Rubriik: poliitika

Erakondade nimemängud ja poliitiline sisu

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.

Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”

Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.

Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.

Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.

Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.

Hoopis kummalisemad arengud näivad selles osas toimuvat Reformierakonnas.

Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?

Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?

Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.

Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.

Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.

Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.

Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.

Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.

Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.

Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.

Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.

Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.

Väga hea. Tehke ära!

Rahvusvaheline õigus on löögi all

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ÜRO peasekretär António Guterres ja Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid surusid kätt eelmise aasta suvel, kui Eesti alustas ametlikult kampaaniat ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks

USA presidendi Donald Trumpi ja tema liitlaste otsus anda õhulööke Süüria pihta on seadnud taas löögi alla rahvusvahelise õiguse. Kriitikute sõnul ei vabanda Süürias valitseva režiimi ebamoraalne ja ebaseaduslik käitumine rahvusvahelise õiguse rikkumist nende poolt, kes tahavad seda kukutada.

“On olemas kohustus, eriti kui tegeletakse rahu ja julgeolekut puudutavate asjadega, tegutseda vastavuses ÜRO harta ning rahvusvahelise õigusega üldisemalt. ÜRO harta on nendes asjades väga selge,” kommenteeris USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa õhurünnakuid vaid mõned tunnid pärast nende toimumist ÜRO peasekretär António Guterres.

“Julgeolekunõukogul lasub peamine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku hoidmise eest,” lisas Guterres. “Ma kutsun julgeolekunõukogu liikmeid ühinema ja kandma seda vastutust. Ma kutsun kõiki liikmesriike näitama üles vaoshoitust neis hädaohtlikes oludes ja hoiduma igasugustest tegudest, mis võivad seda olukorda eskaleerida ja suurendada Süüria rahva kannatusi.”

Reedel julgeolekunõukogu ees esinedes oli Guterres rõhutanud, et Süüria konfliktile ei ole sõjalist lahendust.

“Süüria kujutab endast täna tõesti tõsiseimat ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule,” ütles ta enne USA õhulööke. “Süürias näeme me vastasseise ja puhversõdu, millega on seotud mitmete riikide armeed, arvukalt relvastatud opositsioonirühmitusi, mitmeid kohapealseid ja rahvusvahelisi relvarühmitusi, välisvõitlejaid kõikjalt maailmast ja mitmesuguseid terroristlikke organisatsioone.”

Sõjapoliitikat tabas kriitika

“See sõjaline aktsioon on ebaseaduslik,” märkis Hina Shamsi, kes juhib Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) riikliku julgeoleku projekti, mis jälgib seda, et USA poliitika ja tegevus oleksid selles osas kooskõlas konstitutsiooni, kodanikuvabaduste ja inimõigustega.

“Seistes silmitsi konstitutsioonilise õigusega, mis takistab jõu vaenulikku kasutamist kongressi heakskiiduta, ja rahvusvahelise õigusega, mis keelab jõu ühepoolse kasutamise muul juhul kui enesekaitseks, lasi president Trump ühepoolselt rünnata riiki, mis ei ole rünnanud meid – ja seda ilma igasuguse loata kongressilt. Selline tegevus rikub mõningaid kõige olulisemaid jõu kasutamisele seatud õiguslikke piiranguid,” selgitas Shamsi.

“Süüria inimesed on juba kuus aastat talunud laastavaid rünnakuid, sealhulgas keemiarünnakuid, millest paljud kujutavad endast sõjakuritegusid,” nentis Raed Jarrar, kes juhib Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika küsimustega tegelemist inimõiguste kaitsmisele pühendunud rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International USA harus.

“Tuleb võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et minimeerida ohtu tsiviilisikutele ükskõik millises sõjalises aktsioonis. Inimesi, kes elavad juba niigi hirmus kaotada oma elu ebaseaduslike rünnakute tõttu, ei tohi veelgi enam karistada Süüria valitsuse väidetavate rikkumiste eest,” lisas Jarrar, kes on ise pärit Iraagist, kus USA juhtimisel tegutsenud koalitsioon viis 2003. aastal rahvusvahelist õigust rikkudes läbi režiimimuutuse.

Iraagi sõjaga, milles hukkus aastate jooksul mõningatel hinnangutel enam kui miljon inimest, vallandati Lähis-Idas ahelreaktsioon, mille üheks lüliks võib pidada ka keerulist sõjalis-poliitilist konflikti Süürias, kus ohvrite arv ulatub samuti juba sadadesse tuhandetesse.

“Miljonid on Süüriast põgenenud, et pääseda vägivalla ja tagakiusamise eest. Trumpi administratsioon ei peaks pöörama nüüd selga meeste, naiste ja laste kannatustele sellega, et jätkab põgenike Ameerika Ühendriikidesse pääsemise keelamist. On aeg, et USA avaks taas oma uksed inimestele, kes üritavad pääseda vägivalla eest Süürias,” rõhutas Jarrar.

ÜRO harta ütleb:

* Organisatsioon on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele.

* Kõik ÜRO liikmed lahendavad oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu, julgeolekut ning õiglust.

* Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.

PS. Kodumaal on Trumpi sõjapoliitikat kritiseeritud nii paremalt kui vasakult, eriti vasakult, aga meie riigikogulastest tegi seda vist ainult Oudekki Loone.

Eestis on loomisel uus erakond

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elver Loho

Paari kuu eest registreeritud MTÜ Eesti Otsedemokraatliku Erakonna Algatusgrupp on seadnud sihiks koguda kokku 500 liiget, et reorganiseeruda erakonnaks ja osaleda järgmisel aastal Riigikogu valimistel. Algatusgrupi ideoloog Elver Loho selgitas ettevõtmisega seonduvat.

Otsedemokraatide lubaduste kohaselt hakkavad nende saadikud hääletama Riigikogus igas küsimuses täpselt nii nagu rahvas e-hääletab samas küsimuses nende veebilehel. Samuti esitavad nad ainult neid eelnõusid, mida toetab e-hääletusel enamus hääletanutest.

Kuidas tuli mõte luua selline ebatavaline erakond?

Loho: Sellise erakonna loomine on olnud tehnoloogiliselt võimalik juba väga pikka aega, kuid minu pähe tekkis mõte otsedemokraatliku erakonna võimalikkusest alles aastal 2011. Tol ajal ei näinud ma sellise erakonna järgi vajadust. Täna on vajadus olemas.

Ajakirjandus paljastab iga päev neid vigu ja probleeme, mis sünnivad tänases esindusdemokraatia süsteemis. Selle tulemusel – mis juhtub? Vanad on väsinud poliitikast ja eelistavad erakondi ja liidreid, kes lubavad senise võimusüsteemi pea peale keerata. Noored ei taha poliitikasse minna, sest läbi ajakirjanduse on selge, et seal peab valetama, oma südametunnistuse maha müüma ja käituma partei juhiste järgi. Väga palju häid ja tarku inimesi ei taha ennast määrida poliitikaga. Eesti kannatab, sest head inimesed hoiavad võimust eemale. Otsedemokraatlik erakond pakub siin selget ja väga idealistlikku alternatiivi. Tule ja õpeta rahvast, aga lase rahval otsustada!

Erakonna algatusgrupp on juba tutvustanud oma ideed avalikel aruteludel Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Mida inimesed sellest arvavad?

Loho: Sellise erakonna idee selgitamine on olnud kohati väga raske. Isegi paar ajakirjanikku on jätnud kodutöö tegemata ja erakonna tööpõhimõttest täiesti valesti aru saanud. Õnneks tänaseks on meil kodulehel (www.otsedem.ee) erakonda tutvustav animatsioon, mis annab asja sisu edasi ühe minutiga. Kes on ideest aru saanud, need jagunevad üldiselt kahte kategooriasse. On neid, kes tahavad, et Riigikogus oleks väike fraktsioon otsedemokraate. Ja on neid, kes kardavad, et Eesti rahvas on liiga loll, et osaleda poliitika otsustamises.

Küünikud armastavad öelda, et parim argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga. (Seda ütlust omistatakse ekslikult Winston Churchillile, kuid tema oli keskmisest valijast tegelikult palju kõrgemal arvamusel.) Kas te ei karda, et selles on omajagu tõtt?

Loho: Tuleb rääkida kauem kui viis minutit. Kui suhelda inimesega pealiskaudselt, siis võib temast jääda hea mulje. Kui suhelda inimesega süvitsi, siis jääb ka reeglina hea mulje. Viis minutit on kõige halvem periood, sest selle ajaga jõuad heas esmamuljes pettuda, aga ei jõua inimese sisuni.

Veebihääletustest osavõtt võib jääda väga tagasihoidlikuks. Kas ei oleks parem tugineda Riigikogus nupule vajutades sotsioloogilistele uuringutele, mis võivad anda adekvaatsema pildi rahva hulgas domineerivatest seisukohtadest?

Loho: Tänased erakonnad juba teevad seda üsna palju. Muidugi on täiesti võimalik, et suure osa valijate jaoks ongi tänane esindusdemokraatia süsteem piisav ja vajadus otsedemokraatliku erakonna järgi ühiskonnas ei ületa Riigikogu valimiste künnist. See on valijate ühine otsus kas nad soovivad tänast esindusdemokraatia süsteemi täiendada väikese otsedemokraatide fraktsiooniga või mitte.

Mida teeksite Riigikogus siis, kui mõnes küsimuses (näiteks narkopoliitika osas) läheks e-hääletuse kaudu saadav suunis sügavalt vastuollu teie enda veendumustega?

Loho: Hääletaksin nii nagu rahvas soovib. Tõenäoliselt ropendaksin natuke. Ütleksin, et rahvas otsustas valesti. Põhjendaksin. Aga hääletaksin ikka nii nagu rahvas soovib. Selleks mind sinna ju valiti.

Kuidas tagada seda, et teie e-hääletusi ei hakka kasutama enese huvides ära teised erakonnad, mis saavad ju suunata oma tuhandeid liikmeid hääletama ühe või teise otsuse poolt või vastu?

Loho: Nad on teretulnud seda tegema. Erakonna liikmeks olemine ei ole patt. Enda maailmavaate järgi hääletamine ka mitte. Las inimesed hääletavad nii nagu soovivad. Kui erakond soovitab rahval hääletada ühel või teisel viisil mingis küsimuses ja nad põhjendavad oma seisukohta piisavalt hästi, et rahvas tõesti teeb seda, siis see ongi ju demokraatia. Kui mõnele suurele muutusele on selge rahva toetus, siis see muutus tekitab ühiskonnas vähem jamasid. Otsedemokraatliku erakonna rahvahääletused aitavad kindlasti legitimiseerida mitmeid suuri otsuseid ja riiklikke eksperimente, mis võivad meile potentsiaalselt palju tulu tuua. Samuti saab läbi otsedemokraatia luhtunud eksperimente efektiivselt tagasi pöörata. Meie erakond teeb tänase süsteemi ühtlasi nii paindlikumaks kui ka sitkemaks.

Eestis tegutseb ka otsedemokraatia edendamise sihtasutus Terve Rahvas, mis nõuab rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsioonide taastamist meie esimestes põhiseadustes esinenud kujul. Mida te sellest arvate?

Loho: Rahvalt riigipöördega röövitud õiguste taastamine on suurepärane idee turunduslikult. Aga loomulikult ma arvan, et Otsedemokraatliku Erakonna pakutav otsedemokraatia mudel on lihtsam, selgem, paindlikum, sõbralikum ja sobib paremini tänasesse ühiskonda.

[ Vana-Kreeka linnriikides rakendati otsedemokraatiat juba antiikajal ja ka elektroonilise otsedemokraatia juurutamine ei ole enam uus idee. Esimest korda leidis see maailmas laiemat kõlapinda 1990-ndatel aastatel, kui tehnoloogiaettevõtja Ross Perot tõstatas selle ühe olulise teemana USA presidendiks kandideerides.

Esimesed erakonnad, mille ideeks sai elektroonilise otsedemokraatia rakendamine oma saadikute kaudu esindusdemokraatia raames, loodi siiski alles käesoleva sajandi alguses.

2002. aasta kohalike valimistega pääses Rootsis ühe kohaga Vallentuna volikokku erakond Demoex, mille saadik hääletas volikogus vastavalt eelnevalt veebis toimunud hääletuste tulemustele. Ühtlasi pakkus see kohalike noorte loodud erakond oma veebikeskkonna registreeritud kasutajatele võimalust eelnõude algatamiseks. Demoex sai Vallentuna volikogus ühe koha ka järgmisel kahel korral.

2014. aastal ühinesid Demoex ja veel kaks sarnast kohaliku tasandi väikeparteid erakonnaks Otsedemokraadid, mis üritas pääseda Rootsi parlamenti. See ei õnnestunud ja samal aastal langesid otsedemokraadid välja ka Vallentuna volikogust.

Sarnaseid erakondi, mis kujutavad endast vaid tehnilist platvormi otsedemokraatia rakendamiseks esindusdemokraatia raames, on loodud kümnetes riikides. Valimistel on nende tulemused jäänud siiski tagasihoidlikuks. Rekord kuulubki Demoexile, mis sai 2006. aastal Vallentunas 2,85% häältest.

Paremini on läinud erakondadel, mis rakendavad küll elektroonilist otsedemokraatiat oma poliitika kujundamisel ja otsuste langetamisel, kuid omavad ka laiemat programmi ehk poliitilist platvormi. Edukaim selline erakond on praegu Itaalias tegutsev Viie Tähe Liikumine. ]