Rubriik: teater

Välkloeng Ugalas 1/2

Käisin eile ekskursioonil Ugala teatrimajas, mille viisid läbi selle renoveerimisega seotud inimesed (gruppidel on sarnaseid ekskursioone võimalik ka tellida, kuigi tavaliselt ei juhata neid muidugi arhitektid), ja kuulasin hiljem välkloengut teemal “Väikelinn – kuidas liigud, kuhu liigud?”. Täna teen lühikese kokkuvõtte kolme esineja poolt räägitust, ülejäänust homme. Jutt on pandud kirja mälu järgi ega pruugi seega täpselt kattuda sellega, mida tegelikult räägiti, kuid mõte on jäänud loodetavasti samaks.

Ugala puutöökoda #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Erik Alalooga, helikunstigalerii Supersonicum kuraator, kes asus Viljandi elama umbes aasta tagasi Tallinnast, rääkis sellest, kuidas see linn tema ees lahti on rullunud. Alalooga märkis, et kui ta mõtles, milline võiks olla Viljandi akustiline postkaart, iseloomulik helipilt, siis ei suutnud ta tuvastada mingit ühtset dominanti ning sellise häiriva dominandi puudumine näitab, et linnapilt on siin helilises plaanis suhteliselt terve – kõige suuremat mürglit tekitabki võib-olla Supersonicum.

Ta tõstis esile ka Viljandi kompaktsust, mainides, et ei ole saanud juba tükil ajal niivõrd keskenduda loomingulisele tegevusele, näiteks kulus tal Tallinnas tunde ainuüksi ateljee ja kodu vahet käimise peale, aga siin elab ta sisuliselt kõrvalmajas. Tema sõnul oleks ideaalne, kui linnaruumi jõuaks ka helilisi parameetreid sisaldavaid kunstiteoseid, nagu neid mõnel pool mujal Eestis juba leidub.

Andres Rõigas, geograaf, TÜVKA ettevõtluspraktikate koordinaator ja Halliste vallavolikogu esimees (endine vallavanem), tõstatas küsimuse, mis päästab väikelinna ja kas väikelinn üldse vajabki päästmist. Ta märkis, et Eesti on täis huvitava arhitektuuriga väikelinnasid ja kõige suurema löögi all on praegu sellised vahepealsed linnad, mis ei ole päris maakonnalinnad. Need lihtsalt hääbuvad.

Viljandis on tema sõnul oluline roll kultuuriakadeemial, regionaalsel spetsialiseerumisel, koostööl tagamaaga. Rõigas arvas, et riik võiks anda maavalitsuste kadumisel osa ülesandeid (loomulikult koos vastava rahastusega) üle just regionaalsetele ülikoolidele. Hajaasustuse päästab tema arvates suvekodude laiem levik, kuid väiksemate (kortermajadega) keskuste tulevik kuigi helge ei paista. Tähtis on loovmajanduse arendamine.

Ugala dekoratsiooniladu #ugala #sneakpeek #teater #viljandi #eesti

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jiri Tintera, Valga linnaarhitekt, rääkis, et väikelinn on edukas, kui leiab oma niši, konkurentsis teiste väikelinnadega silma paistab. Valga puhul on eriline see, et see on kaksiklinn, kuid samas on see ka selgelt kahanev linn. Kui linnasüda on täis tühje, lagunevaid hooneid, siis mõjutab see ka kohalike elanike meelsust. Vaja on anda neile tagasi usk linna tulevikku, siis innustab see neid ka rohkem selle arengusse panustama.

Välisinvesteeringuid ei ole mõtet ootama jääda, võti on just kohalike elanike aktiivsus, arvas Tintera. Selleks, et inimesed julgeksid oma ettevõtetega alustada, vajavad nad aga ka usku, et koht areneb. Seetõttu kavandatakse Valgas teadlikult linna kokkutõmbamist, investeeringute koondamist eelkõige kesklinna, et see muutuks atraktiivsemaks. Tehakse ühtlasi tihedat koostööd lätlastega, et taastada Valga ja Valka ühe koos toimiva linnana.

Mis puudutab inimeste omavahelist läbikäimist, siis statistiliselt ei ole Valga elanike arv viimastel aastatel tema sõnul langenud, sest osad lätlased käivad Eestis tööl ning on registreerinud ennast Eesti elanikeks (sest siin on madalamad maksud jne.), kuigi ei ole tegelikult kuhugi kolinud. Teiselt poolt vaadates on Eesti poolt kõige suurem regionaalne meede olnud alkoholiaktsiisi tõstmine, mille tulemusel “Eesti investorid avastasid Läti Valka”, nagu ütles Tintera. Seevastu kultuuriüritustel suurt segunemist ei toimu, sest keeleruumid on ikkagi erinevad.

Looming nr. 4, 2017

Kõigepealt 85 lehekülge ilukirjandust, millest mind suutis kõnetada vaid 5.9% ehk need viis lehekülge, kuhu oli paigutatud üks luuletus, millega esines Kai Aareleid (loe mind / nagu luuletust / loe kiirustamata…). Ülejäänu võinuks vabalt lugemata jätta, aga selle teada saamiseks pidin lugema kahjuks läbi ka selle 94.1%, mille kohta eelöeldu kehtib.

Järgmised 50 lehekülge olid seevastu palju huvitavamad.

Mudlum, keda intervjueeris Carolina Pihelgas, ütles muu hulgas: “Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud.”

Kellele on, ja kellele pole. Muidugi ei pea keegi enda tekste ise analüüsima, aga vahest on seda siiski huvitav teha. Ja minu meelest on seda ka huvitav lugeda. Ilukirjanduslikud tekstid, sealhulgas luuletused, võiksidki olla tegelikult mõnikord varustatud autori kommentaaridega. Teiste tõlgendused mind nii palju ei huvita, aga vahest tahaks lugeda seda, mida autor ise midagi kirjutades mõtles. (Seda üldisemalt, mitte selle konkreetse autoriga seoses.)

Madli Pesti annab kiire ülevaate 2016. aasta teatritekstidest, mainides sealhulgas paari, mis jõudsid publiku ette Ugalas tehtud lavastustena. “Lavastaja Vallo Kirsi palvel seadis Lennuk draamavormi Tammsaare romaani “Kõrboja peremees”, pealkirjaga “Kõrboja perenaine”, kus pealkirjale vastavat fookuse nihet küll eriti selgelt ei sündinud,” kirjutab Pesti, tuues ühtlasi välja, et “Lennuk oli 2016. aasta viljakaim näitekirjanik – temalt ilmus viis teksti. Vahest pole siis kiirustamismärkide märkamine päris meelevaldne.”

“Klassikalaineil liikudes esindab lavastajadramaturgiat “Soo”. Dramatiseerija ning lavastaja Eva Koldits on rõhutanud Lutsu jutustuse müstilist õhkkonda, tulemuseks visuaalne kunstiteos, kus narratiiv pole tingimata esiplaanil,” märgib ta samas.

Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” on lahanud Sirje Olesk, Tiina Ann Kirss ning Jaak Urmet. Neist viimane küllaltki kriitilises, aga minu arvates asjalikus võtmes. Väärib kindlasti lugemist. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg vastab Urmeti arvustusele kohe samas pikema heietusega, mis kujuneb suureks ülistuslauluks Jaan Unduskile. Lugedes tundub kohati, et see on satiiriline paroodia, aga vaevalt Kronberg seda nii mõtles. Mulle näib see kohaliku “vaimuaristokraatia” omamütoloogia ehitamine veitsa naeruväärne, mõjub donkihotlikult. Parem olnuks nendest lehekülgedest osa Urmetile eraldada, et ta saanuks kirjutada Hasselblatti raamatust pikemalt ja veelgi põhjalikumalt.

Anna Verschik mõtiskleb Viivi Luige ainetel. Järgnevad tavapärased arvustused, aga neist lasin ma vaid silmad üle, nagu ka järgnenud kroonikast ning artiklitest Rootsi kirjanduselus toimuva kohta. Võib-olla loen neid mõni teine kord, võib-olla mitte. Eks tulevik näitab.

“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.