“Kaie Kõrb. Unistuste nimel”, kirja pannud Anneli Ammas. Tekstist umbes 2/3 on Kaie Kõrbi jutt, ülejäänu teiste meenutused ja mõned niisama vahetekstid. Palju fotosid (enam kui kolmandiku raamatu mahust moodustavad pildid). Juttu on küll ka eraelust, perekonnast ja lapsepõlvest, aga peamiselt siiski sellest, mis seostub kuidagi balleti ja teatrieluga. Lisaks loetelu rollidest, aunimetustest ja preemiatest.
“Nagu baleriinide puhul sageli, tundub kõrvaltvaatjaile, et kaunites kostüümides ja prožektorite valgel lendleb tantsija elu kergelt kui pilvedes. Lähivaates aga on baleriini elu täis meeletut igapäevast pingutust ja sageli ka valu,” kirjutab koostaja raamatu eessõnas.
Minul kõrvaltvaatajana lugema hakates mingeid illusioone ei olnud, sest kuulsin juba üsna varases nooruses ühe endise balletikooli õpilase käest, et ta jättis asjaga tegelemise katki, sest tahtis vabaneda söömishäiretest ja saada terveid varbaid. Seda, et need probleemid on baleriinide puhul pigem reegel kui erand, kinnitas ka nüüd loetud raamat.
Näiteks mälestused kooliajast…
“Õhtuti käis treener tubadest läbi, et meil poleks kuhugi toiduaineid peidetud – nõukogude ajal oli see asi väga karm ja isegi väikseid tüdrukuid kaaluti pidevalt. /—/ Mõtlesime välja kavalaid nippe, kuidas ja kuhu endale midagi kõrvale panna, et õhtul näkitsemist oleks. Triikisime salaja akna peal saiaviile – et need hästi õhukesed oleksid – ja peitsime madratsi alla. Kapid vaadati õhtul üle, aga madratsi alt ei osatud otsida.”
“Peaaegu kogu aeg olime näljased – see toit, mida meile sööklas anti, mulle sageli ei maitsenud. Loomaliha, mida ma ei suutnud suhugi panna, poetasin taskusse kilekotikesse. “Kas sõid ära?” kuulen veel praegugi koka küsimust ning näen end innukalt noogutamas ja punastamas, endal loomalihasoust taskus auramas. Virnade kaupa vedasime sööklast välja hoopis leiba. “Kas sul veel leiba on?” kõlas tavaline omavaheline küsimus.”
Või veidi hilisemast…
“Baleriin peab tõesti peenike olema – nii ilu pärast kui ka selleks, et partner tõsta jõuaks. Samas teadmine, et pead kogu aeg vaatama, mida sööd, et liigseid kilosid ei tekiks, tekitab hirmsa isu kõige keelatu järele. Kõige raskem oli esimesel aastal: tahtsin meeletult süüa. /—/ Vahel ei suutnud vastu panna ja lausa õgisin end täis, pärast jälle paar päeva ei söönud üldse, vaid nälgisin. Seda rohkem tahtsin pärast süüa!”
“Küpsetasime keset ööd saia ja sõime seda kahe suupoolega – ma võisin ka üksi pätsi nahka pista – ning siis jõime lahtistit peale. Või jõime kolm liitrit mahla ja siis võtsime vee väljaajajat – baleriin peab ka veega mõõdukas olema. Täiesti arutu käitumine, mis õnneks pikalt ei kestnud ja tervist nahka ei keeranud. Lõpuks jäid ühel korral reisile minnes tabletid koju ja nii sain sundvõõrutusega sellest jamast lahti.”
Samas mainitakse, et üks sõbranna jõudis välja anoreksiani ja sai lõpuks koguni invaliidsusgrupi peale.
Varvastest…
Eelmine abikaasa: “Kui Kaie etenduse õhtul koju tuli, olid ta varbad nagu lihatombud – lausa verised. Tegin jalgadele massaaži, kui need krampi kiskusid ning ta valust nuttis.”
Endine priimabaleriin, Kaie Kõrbi õpetaja Tiiu Randviir: “Baleriinil tuleb õppingute algusest peale õppida valu kannatama: iga päev võib midagi valutada. Veelgi enam – see päev on imelik, kui kuskilt ei valuta. /—/ Kas või esimestel kordadel, kui balletiõpilane varvaskingades tantsima hakkab – kui jalgu eelnevalt ei plaasterdata, on pärast varvaste vahel rakud ja verised villid. Siin ei aita päriselt isegi ettevaatus – baleriini varbad on alati kistastesse varvaskingadesse kängitsetud ja tantsida tuleb läbi valu. Loomulikult jalad harjuvad, aga päriselt vaevustest ei pääse – mu enda baleriini jaoks suurevõitu keskmised varbad on endiselt justkui kokkusurutud tänu aastatepikkusele varvaskinga kängitsusele.”
Üks sõbranna: “Tantsijatel on pidevad vaevused umbsete ja kitsaste varvaskingade pärast. Kaie-sugusel baleriinil, kes teeb tõesti päevad läbi tööd, olid varvaste vahel kogu aeg rakud. Nüüd on tantsijail küll natuke lihtsam, sest kinga sisse on välja mõeldud igasugu silikoonpadjad, mis varba asendit korgi peal pehmendavad, kuid ikkagi peavad nad varbaid plaasterdama. Isegi kannad on baleriinidel aeg-ajalt kaktki.”
Need teemad moodustavad loomulikult vaid väikese osa kogu loost, aga toodud näited kinnitasid neid eelarvamusi, mille tõttu on ballett kutsunud minus ikka esile vastuolulisi tundeid: ühest küljest ilus vaadata, aga teisest küljest… kas see on seda kõike väärt? Näiteks meeste kastreerimisest ooperilauljateks on ju üldiselt loobutud.
Kummalisel kombel viskas mulle nüüd just seda raamatut lugedes samas kõrval arvutiekraanil ette ühe meeldiva laulu, mille video siia postitusse hästi sobib.
Tõesti ilus vaadata, aga… ma ei tea, see asjaga kaasnev pidev enesepiinamine mõjub kuidagi väga häirivalt.
Soodushinnaga ostes maksis raamat ainult 1.50, aga praegu on kümme korda kallim.