Poola päritolu politoloog Jan Zielonka (sünd. 23. veb. 1955) emigreerus 1982. aastal, kui kommunistid olid kuulutanud tema sünnimaal oma autoritaarse režiimi päästmiseks välja sõjaseisukorra, Hollandisse, keskendudes sealsetes ülikoolides töötades peamiselt Poola küsimuste, NSV Liidu välispoliitika ning 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopas tekkinud liikumiste ja toimunud muutuste käsitlemisele. 1990-ndatel nihkus fookus Euroopa uuringutele, eriti laienemispoliitika väljakutsetele, ning 1996. aastal sai temast professor Firenzes asuvas Euroopa Ülikool-Instituudis. Tegemist on 1972. aastal Euroopa Majandusühenduse liikmete poolt asutatud institutsiooniga, mille eesmärk on aidata kõrgeimal ülikoolitasemel õppetöö (doktoriõppe) ja teadustegevuse kaudu kaasa “Euroopa kultuuri- ja teaduspärandi arendamisele selle ühtsuses ja mitmekesisuses” (Eesti Vabariik ühines vastava konventsiooniga 2005. aastal). 2004. aastal sai Zielonkast aga Euroopa poliitika professor Oxfordi Ülikoolis, kuhu ta jäi kuni eelmise aastani. Praegu töötab ta Ca’ Foscari Ülikoolis Veneetsias, mis on tuntud kui üks Itaalia parimaid ülikoole.
“Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel” ilmus eestikeelses tõlkes (tõlkinud Kalev Lattik) küll alles eelmise aasta detsembris, kui seda esilteti ühtlasi aastalõpu veebiseminaril, mille korraldasid Euroopa Komisjoni esindus Eestis, Riigikantselei ja Euroopa Liidu sekretariaat, kus selle autoriga vestles (alljärgnev video) Tallinna Ülikooli professor Marek Tamm (Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis toetasid ka raamatu väljaandmist), kuid inglise keeles 2018. aastal, ja tekst ise valmis tegelikult juba 2017. aasta sügiseks. Zielonka kirjutas selle raamatu seega ajal, mil koroonakriisist polnud veel haisugi. Emmanuel Macron oli alles valitud Prantsusmaa presidendiks, Angela Merkel ei olnud veel alustanud poliitikast taandumist, Briti peaministriks oli Theresa May. Brexit, põgenikekriis ja euroala riikide võlakriis näisid Euroopa Liitu aga juba siiski tükkideks rebivat.
Teos on vormistatud kirjana Ralf Dahrendorfile (1929–2009), keda Zielonka ise nimetab enda mentoriks, kuid on suunatud sisuliselt laiemale liberaalsele lugejaskonnale, et äratada seda arrogantsusest ja intellektuaalsest laiskusest, mis aitab kaasa nn. vasturevolutsiooniliste jõudude tugevnemisele. “Kummatigi ei ole see raamat populismist. See on raamat liberalismist. Populismist on saanud liberaalsete ringkondade lemmikteema ning keegi ei ole paljastanud populistide pettusi ja ohte liberaalidest paremini. Ent liberaalid on osutunud etemaks näpuga näitamises kui enesekaemuses. Nad kulutavad rohkem aega populismi tõusu kui liberalismi languse selgitamisele. Nad keelduvad heitmast pilku peeglisse ja tunnistamast oma vigu, mis kutsusid esile populismipalangu terves Euroopas,” teatab Zielonka sissejuhatuseks. “Kavatsen oma raamatus säärase tasakaalutusega tegelda – tegu on eluaegse liberaali enesekriitilise raamatuga.”
Zielonka käsitluse kohaselt tähistas Berliini müüri langemine 1989. aastal liberaalsete ideaalide sümboolset võitu, millega liberalismist sai kogu maailmajaos ainumõeldav arengutee, kuid nüüd on kerkinud esile erinevad vasturevolutsioonilised jõud, keda nimetatakse sageli populistideks, kellel puudub küll selge tulevikuvisioon, kuid kes õõnestavad senist maailmakorda. Samas märgib ta, et valitsev poliitiline ja intellektuaalne eliit on liiga varmas nimetama igasugust kriitikat populistlikuks. Selle asemel peaks hoopis endalt küsima: miks on nii paljud inimesed hakanud liberaale vihkama? Zielonka näeb probleemi juurena uusliberaalset majandusdoktriini, nõustudes Thomas Piketty tuntud analüüsiga, mille kohaselt see tekitab jätkusuutmatut ebavõrdsust. Liberalismist on kujunenud tema sõnul kõikehõlmav võimuideoloogia, mille vastu mässajad ei tee vahet headel/halbadel liberaalidel, tõelistel ja võltsliberaalsetel ideaalidel. Sellest võimuideoloogiast juhinduvad peavooluparteid, nii parem- kui vasaktsentristlikud, on jätnud valijaskonna poliitilise sõnaõiguseta (valimiste mõju aetavale poliitikale on marginaalne; avalikkuse survele allumist peetakse kas vastutustundetuks või lausa ohtlikuks; erakondadest on saanud nn. riigiparteid, mis toetuvad rohkem avalike vahendite kasutamisele, töökohtade jagamisele, mitte oma liikmeskonna poliitiliste huvide esindamisele).
“Kummatigi peavad liberaalid möönma, et vabadusi tagavad enamjaolt riigid, täpsemini rahvusriigid. Ka demokraatia on toiminud hästi üksnes rahvusriikides, nagu Te meile tihti meenutasite, Ralf. Ja nõnda võib rahvusriikidest vabanemine tähendada demokraatia, õigusriigi ja isikuvabaduste aluste hävitamist. Enamik liberaalse ühiskonna väärtusi on olnud võimalikud tänu rahvusriikidele,” märgib Zielonka, rõhutades vajadust vabaneda uusliberaalide poolt levitatud liberalismi ja kogukondlikkuse võltsvastandusest. “Liberaalid ei tohi mõelda ja rääkida pelgalt üksikisikutest ja nende vabadusest. Nad peavad hakkama mõtlema ja rääkima kogukondlikest sidemetest, ühiskondlikust vastutustundest ja oma võimest seista liberaalsete vabaduste eest.” Tänapäeva liberaalsetes demokraatiates on jäänud kodanike osalusele tema hinnangul liiga vähe ruumi, valimised on aga muutunud karnevaliks, poliitika meelelahutuseks. Euroopa Liit on (oma praegusel kujul) tugevdanud turgude kestvat domineerimist demokraatia üle, viies sisuliselt liberaalse demokraatia mandumiseni, millele viidates tugevdavadki positsioone vasturevolutsioonilised jõud, kes kasutavad ära inimestes tekkinud ebakindlust, esitledes ennast ainsatena, kes suudavad turvatunde taastada.
Nostalgia ei ole aga omane muidugi üksnes neile ja nende toetajatele. “Muist inimesi on rahul, kui miski ei muutu, või siis soovib pääseda tagasi müütilisse möödanikku. See ei kehti ainuüksi konservatiivsete ringkondade kohta. Paljud liberaalidki igatsevad liberaalse valitsemisaja “vanu häid aegu” ja kurvastavad mis tahes muutusi nähes. Pean silmas ettevõtjaid, kes lõikavad kasu uusliberaalsest poliitikast, ajakirjanikke, kes ihkavad vallata monopoli inimeste maailmataju mõjutamisel, ja poliitikuid, kes pääsevad ligi külluslikele riiklikele ressurssidele,” kirjutab Zielonka. “Minul on sääraste liberaalidega vähe ühist. Ma pole kindel, kas nad ülepea väärivad liberaali nimetust.” Teda köidavad hoopis “liberaalsed ideed, mida on väljendanud rühm intellektuaale, kes on sündinud minu Euroopa kodukandis Hannoveri, Viini ja Riia vahel. Pean silmas Hannah Arendtit, Isaiah Berlinit ja Karl Popperit. Need ehedaimad liberaalid keelitasid meid püüdlema avatud ühiskonna poole, kui kasutada Popperi loodud mõistet, aga pidama ka meeles, et teekond sihtpunkti on sama tähtis kui lõpptulemus. Nad suhtusid kriitiliselt nii revolutsiooni kui ka vasturevolutsiooni, nad tahtsid liikuda edasi arutlemise, mõttevahetuse ja kokkuleppimise teel, mitte jõudu kasutades.”
Kokkuvõttes võib öelda, et selle raamatu üldfilosoofiline alus on mulle päris meelepärane, mistõttu tahaks seda kohe kõigile soovitada, Zielonka probleemitõstatusega ma paljuski nõustun, tema kriitikat teatud osa liberaalide aadressil pean täiesti õigustatuks, aga samas tuleb märkida, et detailides esineb muidugi erimeelsusi, konkreetseid retsepte olukorra parandamiseks ta palju ei paku ning isegi need vähesed jäävad kohati üsna ebaveenvateks. Seega, jah, äratuskirjandusena 5+, aga tegevusjuhisena 3-, sest mingit selget visiooni ja tulevikuplaani see teos küll ei sisalda. “Kriiside loetelu on pikk ja aina kasvab. Meil on paganduskriis, võlakriis, rahakriis, kasvukriis, ebavõrdsuskriis, töökriis, aga ennekõike kujutlusvõimekriis, mis tähendab, et meil ei ole ühtki ideed, kuidas Euroopa riikide majandus praegusest segadusest välja aidata,” kirjutab Zielonka. Paraku piirdubki ka ta ise suuresti olukorra kirjeldamisega, lahendusi pole mõtet sellest raamatust otsida – Zielonka on päris hea analüütik, aga mitte visionäär.
