Rubriik: poliitika

Orbáni režiim püsib opositsiooni killustatusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Linnavolikogu istungitest

Viimasel kahel korral ei juhtunud ma Viljandi linnavolikogu istungite otseülekandeid kuulama ja pidin seega hiljem järelkuulama salvestusi, aga et see on tehniliselt veidi ebamugav, siis jäi nendest istungitest kokkuvõtete tegemine venima, mistõttu jõudsingi selleni alles nüüd, käesoleva aasta kolmanda istungi eel. Ühtlasi saatsin linnavalitsusele täna alljärgneva kirja, milles soovitan ühte lihtsat lahendust, mis istungite järelkuulamise palju mugavamaks teeks.

Lugupeetud linnavalitsus!

Soovitan lasta suunata Viljandi linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei ole vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saab kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Usun, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus. Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Kui mälu mind ei peta, siis ma tegelikult juba kunagi aastaid tagasi saatsin neile ühe sellise kirja. Või vähemalt mõtlesin selle saatmise peale. Igatahes ei ole see istungite järelkuulamise ebamugavus mingi uus probleem.

25. jaanuari istungil olid suuremad arutelud seotud linna käesoleva aasta eelarve, ühe Ranna puiesteel asuva kinnistuosa võõrandamise, järveäärse ujula ja spaahotelli detailplaneeringu, sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra ning mitmete protseduuriliste küsimustega, mis ei paku ilmselt laiemat huvi.

Istung oli pikk ning selle lõpuks oli jäänud saali rohkem linnavalitsuse esindajaid kui volinikke. Selles mõttes kipuvad volikogu istungid sarnanema paraku Riigikogu omadele, kuigi seal on asi muidugi veel palju hullem. Kavas olnud päevakorrapunktide arutamise ajal oli enamik volinikke siiski kohal. Lihtsalt lõpus, kui jutuks tuli volikogu kirjavahetus, millele järgnesid veel sõnavõtud ja linnavalitsuse informatsioon, vajus kaader laiali.

22. veebruari istungil olid pikemalt jutuks tänavanimede muutmisega seonduv, Riia mnt 55 linnale kuuluva mitteeluruumi võõrandamine ning varaliste kohustuste võtmine Männimäe lasteaia energiatõhususe parandamiseks ja linna tänavate aastaringse hoolduse riigihanke korraldamiseks, linna haridusasutustele toitlustusteenuse ostmisega seonduv, aga ka muudatused, mis puudutasid sotsiaaltoetusi ja huvikoolide õppetasusid.

Räägiti vajadusest vaadata üle linna praegune arengukava ja eelarvestrateegia ning loodi ajutine komisjon, mis hakkab koostama linna arengukava ja eelarvestrateegiat aastateks 2020-2024. Komisjoni esimeheks valiti Helmut Hallemaa, Keskerakonnast kuulub sinna veel Karl Õmblus. Reformierakonda esindavad Tiit Jürmann ja Taavi Kerner, IRL-i Harri Juhani Aaltonen ja Marko Tiitus. SDE poolt on seal Juhan-Mart Salumäe ja Tiiu Männiste, EKRE leerist Jana Pähklemäe ja Rein Suurkask.

Volikogu kirjavahetuse osas tõstatusid taas nii selle Ranna puiestee kinnistuosa võõrandamise kui ka järveäärse spaa detailplaneeringuga seonduv. Viimasest räägiti veel sõnavõttude rubriigis ja sellel peatus hiljem paari sõnaga ka linnapea. Sel korral oli linnavalitsuse informatsiooni kuulama jäänud rohkem inimesi ja selgeks räägiti mitmeid huvitavaid küsimusi.

Selle istungiga seoses peatun siin paaril asjal, mis ei olnud arutusel olnud teemadest ilmselt kõige olulisemad, aga väärivad siiski eraldi tähelepanu.

Esimese päevakorrapunkti juures, kus otsustati anda Side tänavale tagasi Itaalia nimi, tõstatus küsimus, kas selles piirkonnas ei tuleks võtta ette kunagiste tänavanimede taastamine laiemalt. Minu arvates võiks sellest hoiduda. Tänavanimede muutmine toob elanikele kaasa siiski hulga sekeldusi. Kui nende hulgas leidub aktiviste, kes suudavad oma naabreid selle vajalikkuses veenda, siis võib volikogu muidugi oma heakskiidu anda, aga linn ise ei peaks selles osas kindlasti mingit initsiatiivi haarama.

Teema puudutab Tehnika, Terase, Vase, Malmi, Vabriku, Lennuki, Tina ja Metalli tänavat, mis võiksid saada osade arvates tagasi kunagised nimed: Prantsuse, Belgia, Serbia, Jaapani, Inglise, Ungari, Rootsi ja Poola. Ma ei tea, kas sealsed elanikud tunneksid ennast siis paremini. Minu arvates ei ole neil praegustel nimedel viga midagi. Igatahes ei ole need sellised, mida oleks vaja tingimata muutma hakata.

Teine teema. Linnale kuuluva kinnisvarafondi korrastamise käigus otsustati müüa maha (hinnaga 48 tuhat eurot) Riia mnt 55 kümnendal korrusel asuv raadiostuudio, kus tegutses kunagi Mulgi Raadio. Seda linnalt rentiv AS Eesti Meedia ostmisest huvitatud ei olnud ja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Raadio Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja kinnitas linnavalitsusele, et saated Viljandist jätkuvad ja ettevõte otsib endale ise uued ruumid.

Riia mnt 55 maja läheb renoveerimisele, tööd peaks algama tuleva aasta jaanuaris, seega tulnuks raadiostuudio sealt ilmselt nii või teisiti mujale kolida. (Meil just praegu renoveerimistööd käivad ja võin kinnitada, et sellise müra taustal raadiosaateid küll teha ei saaks.) Teoreetiliselt oleks kõige parem avada uus stuudio Sakala majas, sest tegemist on sama kontserniga ja saateid teevad siin Kukule põhiliselt Sakala ajakirjanikud, aga eks asjaosalised ise teavad neid asju paremini. Samas oleks huvitav, kui AS Eesti Meedia hakkaks arendama nüüd Sakala baasil midagi sellist nagu on praegu Äripäeva raadio.

Siinkohal soovitan kuulata ka volikogu istungite eel eetris olnud Viljandi Linnatunni saateid, kus kohalikud poliitikud lahkasid lähemalt mõningaid õhtul arutamisele tulnud teemasid.

Üks asi, mida selle saatega seoses märkima peab, on aga Jaak Madisoni järjekindel puudumine. Kuna ta ei ole jõudnud tänavu veel ka ühelegi linnavolikogu istungile, siis paistab, et tema valimiseelne jutt valmisolekust panustada oma aega Viljandi kohalikku ellu, oligi lihtsalt jutt. Kui sellel tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei suuda ennast isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile vedada, siis oleks õigem loovutada oma koht seal mõnele erakonnakaaslasele, kes päriselt Viljandis elab.

EKRE esineb siin üldse väga kahvatult. Põhiliselt võtavad volikogu istungitel opositsiooni poolelt sõna ikkagi sotsid. Nende vanade tegijate kõrval, nagu Juhan-Mart Salumäe ja Randel Länts, paistavad samas asjalike küsimustega silma ka uued tulijad, eriti Liis Aedmaa.

Hollandis jõuti rahvahääletustega ummikusse

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mõne aasta eest jõustus Hollandis seadus, mis võimaldab kutsuda kodanikel rahvaalgatuse korras esile nõuandvaid rahvahääletusi vastuvõetud seaduste ja ratifitseeritud lepingute tühistamiseks. Nüüd aga üritatakse seda seadust ilma rahvahääletust korraldamata tühistada.

Võitlus rahvaalgatusõiguse eest on kestnud Hollandis juba kaua. 20. sajandi esimesel poolel olid selle eestkõnelejateks sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalid, aga ka kommunistid, kuid toona poliitilisel maastikul domineerinud kristlikud erakonnad ei tahtnud sellest midagi kuulda.

Teema tõusis tõsisemalt päevakorda pärast seda, kui 1966. aastal asutati erakond Demokraadid 66 (D66), mis seadis oma sihiks Hollandi ühiskonna ja poliitilise süsteemi radikaalse demokratiseerimise. Tühistamisreferendumite sisseviimine oli siis üks selle erakonna peamistest eesmärkidest. Esialgu kukkusid katsed seda teha parlamendis läbi, kuid lõpuks võeti ühe valitsuskriisi järel D66 survel vastu ajutine referendumiseadus, mis kehtis aastatel 2002-2005.

See seadus nägi ette, et tühistamisreferendumid on siduva iseloomuga ja nende esilekutsumiseks tuleb kõigepealt esitada taotlus, millel on vähemalt 40 tuhat allkirja, seejärel aga koguda kuue nädala jooksul kokku vähemalt 600 tuhat allkirja, mille andmiseks peab igaüks isiklikult linnavalitsusse kohale minema. Need nõudmised olid nii karmid, et ühtegi rahvahääletust selle seaduse alusel ei korraldatud.

Euroopa-teemad tekitavad tüli

2005. aastal viidi aga eraldi seaduse alusel läbi nõuandev rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle. Vastava eelnõu algatasid siis D66, punarohelised ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus seda ei toetanud, kuid parlamendis olid selle vastu ainult kolm kristlikku erakonda.

Rahvahääletuse eel tegid eelnõu algatanud jõud kampaaniat JAH poolt, aga kristlikest erakondadest kaks väiksemat kuulus EI-leeri. Võitis viimane. Kuna sama leping oli mõned päevad varem Prantsusmaal juba rahvahääletusel tagasi lükatud, siis ei omanud see enam suurt sisulist tähtsust, sest jõustumiseks vajas see kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu, kuid selle rahvahääletuse tulemus on oluline edasiste arengute mõistmiseks.

Pärast seda ei tahtnud paremliberaalid enam toetada rahvahääletuste võimaldamist. Uuesti hakkasid asjad liikuma 2013. aastal tänu vahepeal kerkinud euroskeptilisele Vabadusparteile, millega rahvaalgatusõiguse toetajad said parlamendi mõlemas kojas vajaliku enamuse. 2014. aastal toimunud hääletusel olid seal uue seaduse vastu paremliberaalid ja kolm kristlikku erakond. Kõik teised toetasid.

Selle seaduse alusel tuleb nõuandva tühistamisreferendumi esilekutsumiseks koguda kõigepealt nelja nädala jooksul vähemalt 10 tuhat allkirja esialgsele taotlusele, seejärel kuue nädala jooksul vähemalt 300 tuhat allkirja lõplikule taotlusele. Tühistamisreferendumi võib algatada pea iga seaduse või lepingu suhtes, mis on vastu võetud või ratifitseeritud, kuid ei ole veel jõustunud.

Kuningakoja, eelarve ja põhiseadusega seotud asjade kohta see ei kehti, aga rahvusvaheliste lepingute suhtes käib küll. Kui rahvahääletusest võtab osa vähemalt 30% valimisõiguslikest kodanikest, siis peab selle tulemusega arvestama. See tähendab, et tagasilükkamise korral läheb asi tagasi parlamendi ette, kus seda hakatakse uuesti arutama, heidetakse kõrvale või viiakse sisse muudatusi.

Problemaatilised tulemused

Seadus jõustus 2015. aasta suvel. Esimene rahvahääletus toimus selle alusel 2016. aasta kevadel, kui häältega 38,2% poolt, 61,0% vastu ja 0,8% tühje sedeleid lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe. Hääletusest võttis osa kõigest 32,3% kodanikest.

Enne rahvahääletust kuulutas parlamendi alamkoja enamus, mis oli selle lepingu juba eelnevalt heaks kiitnud, et austab rahvahääletuse otsust, kui osavõtt tuleb enam kui 30% (eriarvamusele jäid paremliberaalid ja D66, kes seda lepingut kõige enam pooldasid). Hiljem üritati saavutada lepingus muudatusi ning seati tingimusi selle interpreteerimiseks, kuid lõpuks see läinud aastal siiski ratifitseeriti.

Hollandis tehti katseid kutsuda esile rahvahääletusi ka Euroopa Liidu poolt Moldova ja Gruusiaga sõlmitud assotsiatsioonilepete tagasilükkamiseks. Need algatused ei suutnud palju allkirju koguda, kuid mõjutasid poliitikute suhtumist rahvaalgatusõigusesse.

D66 oli olnud rahvahääletuste võimaldamise kõige järjekindlam toetaja ja lubas jätkata seda võitlust ka eelmisel aastal toimunud parlamendivalimistel, kuid nõustus lõpuks paremliberaalide ja kristlike erakondade nõudmisega panna koalitsioonilepingusse kirja 2015. aastal jõustunud seaduse tühistamine. Ja vastavat eelnõu pidi parlamendis kaitsma nüüd just selle ridadesse kuuluv siseminister.

Parlamendi alamkoda kiitis nõuandvate tühistamisreferendumite kaotamise veebruaris juba häältega 76:69 heaks. Tõenäoliselt läbib see peagi ka parlamendi ülemkoja. Tühistamisreferendumi esilekutsumist selle otsuse enda suhtes soovitakse vältida selle kiire jõustamisega.

Viimane rahvahääletus

Läinud nädalal toimus Hollandis aga teine rahvaalgatuse korras esile kutsutud tühistamisreferendum. See puudutas riigi uut julgeolekuseadust, mille algatas eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulusid paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Algatusega referendumi korraldamiseks tulid välja neli üliõpilast, kelle hinnangul mindi selle seadusega eriteenistuste õigusi laiendades liiga kaugele. Sama meelt olid D66, punarohelised, sotsialistid, loomaõiguslased. Paremliberaalid, sotsiaaldemokraadid, kristlikud erakonnad ja Vabaduspartei leidsid, et tegemist on vajalike muudatustega, mis aitavad tagada kodanike turvalisust.

Rahvahääletuse ametlikud tulemused tehakse teatavaks homme, kuid esialgsete tulemuste kohaselt saavutas EI-pool napi ülekaalu. Samas oli nii palju tühje sedeleid, et seda toetasid siiski vähem kui pooled hääletamas käinutest. Viimased küsitlused ennustasid JAH-poole kindlat võitu, kuid läks teisiti.

Sel korral võtsid rahvahääletusest osa enam kui pooled kodanikest ja seda ei saa kirjutada üksnes sellega üheaegselt toimunud kohalike valimiste arvele, sest nendest osavõtt oli mõnes kohas hoopis madalam. Nähtavasti läksid paljud hollandlased hääletama, et väljendada nii ühtlasi enda vastuseisu tühistamisreferendumite kaotamisele.

Seda kinnitavad mingil määral kohalike valimiste tulemused. Eelmise korraga võrreldes kaotasid kõvasti maad nii D66, mis toetas parlamendis tühistamisreferendumite kaotamist, kui ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad uut julgeolekuseadust, kuid tõusid punarohelised, kes esindavad mõlemas küsimuses vastupidist seisukohta. Nende arvates vajavad nii rahvaalgatusõigus kui ka uus julgeolekuseadus lihtsalt parandamist.