Lugejate tungival soovil avaldan siin siiski lühikese kokkuvõtte ka möödunud aastast maailma poliitikaelus. Täna on vaatluse all esimene poolaasta ning jutt jookseb Portugalist Hispaaniani.
Jaanuaris toimusid Portugalis presidendivalimised. Võitis paremtsentristide kandidaat Marcelo Rebelo de Sousa, mõõdukas konservatiiv, katoliiklane, kelle esimene ametlik visiit presidendina viis Vatikani.
Veebruaris olid Iirimaal parlamendivalimised. Seni valitsenud paremtsentristlik Fine Gael ja sotsiaaldemokraatlik Tööpartei kaotasid mõlemad päris palju kohti, aga FG sai neid siiski rohkem kui ükski teine erakond ning moodustas vähemusvalitsuse, mis püsib suurima opositsioonierakonna Fianna Fáil armust. Tööpartei oli selle ametisse kinnitamise vastu. Valitsusjuhina jätkas Enda Kenny, kes asus ühtlasi kaitseministriks.
Šveitsis kukkus rahvahääletusel napilt läbi Šveitsi Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei algatus muuta põhiseadust, et abielus olevaid paare ei saaks maksustada kõrgemalt kui lihtsalt kooselus olevaid. Algatusega taheti ühtlasi lisada põhiseadusesse klausel, mille kohaselt abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel, välistades nii võimaluse homoabielude ja polügaamia seadustamiseks. Poolt hääletasid enam kui pooled kantonid, aga kokkuvõttes oli 50.8% hääletanutest muudatuse vastu. Läbi kukkusid ka Šveitsi Rahvapartei algatus välismaalastest kurjategijate väljasaatmise hoogustamiseks (vastu 58.9%) ja noorsotside algatus toiduainetega spekuleerimise lõpetamiseks (vastu 59.9%).
Märtsis oli Uus-Meremaal rahvahääletus, mille tulemusel otsustati jätta riigile alles praegune lipp.
Slovakkias toimusid parlamendivalimised, kus sotsid kaotasid küll kõvasti kohti, aga jäid ikkagi riigi tugevaimaks jõuks. Peaministrina jätkas Robert Fico, kes moodustas koalitsiooni kolme väikese paremerakonnaga, nende hulgas Slovaki Rahvuspartei. Suurimaks opositsioonierakonnaks tõusis Vabadus ja Solidaarsus, mis kuulub Konservatiivide ja Reformistide Liitu Euroopas. Parlamendist langesid välja nii Kristlik-Demokraatlik Liikumine kui ka Slovaki Demokraatlik ja Kristlik Liit – Demokraatlik Partei, mis on mõlemad Euroopa Rahvapartei liikmed. Parlamenti pääses lausa neli sellist erakonda, mida seal varem ei olnud, kõik parempopulistliku kallakuga. Slovaki Rahvusparteile lisaks ületas nüüd künnise marurahvuslik Rahvapartei – Meie Slovakkia (said kahepeale kokku 16.7% häältest ja 29 kohta 150-st).
Saksamaal olid valimised Hessenis ja mitmetel liidumaadel. Kristlik-Demokraatlik Liit ja SDP kaotasid kõikjal hääli ja kohti, samas kui Alternatiiv Saksamaale võimsalt tõusis ning liberaalid oma vahepealsest madalseisust taastusid. Vasakparteil ja rohelistel oli nii tõuse kui ka langusi – selget trendi välja ei tulnud.
Aprillis lükkasid hollandlased rahvahääletusel tagasi Euroopa Liidu ja Ukraina vahel sõlmitud assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise. 61% hääletas vastu, aga hääletamas käis ainult 32.3% hääleõiguslikest. Rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid enamik parlamendierakondadest teatas enne selle toimumist, et kui osavõtt on vähemalt 30%, siis austavad nad tulemust. Peaminister Mark Rutte juhitavad paremliberaalid samas sellist lubadust ei andnud ja otsivad nüüd ikkagi võimalusi leppe ratifitseerimiseks.
Mais toimusid Suurbritannias kohalikud valimised, kus nii konservatiivid, leiboristid kui ka liberaaldemokraadid hääli kaotasid, UK Iseseisvuspartei ja rohelised aga juurde said. Londoni linnapeaks valiti leiborist Sadiq Khan. Boris Johnson enam ei kandideerinud. Šoti parlamendi valimisel tõusis Šoti Konservatiivne Partei seevastu esmakordselt teiseks jõuks, leiboristid langesid kolmandaks.
Austrias jooksis presidendivalimiste teine voor protseduuriliste rikkumiste tõttu ummikusse, mis lahenes detsembris uute valimistega, kust väljus võitjana osaliselt Eesti päritolu Alexander Van der Bellen, kes esines sõltumatu kandidaadina, aga kuulub roheliste hulka ning olnud varem sotside ridades. Võit oli väga napp, ta sai vaid 50.35% häältest. Alla pidi vanduma Austria Vabaduspartei kandidaat Norbert Hofer, kes teda esimeses voorus edestanud oli.
Juunis lükkasid šveitslased rahvahääletusel ülekaalukalt tagasi nn. kodanikupalga kehtestamise (seda toetas vaid 23.1% hääletanutest).
Britid aga kiitsid napilt heaks Euroopa Liidust lahkumise, mida küsitluste kohaselt pärast kohe kahetsema hakkasid. Peaminister David Cameron võitis eelmisel aastal parlamendivalimised sellist rahvahääletust lubades, kuid toetas ise Euroopa Liitu jäämist. Pärast tulemuste selgumist teatas ta, et lahkub ametist. Juulis sai konservatiivide uueks juhiks ning peaministriks Theresa May, senine siseminister. Konservatiivide euroskeptilise tiiva etteotsa tõusnud Boris Johnson pandi välisministriks.
Itaalias toimusid kohalikud valimised, kus valitsev vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kogus üleriigiliselt kokku vaid 0.01% rohkem hääli kui Beppe Grillo populistlik Viie Tähe Liikumine. Paremtsentristlik Forza Italia jäi neist häälte koguarvult kõvasti maha, aga sai enda kontrolli alla veidi rohkem kommuune. Hästi läks ka teistel konservatiivsetel jõududel.
Islandi presidendiks valiti ajaloolane Guðni Th. Jóhannesson, kes osales valimistel sõltumatu kandidaadina ega olnud ka varasemalt seotud ühegi erakonnaga. Ta rõhutas oma kampaanias, et president peab olema lähedane kogu rahvale, mitte esindama vaid üht või teist kildkonda, ning tuleb jätkata põhiseaduse muutmist, et rahvas saaks lõpuks õiguse rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda ega peaks nõudma otsedemokraatiat ühes käes petitsioon ja teises tõrvik. Tänaseks toetab teda küsitluste kohaselt 97% islandlastest, mis on täiesti enneolematu reiting mitte üksnes Islandil, vaid ilmselt kogu maailmas.
Hispaanias toimusid parlamendivalimised, kus konservatiivne Rahvapartei peaminister Mariano Rajoy juhtimisel oma positsioonid mitte üksnes säilitas, vaid neid isegi tugevdas. Nende valimisloosung oli muide lihtsalt “A favor” (e.k. poolt).
