Väljasõit Pärnusse

Käisin eile väljasõidul Pärnus, kohtudes ühe vana tuttavaga, aga viibides ka kolmel üritusel, millest siin nüüd veidi juttu tuleb.

Kõigepealt soojenduseks õhtul kell kuus raekojas alanud Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilaste kontsert, kus jäi eriti silma Anna-Maria Pink – ilus, selge ja puhas hääl, mida ta hästi valitseb ja mida võimendas veelgi suurepärase kõlaga saal (võimaluse korral minge teda kuulama, kui ta kusagil esineb).

Seejärel Frederik Küütsi esimese EP esitluskontsert @ Korter13. Mina avastasin ta Hooandja kaudu, tundus andekas tegelane, toetasin kümne euroga ning sain nüüd tänu sellele plaadi ja tasuta sisse. Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.

Pärast läksin sealt üle tee Fookuse lõpupeole, kus oli sel hetkel suht vähe rahvast (pool tundi hiljem läks tantsupõrandale esimene paar). Leidsin valgema koha ja hakkasin lugema raamatut, mille olin võtnud kaasa tegelikult bussis lugemiseks. Ja veetsingi seal aega selle seltsis.

Õhtu jooksul, kui rahvast kogunes ning inimesi tuli ja läks, käis neist kümmekond uurimas ka seda, mida ma loen. Muutusin omamoodi reklaamiagendiks. Mõnega arenes isegi pikem jutuajamine kirjanduse teemal, mõni tahtis mulle lausa välja teha jne.

Kuna lugu oli väga kaasahaarav, siis ei olnud mul eriti tuju lobiseda, aga juhtunu näitas ilmselt, et kui tahate leida uusi tuttavaid, siis minge tantsuklubisse, võtke kaasa raamat ja hakake seda seal lugema ning äratate kohe tähelepanu, tekitate huvi või annate võõrastele lihtsalt sobiva ettekäände teid kõnetada, eriti kui nad on tarvitanud eelnevalt alkoholi, mis näib pahatihti olevat eestlaste peokultuuri lahutamatu koostisosa.

Mis raamat see oli, seda võite saada teada juba homme, kui siin ilmub spetsiaalselt sellele pühendatud postitus.

Kõigile üritustele pääsesin tasuta ning üldse kokku jätsin selle väljasõidu jooksul Pärnusse neli eurot ja 10 senti. Esimese ja teise ürituse vahel sõin Endla teatrikohvikus ühe Napoleoni koogi (1.50) ja jõin klaasitäie õunamahla (1.00). Täna hommikul võtsin bussijaama toidukohas kaks lehesaia (2×0.50) ja kakao (0.60). Lisaks bussipiletid edasi-tagasi (2×4.50).

Samas aga võtsin kaasa Pärnu käesoleva aasta tähtsündmuste kava, mida sirvides leidsin terve rea üritusi, kus põhimõtteliselt käia võiks. Seetõttu on tunne, et mul tuleb sinna sel aastal veel päris mitmeid väljasõite teha.

Arendage ka teie siseturismi! Toetage kodumaist loomemajandust!

Kolm lühikest arvustust

Eile sai vaadatud kaks filmi ja üks etendus, millest siin täna siis hästi lühidalt juttu tuleb: “Bølgen”, “Brooklyn” ja “Erakordselt heatahtlik mees”.

“Laine” (“Bølgen”) oli nüüd Norra kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile, kuid nominentide hulka ei jõudnud. Korralik katastroofifilm. Kõvasti realistlikum kui “San Andreas”, kuigi sisaldab samuti ebausutavat. Kaunid maastikud, head näitlejatööd, aga loos endas ei olnud midagi silmapaistvalt uut, erilist. Mulle see raputavalt ei mõjunud. Võib-olla olen vaadanud selliseid filme lihtsalt juba liiga palju.

“Brooklyn” sai BAFTA auhindade jagamisel pärjatud kategoorias silmapaistev Briti film ja on nomineeritud ka Oscarile kolmes kategoorias, sealhulgas parima filmi omas. Lugu tagasihoidlikust iiri tüdrukust, kes suundub sünnimaa perspektiivitutest oludest New Yorki, leiab seal oma õnne, tuleb korraks tagasi vanale kodumaale, aga otsustab lõpuks ikkagi Ameerika kasuks – valik käib ühtlasi kahe mehe vahel. Vana teema, aga kohati päris huvitavate kildude ja pööretega. Samas äärmiselt stiilipuhas, hästi tehtud film.

“Erakordselt heatahtlik mees” on eelmisel nädalal Ugalas esietendunud Sirkku Peltola näidend Tanel Ingi lavastuses, peaosas Egon Nuter. See on traditsioonilisemat laadi koomiline draama, mis toob vaatajate ette rea pilte, kus läbivateks teemadeks on inimeste üksildus ja suhtlemishäired, sisaldab nii naljakaid kui ka tõsiseid kohti. Publik paistis olevat valdavalt 40+ või isegi 50+, kuid leidus siiski ka minust nooremaid. Mõne koha peal jäi näitlejate hääl nii vaikseks, et vanematel inimestel oli raskusi selle kuulmisega, aga muidu okei.

Veelkord teatripäevadest

Tudengite Teatripäevad on selleks korraks läbi, aga teen siin nüüd veel lühidalt juttu ka nädalavahetusel nähtust. Reedestel etendustel sai juba veidi peatutud.

Polygoni Teatrikooli “Olevused” oli ühtlaselt tugev, kõige terviklikum lavastus, mis kuulis ohtralt kiidusõnu teatritarkadelt ja osutus ka publiku suurimaks lemmikuks. Tutvustuses kirjutati nende kohta muu hulgas: “harrastajad, kes ei tegele harrastusteatriga, vaid kes ihkavad rohkemat.” Asjal oligi tõesti juures mingi professional touch, kuigi ei saa öelda, et poleks üldse aru saanud, et tegemist ei ole elukutseliste näitlejatega. Selles mõttes nad siiski päris ära ei petnud.

Zona “Help!” kannatas selle all, et algselt lätikeelne tükk oli seda osaliselt ka nüüd, mistõttu publik ei saanud vahepeal lihtsalt aru, mida laval räägitakse ja mis üldse toimub. See tekitas selgelt segadust, ei lasknud vaatajatel hästi keskenduda. Lugu tundus muidu olevat päris huvitav ja meie temperamentseid lõunanaabreid oli hea vaadata. Aga, jah, kui pool tekstist kohale ei jõua, siis jääbki asi ju vaatajate jaoks veidi poolikuks.

Tallinna Ülikooli Üliõpilasteater TYYT tõi publiku ette Maeterlincki “Pimedad”, mille valis nende jaoks välja lavastaja Linnar Priimägi, kes jagas ka rollid. Oli tunda, et osatäitjad olid väga erineva tasemega. Ühes kandvaimas rollis üles astunud Maarja Korstnik tundus mulle nüüd samas aga ühe nende teatripäevade tugevaima naisosatäitjana. Teda tahaks kindlasti veel kunagi laval näha.

Vahepeal taas üks lugemissoovitus: Maurice Maeterlincki “Tarkus ja saatus”, mille võtab lühidalt kokku esimene lause: “Ses raamatus on palju kõnet tarkusest, saatusest, õiglusest ja armastusest.” Mida ta seal selle kõige kohta kirjutab, seda tuleks muidugi igaühel endal lugeda.

Helsingi Üliõpilasteater tegi oma lavastusega “Kukin” kestvusrekordi, poolteist tundi, aga see saavutati nii, et aeg pandi vahepeal venima. See tähendab, et istuti laval ja imetleti lilli. Praktiliselt liikumatult, sõnatult. Ma aega ei võtnud, aga selle peale läks kindlasti rohkem kui kümme minutit, vahepeal panin silmad kinni. Kui kogu uimerdamine välja jätta, siis olnuks tegemist üpriski hoogsa jandiga.

Ruutu 10 impro oli päris hea. Ma olin kah üks neist, kes mõtles vaatamise ajal, kui palju on seal tegelikult improvisatsiooni ja kui palju varem harjutatud naljasid, aga hiljem järgnenud arutelul kinnitasid nad, et tegemist oligi ikka päris improga. Hämmastavalt sujuv kokkumäng, kuigi neil on ilmselt juba seljataga ka suht kõva trenn ning oli näha, et tüübid on hingega asja kallal. Viljandis saab neid taas näha 24. märtsil Koidu seltsimajas, aga kavas on neil ka rida üritusi Tallinnas ja Tartus. Soovitan kõigil ise vaatamas käia. Huvitavad tegijad.

Teatripäevad lõpetas T-Teater ehk Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater, mille poolt toodi lavale Becketti “Sõnadeta mäng”. Stiilselt tehtud, aga vaadates meenus mulle legendaarne nukufilm “Nõiutud saar”, mis tundus lapsepõlves ühest küljest kohutavalt igav, aga mida sellegi poolest korduvalt huviga vaadatud sai. Samavõrd vastakaid tundeid tekitas ka see tükk. Teist korda siiski ei vaataks. Ühest piisab.

Kokkuvõttes tundub, et üritus andis selles vallas toimuvast kena läbilõike. Aitäh korraldajatele!