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).

Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.

“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.

Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.

Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.

Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.

* * *

Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.

See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.

Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.