Tudengite Teatripäevad

Esimesed etendused on juba olnud ning esimene päev läbi. Ootame põnevusega kõike edaspidist! Koidke end kursis! 🙂 #tudengiteteatripäevad

A photo posted by Tudengite Teatripäevad (@tudengiteteatrip2evad) on

Viljandis käivad praegu Tudengite Teatripäevad, mille kavast eile juba kaks tükki publikuni jõudis. Kuna mul ei olnud õhtul aega jääda tarkade kommentaare kuulama, siis pean siia jälle midagi ise välja mõtlema.

Niisiis. Tartu Üliõpilasteater mängis Tšehhovi “Kirsiaeda” work in progress versioonis, mis tähendab, et see oligi nagu work in progress ehk veel lõpetamata töö, mitte päris valmis, täis otsinguid, hüppeid erinevates suundades, kuid mitte väga sujuv tervik.

Kohati oli leitud päris huvitavaid lahendusi, aga samas leidus ka nõrgemaid kohti. Kohati tundus liiga flegma, kohati ülepingutatult kriiskav, aga vahepeal oli siiski saavutatud ka sobiv tasakaal.

Kui üritan aga kujutada ette, millise mulje see võis jätta neile, kes lugu ennast varasemast ei tea, siis mingit selget pilti mulle ette ei löö. Selles mõttes ei saa seda lavastust liigses publikusõbralikkuses süüdistada.

Aga samal ajal ei saa ma mitte tunda sellise lähenemise suhtes teatavat sümpaatiat, sest mäletan veel liiga hästi aega, kui oluline oli vaid etenduse maailm ja meie selle sees. Tore äratundmisrõõm.

Omaette küsimus on muidugi, mil määral on üldse õigustatav lava määrimine. Antud juhul aeti sinna mulda, šampust ja muud sodi. NO99 on läinud küll palju kaugemale, aga näitabki sellega minu arvates halba eeskuju. Efektne, kuid nii erinev sellest (ilmselt siis vanamoodsast) käsitlusest, mille kohaselt lava on püha pind, võlumaailm, kus näitlejad isegi kõnnivad hõljudes.

TÜ Pärnu Kolledži tudengiteater K-äng2 tegi oma lavastuse “MTKO” palju lühemalt, aga samuti eksperimentaalselt, hajutades trupi publiku sekka.

Mind alati hämmastab nende julgus, kes seda võtet kasutavad, sest kunagi ei või ju ette teada, kas saalis ei karga järsku püsti mõni suvakas, kes otsustab häirida etenduse rahulikku kulgu, et näha kuidas näitlejad selle peale reageerivad. Minult endalt nõuab alati tohutut tahtejõudu, et seda mitte teha.

Nende tükk oli ehitatud üles sõnamängude peale, mis kutsusid publikus esile sagedasi naerupahvakaid, aga kui üritan nüüd järgmisel hommikul meenutada, mida nad seal konkreetselt rääkisid, siis ega ausalt öeldes eriti midagi ei meenu.

Kui seda juttu siin peaks juhtuma lugema mõni asjaosaline, kes tunneb ennast sellest kuidagi häirituna, siis enese õigustuseks võin tsiteerida klassikuid: kiitus on nõrkadele, väärtust omab vaid kriitika. Loodetavasti olete piisavalt tugevad, et seda taluda. Tegelikult hindasin ma seal mõlemad lavastused heaks.

Müürilehes toodud tarkade raamatusoovitustele lisaksin omalt poolt, et kindlasti tasuks lugeda läbi Phyllis Hartnolli “Lühike teatriajalugu”, sest minevik on mitte üksnes tänapäeva alus, vaid võib olla ka ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Teatrivälisest kirjandusest soovitan tudengitele Ernest Hemingway ja Jack Kerouaci teoseid, kuid hoidumist nende eluviisi järgimisest.

PS. Postituse kirjutamise ajal kuulasin taustaks The Divine Comedy albumit “Absent Friends”. Nostalgia.

Jaga seda lugu ka teistega!