Väike väljasõit Moostesse 1/2

Käisin eile Eesti Folkloorinõukogu kutsel Mooste pärimuspäeval, millega algas rahvusvaheline pärimuspidu Baltica 2016, et saaksin sellest siin kirjutada.

Ilus oled Eestimaa #eesti #teel #ontheroad #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teekond algas Helme kandist, viies umbes 100 kilomeetrit itta, kohati läbi mulle seni tundmatute maaliliste maastike, näiteks ülal üks pildike Valgjärve lähistelt.

21. juuni oli see ajalooline päev, mil Helme, Hummuli, Põdrala ja Tõrva volikogud sõlmisid ühinemislepingu. Tilk tõrva meepotis oli see, et uue omavalitsuse nimeks otsustati võtta Tõrva vald, kuigi rahvaküsitlused näitasid kõikjal, sealhulgas Tõrva linnas, et selge enamus soovis, et ühendomavalitsuse nimeks saaks Helme vald. Tulemused heideti kõrvale põhjendusega, et küsitlustest võttis osa suhteliselt vähe hääleõiguslikke kodanikke, aga ma ei imestaks, kui järgmisel aastal toimuvad kohalikud valimised võidab seal just see jõud, mis lubab anda ajaloolise Helme kihelkonna aladel asuvale uuele vallale Helme nime.

See väike kõrvalepõige ei olnud siin täiesti teemaväline, sest Mooste vald kavatseb kuuldavasti ühineda Põlva vallaga ehk saada selle osaks. Seal on ilmselt loomulik, et omavalitsuse nimeks jääb siis Põlva, mis tähendab, et hääbumise vältimiseks vajab Mooste mingit oma nišši. Ja see paistab olevat juba leitud. Vähemalt tundus nii selle ühe päeva põhjal, kuigi… mina ei olnud varem Moostes käinud ja võinuks ajada selle vabalt segamini Toolsega, nüüd olen targem, aga ega ma sealset kohapealset olukorda ju kohe automaatselt läbi ja lõhki ei tunne.

Mooste Rahvamuusikakooli õpilased #baltica2016 #rahvamuusika #folk #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris üllatav oli avastada Mooste alevikust, kus elab vaid veidi üle neljasaja inimese, täiesti korralik väike rahvamuusikakool (avas uksed 2012. aastal, direktor Krista Sildoja, kes on ühtlasi Baltica 2016 sisujuht), mis on koguni nii hea, et mõni pere ollagi lausa selle pärast põhjarannikult Moostesse elama kolinud. Samuti paistab see tõmbavat ära õpetajaid suurematest keskustest, näiteks Võru muusikakoolist Kadri Lepassoni (laiemalt tuntud triost Soon / Piho / Lepasson).

Kui olin kuulanud ära kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste esinemise ning seejärel samas ka Võru muusikakooli ja loovuskooli kandleõpilased, siis läksin Folgikojaks ristitud hoonesse, mis osutus kuni 600 külalist mahutavaks kontsertsaaliks (ehitatud aastal 2010 ümber kunagisest karjalaudast). Ei tea, kuidas neil seal tavaliselt täituvusega lood on, aga eile üldiselt rahvast jätkus, kuigi päris kõik kohad alguses täis ei tulnud, sest üheaegselt toimus terve rida erinevaid kontserte.

Chveneburebi #baltica2016 #chveneburebi #folk #music #rahvamuusika #georgia #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Chveneburebi ehk külalised Georgiast läksid nii hoogu, et lahkusin nende kontserdilt enne lõppu, sest tahtsin näha ka mida endast kujutab Leedu pärimusmuusikute ansambel Visi, mis esines Mooste Põhikooli majas ehk kunagises häärberis (vaatasin seal pikemalt ringi juba varem, jälle üks äärmiselt armas ja kena kohake). Aga nende algus lükkus veidi edasi, sest Chveneburebi hoidis publikut folgikojas kinni.

Talurahvas lööb mõisas tantsu #mooste #baltica2016 #rahvatants #leedu #visi #folk

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ja vabu kohti, nagu näha, oli seal ka hiljem. Nii et rahvast oli sel päeval Moostes palju, aga oleks mahtunud veel rohkem. Häärberist läksin tagasi folgikotta, kus tuli lavale Valgevene grupp Guda, mille repertuaarist suutsin tuvastada isegi ühe endale varasemast tuttava pala.

Valgevene folklooriansambel Guda #folk #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #rahvatants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga see selleks. Umbes tunnike hiljem läksin folgikojast jälle häärberi, kus esinesid ukrainlased, kollektiiv Rozhanytsia.

Ukraina pulmakommete tutvustamine #baltica2016 #mooste #ukraina #rahvamuusika #rozhanytsia #rahvakultuur

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige temperamentsemad tegelased, keda seal näha õnnestus. Nende esinemine jättis nii võimsa mulje, et publik tõusis lõpuks plaksutades püsti.

Pärast neid tuli folgikojas Baltica pidulik avapidu, kus astusid üles kõik ülalnimetatud ja veel rida kooslusi, peeti kõnesid, toimus pärimuskultuuri auhindade üleandmine jne. Aga sellest ja muust järgnenust tuleb juttu homme, sest ei taha seda postitust siin liiga pikaks venitada, üle koormata. Tänaseks juba piisavalt linke, mida ajaviiteks klõpsida!

Eilne kultuuriprogramm

Näituse avamine, kontsert ja tantsulavastus ning nende vahel loetud paarkümmend lehekülge raamatut, kusjuures kõige peale kokku kulus alla kolme tunni – see on vist võimalik ainult Viljandis, kus vahemaad on lühikesed, aga toimub palju.

Veetornist avanev vaade kellatornile #viljandi #tornid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite näituse “Materjal” avamisele vanas veetornis ei kogunenud just ülemäära suurel hulgal rahvast. Sissepääs veetorni oli avamise puhul tasuta, aga seda võimalust ei kasutatud eriti agaralt. Kahju, sest isegi kui näitus ei huvita, siis sealt avaneb igas suunas selline vaade, mida on aeg-ajalt värskendav näha – tornist vaadates avardub silmapiir (näiteks ka üks muuseumiööl tehtud pilt).

Tavaliselt maksab sissepääs veetorni kaks eurot, õpilastele ja tudengitele poole vähem. See ei pruugi tunduda suur raha, aga Maximast saab ühe euro eest viis pakki makarone ehk kogu nädala varu (ja kümme senti jääb veel ülegi) ning kaltsukast kaks hilpu. Seega tasuks vaestel tudengitel kasutada ära absoluutselt kõik võimalused pääseda veetorni tasuta. Seda enam, et näituste avamisel võib kuulda sageli midagi harivat.

Näiteks eile sain teada, et mõnikord maalitakse lavastuste dekoratsioonideks prinditud pilte vähemalt osaliselt üle, et lisada neile ruumilist efekti. Minu jaoks oli see üllatav, uus informatsioon. Viis mõtted sellele, et sama meetodit ehk sellist segatehnikat saaks kasutada ju veel mängulisemas võtmes, et luua midagi tõeliselt huvitavat mitte dekoratsiooniks, vaid nö. niisama vaatamiseks ning seinale riputamiseks.

Kristi Kooli diplomikontsert #tyvka #kristikool #viljandi #muusika #filming

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärimusmuusika Aidas toimunud Kristi Kooli diplomikontserdil “Sillad minuni” seevastu publikut vähe ei olnud, saal oli kenasti rahvast täis ja salvestus sellest on pea täispikkuses (ligi 34 minutit, kuid ilma lisaloota, mille diplomant mängis koos oma emaga, kellele see tuli täieliku üllatusena) juba üleval UTTV veebilehel, mistõttu ei hakka seda pikalt kommenteerima, vaid soovitan lihtsalt kuulata.

Enne ja pärast kontserti sai loetud ajatäiteks kirjatuselt Varrak saadud Claire Northi romaani “Harry Augusti esimesed viisteist elu”, mis peagi Facebookis arutusele tuleb. Lugu räägib mehest, kes sünnib kogu aeg uuesti sama inimesena, mäletades seejuures oma eelmisi elusid. Juba varem loetud esimese kolmekümne lehekülje jooksul juhtus selles nii palju, et mõtlesin: huvitav, millest räägivad järgmised 300? Jõudsin 15. peatükini, mis algab 53. leheküljelt.

Üks minut Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” #annizupping #tantsulavastus #läige

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” saab näha siin vaid ühe minuti eriti viletsat instapilti, mis ei anna asjast üldse adekvaatset ettekujutust. Lavana oli kasutusel tegelikult mitte üksnes lava, vaid kogu teatrisaal (koos publikuga), mis sisaldas mitmeid erinevaid fragmente – selline tükk, mida on (praegu veel) sisuliselt võimatu filmida ja päris samal kujul korrata.

Minu jaoks oli teema lahendus üllatav, aga samas pakkus see inimestele ka äratundmisrõõmu, võimalusi samastumiseks. Endal oleks mõte läinud selle teemaga seoses küll ilmselt pigem hoopis juuste ja silmade läikele ning hiljem meenuski algus ühest luuletusest…

see läige su silmades
ei tule joodud veinist
kui purjus oleksid
sa kaine peaga

Järgnes veel kaks salmi, mida ma enam ei mäleta, nagu ka mitte autorit (oli keegi tundmatu autor). Lugesin seda kunagi 1990-ndate lõpus veebist, aga guugeldades seda eile ei leidnud, vaid jõudsin hoopis ühe teise luuletuseni, mille kirjutas keegi armunu Rael aastal 2012. Jäin tema blogi pikemalt lugema, saades lõpuks nii ka päris tugeva annuse luulet, ikka korraliku doosi, kõva laksu.

PS. Viljandi tänane kultuurikava: 17:00 üks näituse avamine; 17:30 antikvariaat 40; 18:00 Laur Uusbergi diplomikontsert; 20:00 Vsevolod Tšelepise diplomikontsert. Vägagi võimalik, et midagi toimub veel, aga rohkem FB mulle näidanud ei ole. (Ja kõigile üritustele pääseb tasuta.)

Minu õhtune meelelahutus

Uuringute kohaselt vaatavad Eesti elanikud telekat keskmiselt 3 tundi ja 45 minutit päevas. Mina üldiselt telekat ei vaata, aga erinevatele üritustele on kulunud viimastel päevadel kokku keskmiselt enam-vähem sama palju aega.

Kondase Keskuses toimus eile üritus teemal “Vestlus linna tulevikust – 50 aastat hiljem”, lähtepunktiks samas kohas täpselt pool sajandit varem toimunud arutelu, mille kutsus kokku 1966. aastal äsja Viljandi peaarhitektiks saanud Ülo Stöör. Jutt keerleski põhiliselt toonaste plaanide ja vahepeal toimunud arengute ümber, tulevikku vaatamist oli vähem, kuigi leidus ka seda.

Minu arvamus: kui 1966. aastal oli Viljandi kasvav, siis praegu on see jätkuvalt kahanev linn (ainuüksi viimase viie aastaga on elanike arv langenud üle tuhande inimese võrra, täpsemalt 5.4% ehk keskmiselt protsent aastas), kus päris uute ehitiste rajamise kõrval muutub järjest suuremaks väljakutseks rakenduse leidmine juba olemasolevatele hoonetele. Plaane võib ju teha, aga nende realiseerumine on iseasi.

Karita Paul “Hetk” #karitapaul #tants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Õhtune kultuurikava algas kell seitse Sakala Keskuses, kus tantsurühm Hebe andis oma kevadkontserdi, mille algusest pärineb ka ülalnähtav hetk gümnasist Karita Pauli lühipalast “Hetk” (autori enda esituses). Kenad ja harmoonilised esinemised, ilus vaadata, aga lahkusin siiski juba vaheajal, et minna kaheksaks Valgesse, kus esietendus Karoline Suhhovi tantsulavastus “Suitsune transs tinapaberis”.

Tutvustust ma eelnevalt muidugi ei lugenud, teadsin vaid pealkirja ning seda, et mäng käib Fernando Pessoa ainetel (tema ühest luuletusest on kulunud pähe read: Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju, / saatust, nii nagu saatus on antud.). Lasin ennast voolul kanda.

Tüki nimi tekitas minus esialgu küsimuse, kas seal jagatakse publikule hõbepaberist mütsikesi, aga see sai kiiresti vastuse: ei jagatud. Vaadates tuli pähe mõte, et saalist puudub veel vaid oopiumisuits, muidu võiks tõesti transsi langeda.

Lugesin hiljem ka tutvustust ja pikemat intervjuud Suhhovi endaga, mis andis loomulikult hoopis teise perspektiivi, aga kuna juba sissejuhatava osa heliribaga assotsieerus mulle Underworldi “Born Slippy”, siis tundus algusest peale, et loo teemaks on mingi sürreaalne koosviibimine, narkomaanide pidu, mis kandus vaid ööklubist kitsamasse ringi, kus kõik kolm osalist olid eelnevalt triipu pannud.

Tegelikult seal vist päris narkotsi võtmist ei kujutatud; tubaka ja alkoholi tarvitamist aga küll ning sellega kaasnenud nähtusid, millest jäi mulje, et kõik tegelased on laksu all. Lühidalt: depressiivne tükk. 2. juunil võib seda näha Tartus, 9. juunil Tallinnas.

Kella üheksast algas samas Viljandi Lennukitehase ruumes Tanel Tingi monoetendus “Üksindusse”, aluseks tõestisündinud lugu Christopher McCandlessist, sihitust seiklejast, kes 1992. aastal Alaskas surnuks nälgis. Tema traagiline saatus on mõjunud inspireerivalt paljudele (eriti pärast seda kui sellest Hollywoodis film tehti), Ting kuulub TÜ VKA teatrikunsti 11. lennu andekaimate tegelaste hulka ja sai selle esitamisega kenasti hakkama.

Mina aga mõtlesin, et 50 aastat tagasi oleks mängitud siin hoopis midagi Nikolai Virta romaanil “Üksindus” põhinevat – lugesin kunagi seda raamatut, aga ei ole näinud selle põhjal tehtud filmi ja kui nüüd seda veebist otsisin, siis avastasin, et legendaarsel Odessa Kinostuudiol on YouTube-is lausa oma kanal (nagu ka Mosfilmil ja Lenfilmil, kui keegi veel ei tea), kust leiab palju häid vanu filme.

Tšehhovi “Kajakas” gümnasistide esituses #teater #kooliteater #vgteater #tšehhov #kajakas

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esmaspäeval läksin õhtul kella kuueks muusikakooli orkestrimajja, kus toimusid TÜ VKA rütmimuusika ansamblite kontsert-ettemängud. Sealt kella seitsmeks TÜ VKA peahoonesse, vaatama ühte lühikest tantsukat. Seejärel Sakala Keskusesse, kus toimus Viljandi Gümnaasiumi teatripäev, kavas muu hulgas Tšehhovi “Kajakas” ning Piibel, mida esitati kah päris vaimukalt.

Vahepeal on esinenud nende ürituste vahel küll ka lihtsalt niisama tüütut passimist, aga kokku ei ole kulunud selle peale ilmselt rohkem aega kui läheks telekast reklaamide vahtimisele.