Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.
“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.
Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.
Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.
Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”
“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.
Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).
Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.
“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”
Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.
