Minu õhtune meelelahutus

Uuringute kohaselt vaatavad Eesti elanikud telekat keskmiselt 3 tundi ja 45 minutit päevas. Mina üldiselt telekat ei vaata, aga erinevatele üritustele on kulunud viimastel päevadel kokku keskmiselt enam-vähem sama palju aega.

Kondase Keskuses toimus eile üritus teemal “Vestlus linna tulevikust – 50 aastat hiljem”, lähtepunktiks samas kohas täpselt pool sajandit varem toimunud arutelu, mille kutsus kokku 1966. aastal äsja Viljandi peaarhitektiks saanud Ülo Stöör. Jutt keerleski põhiliselt toonaste plaanide ja vahepeal toimunud arengute ümber, tulevikku vaatamist oli vähem, kuigi leidus ka seda.

Minu arvamus: kui 1966. aastal oli Viljandi kasvav, siis praegu on see jätkuvalt kahanev linn (ainuüksi viimase viie aastaga on elanike arv langenud üle tuhande inimese võrra, täpsemalt 5.4% ehk keskmiselt protsent aastas), kus päris uute ehitiste rajamise kõrval muutub järjest suuremaks väljakutseks rakenduse leidmine juba olemasolevatele hoonetele. Plaane võib ju teha, aga nende realiseerumine on iseasi.

Karita Paul “Hetk” #karitapaul #tants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Õhtune kultuurikava algas kell seitse Sakala Keskuses, kus tantsurühm Hebe andis oma kevadkontserdi, mille algusest pärineb ka ülalnähtav hetk gümnasist Karita Pauli lühipalast “Hetk” (autori enda esituses). Kenad ja harmoonilised esinemised, ilus vaadata, aga lahkusin siiski juba vaheajal, et minna kaheksaks Valgesse, kus esietendus Karoline Suhhovi tantsulavastus “Suitsune transs tinapaberis”.

Tutvustust ma eelnevalt muidugi ei lugenud, teadsin vaid pealkirja ning seda, et mäng käib Fernando Pessoa ainetel (tema ühest luuletusest on kulunud pähe read: Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju, / saatust, nii nagu saatus on antud.). Lasin ennast voolul kanda.

Tüki nimi tekitas minus esialgu küsimuse, kas seal jagatakse publikule hõbepaberist mütsikesi, aga see sai kiiresti vastuse: ei jagatud. Vaadates tuli pähe mõte, et saalist puudub veel vaid oopiumisuits, muidu võiks tõesti transsi langeda.

Lugesin hiljem ka tutvustust ja pikemat intervjuud Suhhovi endaga, mis andis loomulikult hoopis teise perspektiivi, aga kuna juba sissejuhatava osa heliribaga assotsieerus mulle Underworldi “Born Slippy”, siis tundus algusest peale, et loo teemaks on mingi sürreaalne koosviibimine, narkomaanide pidu, mis kandus vaid ööklubist kitsamasse ringi, kus kõik kolm osalist olid eelnevalt triipu pannud.

Tegelikult seal vist päris narkotsi võtmist ei kujutatud; tubaka ja alkoholi tarvitamist aga küll ning sellega kaasnenud nähtusid, millest jäi mulje, et kõik tegelased on laksu all. Lühidalt: depressiivne tükk. 2. juunil võib seda näha Tartus, 9. juunil Tallinnas.

Kella üheksast algas samas Viljandi Lennukitehase ruumes Tanel Tingi monoetendus “Üksindusse”, aluseks tõestisündinud lugu Christopher McCandlessist, sihitust seiklejast, kes 1992. aastal Alaskas surnuks nälgis. Tema traagiline saatus on mõjunud inspireerivalt paljudele (eriti pärast seda kui sellest Hollywoodis film tehti), Ting kuulub TÜ VKA teatrikunsti 11. lennu andekaimate tegelaste hulka ja sai selle esitamisega kenasti hakkama.

Mina aga mõtlesin, et 50 aastat tagasi oleks mängitud siin hoopis midagi Nikolai Virta romaanil “Üksindus” põhinevat – lugesin kunagi seda raamatut, aga ei ole näinud selle põhjal tehtud filmi ja kui nüüd seda veebist otsisin, siis avastasin, et legendaarsel Odessa Kinostuudiol on YouTube-is lausa oma kanal (nagu ka Mosfilmil ja Lenfilmil, kui keegi veel ei tea), kust leiab palju häid vanu filme.

Tšehhovi “Kajakas” gümnasistide esituses #teater #kooliteater #vgteater #tšehhov #kajakas

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esmaspäeval läksin õhtul kella kuueks muusikakooli orkestrimajja, kus toimusid TÜ VKA rütmimuusika ansamblite kontsert-ettemängud. Sealt kella seitsmeks TÜ VKA peahoonesse, vaatama ühte lühikest tantsukat. Seejärel Sakala Keskusesse, kus toimus Viljandi Gümnaasiumi teatripäev, kavas muu hulgas Tšehhovi “Kajakas” ning Piibel, mida esitati kah päris vaimukalt.

Vahepeal on esinenud nende ürituste vahel küll ka lihtsalt niisama tüütut passimist, aga kokku ei ole kulunud selle peale ilmselt rohkem aega kui läheks telekast reklaamide vahtimisele.