Rubriik: poliitika

Pavel Goldbach “Mister Navalnõi”

Eestis tegutsev kirjastus Paradiis andis aasta tagasi välja raamatu, mille tagakaanel toodud tutvustus ütleb järgmist: “Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.”

Raamatu kaanelt autori nime vaadates jäi mulje, et teos on tõlgitud mõnest võõrkeelest, kuid lugedes selgus, et päris nii see ei ole. Pavel Goldbach on pseudonüüm, mille taga peitub tõenäoliselt kunagine majandusajakirjanik Paavo Kangur (vabandan juba ette, kui siinkohal eksin, aga selline mulje lugedes jäi), kes on märgitud teoses endas selle toimetajaks. Tõlgi ning konsultandina esineb samas aga endine diplomaat ja sporditegelane Vladimir Redpap, kes on üritanud saada juba mõnda aega jalga maha Eesti poliitikas: 2004–2007 kuulus Reformierakonda ja 2007–2021 erakonda Eestimaa Rohelised, mille nimekirjas kandideeris 2007 ja 2011 isegi parlamenti; kohalikel valimistel on kandideerinud ta juba neljal korral, viimati alles eelmisel aastal Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku. Arvestades seda, kui suure osa kõnealusest teosest moodustavad tõlked vene keeles Navalnõi kohta ilmunud raamatutest ja artiklitest, võib teda ilmselt pidada selle kaasautoriks.

“Mister Navalnõi” koosneb küll valdavalt mujalt laenatud infokildudest, kuid selle autorluse küsimus ei ole sugugi ebaoluline, sest sisuliselt on see raamat klassikaline character assassination, mille abil üritatakse kahjustada Navalnõi reputatsiooni eestikeelsete lugejate silmis. Väike stiilinäide: “Aleksei Navalnõid on nimetatud Venemaa demokraatliku opositsiooni liidriks, väljapaistvaks demokraadiks. Unustage ära! See on muinasjutt, mille on välja mõelnud lääne naiivitarid või Moskva kavalpead läänest raha pumpamiseks – ilmselt viimased. Esiteks, jutu järgi, mis Aleksei Navalnõi suust välja ajab, on ta natsionaalbolševik. Teiseks, alates aastast 2003 pole ükski demokraatliku erakonna esindaja Riigiduumasse jõudnud. Keegi ei kiusa neid, nad lihtsalt ei müü.” Jah, muidugi, hästi panete! Raamatu teksti põhjal otsustades pandi see kokku eelmise aasta kevadel ja suvel, pärast Venemaal vangistatud Navalnõi toetuseks toimunud laiaulatuslikke meeleavaldusi, mis teatavasti üsna jõhkralt maha suruti. Jaanika Merilo on kommenteerinud, et see raamat on täielik manipulatsioon ja tundub nagu tellimustöö. Ma kaldun selle hinnanguga nõustuma.

Raamatu ilmumise puhul kirjastuse lehel Facebookis avaldatud postituse alt leiab küllaltki palju Navalnõi suhtes väga kriitilisi kommentaare, mille kohaselt on ta sisuliselt šarlatan, varas ja suli, kelle koht ongi türmis. Nende autoritele see teos ilmselt meeldiks, sest ka selles üritatakse jätta muljet, et Navalnõi on juba oma iseloomult kahepalgeline nihverdaja, kelle jaoks korruptsioonivastane võitlus on vaid suur äriprojekt ehk majanduslike huvide kattevari. Ühest küljest püütakse lugejatele sisendada, et tema taga seisavad Venemaalt pagendatud oligarhide pojukesed (rõhutades loomulikult, et tegemist on juutidega), kes tahavad saada kätte sinna kinnijäänud vara, teisest küljest aga hoopis seda, et ta ei oleks saanud oma korruptsioonivastast võitlust edendada, kui tal ei oleks olnud lausa Putini enda kaitset – Navalnõi hädad olevat saanud alguse sellest, kui ta isandale “tordi näkku lõi”, kui kasutada teose autorite üht lemmikfraasi. Teda liikumapaneva jõuna kujutatakse aga seejuures ikka üksnes mammonaiha. Päris huvitav, kui palju selle raamatu kirjutamise eest maksti?

Raamat pakub palju äratundmisrõõmu

Jättes kõrvale anonüümseks jääda soovivate autorite läbinähtava soovi Navalnõile pauk ära panna, pakub see raamat siiski kindlasti palju äratundmisrõõmu vähemalt neile, kes kuuluvad sellesse 1976–1982 sündinud põlvkonda, mida Navalnõi (sünd. 1976) on nimetanud kaotajate põlvkonnaks. Juttu on nii tema noorusest Moskva lähistel kui ka vanaema juures Ukrainas veedetud suvedest (Navalnõi on isa poolt ukrainlane, kusjuures tema isa oli nõukogude ajal sõjaväelane – jälle üks asi, mille abil jätta muljet, et tema taga on mingid varju jäävad, kuid väga võimsad jõud). Nooruses kuulusid tema lemmikute hulka sellised bändid nagu Krematorii, Kino, DDT, Alissa, Akvarium ja Graždanskaja Oborona. Toon siin nüüd ära ühe pikema katkendi Navalnõi enda jutust, mis on võetud sellesse raamatusse ühest teisest raamatust.

“Kõikides sõjaväelinnakutes, kus me elasime, oli laskemoonaga range kord, aga selles viimases, Tamani diviisis, oli üllatav lausvabadus, lausa anarhia. Padrunid olid lastele kättesaadavad ja ma harrastasin pikka aega igasuguseid lõhkamisi. Meil oli meelelahutus, mida nimetati “padrunite püüdmiseks”. Polügooni kõrval asus järv, kuhu pääsesid kõik soovijad. Sellesse visati kõik padrunid, mis laskeharjutustest üle jäid. Ohvitserid lõpetasid treeningu, padrunid oli vaja tagasi viia ja lattu üle anda, aga nad ei viitsinud. Nad viskasid need vette. Aga meie võtsime mootorite seest magneteid, sidusime nööri otsa ja lasksime vette, välja tõmmates olid magneti küljes padrunid. Sõduritelt võis toidu vastu välja meelitada kasti automaadipadruneid või lõhkekeha, mille võis hiljem katki saagida, püssirohu välja võtta, fooliumisse keerata ja rakette lasta. Padrunitega kaubitseti ka koolis: automaatrelva kuul 10 kopikat, trasseeriv kuul 15 kopikat. Ühes sõjaväelinnakus, kus ma elasin, hukkus sellise meelelahutuse tagajärjel kaks last. Mu klassivennal moonutas plahvatus terve näo. Nii et kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodi ma lõhkasin, kuulasin muusikat ja lugesin.”

Sellise padrunite püüdmisega tegelesid poisikesed samal ajal ju ka Viljandi järve ääres, näiteks Orika silla juures oli valatud üle silla ääre vette kastide kaupa padrunikesti, mille hulgas leidus päris palju terveid padruneid. Neid sai sealt isegi magnetiga püütud. Eriti hästi läks siis, kui õnnestus saada mõni trasseeriva kuuliga padrun, mille sai õhtul pimedas lõkkesse pista, et vaadata kuidas see tulejutiga minema lendas. Hiljem olen jõudnud muidugi äratundmisele, et see oli puhas juhus, et me siis ennast või kedagi teist maha ei lasknud, aga lastel ju ohutaju sageli puudub.

Siinkohal on sobiv koht pista sellesse postitusse lõpetuseks paar laulu. Esimese esitas Navalnõi eakaaslane Zemfira oma kontserdil 26. veebruaril Moskvas (sellest sai tema viimane Venemaal antud kontsert, nüüd on tal kavas tuur Lääne-Euroopas).

Teises dubleerib Zemfira elukaaslane Renata Litvinova, nad elavad alates märtsist Pariisis, vene keelde kunagi Marlene Dietrichi poolt saksa keeles esitatud Pete Seegeri tuntud sõjavastase laulu.

30. septembril peaks Tallinnas toimuva teatrifestivali “Kured Lendavad” raames esietenduma Litvinova monolavastus “Kaktus”, mis oleks talle üldse esimene kord pärast Venemaalt lahkumist publiku ees lavale astuda, kui teda muidugi piirilt tagasi ei saadeta, sest tegemist on ju ikkagi Venemaa kodanikuga, kuigi Venemaal ei ole enam lubatud näidata kinodes isegi tema varasemaid filme.

Urmas Paet “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”

Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.

Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubides jõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.

Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest

Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.

“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”

Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.

Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.

Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast

Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.

Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).

Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.

NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).

Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.

Lõpetuseks

Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.

Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.