Rubriik: poliitika

Soome Keskerakonna käekäik on meenutanud sel sajandil sõitu Ameerika mägedel, kus järsule tõusule järgneb sügav langus. Erakonna uus juht võtab partei üle olukorras, kus selle reiting on langenud viimase saja aasta madalaimale tasemele.

Mitte väga ammu, alles 2003. aasta valimistel, jõudis Soome Keskerakond oma arengus ühte sõjajärgse perioodi kõrgpunktidest: seda toetas 24,7% valijatest, parlamendis saadi 55 kohta 200-st. Eelmised kaheksa aastat opositsioonipinki nühkinud erakond sai riigitüüri taas enda kätte. Selle ridadest tuli Soome esimene naispeaminister Anneli Jäätteenmäki, kelle ametiaeg kestis kahjuks küll vaid paar kuud.

Jäätteenmäki astus ise tagasi, sest valitsuskoalitsiooni kuulunud sotsiaaldemokraadid nõudsid tema lahkumist, ähvardades muidu ise minna. Selle sammuni viinud sündmuste jada on nii kaasahaarav, et juhtunu ainetel võiks vändata lausa mõne poliitilise põneviku.

Jäätteenmäki afäär saladokumentidega

Valimiskampaania lõpusirgel oli Keskerakonna juht süüdistanud sotsist peaministrit Soome sidumises USA teenistusvalmis koalitsiooniga, mis pidi toetama Iraagi okupeerimist (sissetung Iraaki algas 2003. aasta märtsis ainult mõned päevad pärast Soome parlamendivalimisi). Detsembris oli peaminister Paavo Lipponen käinud Washingtonis. Jäätteenmäki sõnul oli Soome osalenud pärast seda kohtumistel, kuhu olid kutsutud ameeriklastele Iraagi küsimuses koostööd ja abi lubanud riigid. See oli äärmiselt tundlik teema, sest selline samm näis minevat vastuollu Soome ametliku neutraliteedipoliitikaga. Arvatakse, et just tänu sellele paljastusele õnnestus Keskerakonnal valimised napilt võita.

Jäätteenmäki toetus mitte avalikule infole, vaid välisministeeriumi salajastele dokumentidele. Kui need seejärel kohe ajalehtedes ilmusid, alustas politsei uurimist ametlike saladuste lekitamise kohta. Uurimine viis välja president Tarja Haloneni keskerakondlasest nõuniku Martti Mannineni, kes oli saatnud need dokumendid ka Jäätteenmäkile. Viimane väitis parlamendi ees esinedes, et talle saadeti dokumendid ilma, et ta oleks neid küsinud, ning ta ei olnud teadlik sellest, et need on salajased. Manninen aga teatas selle peale kohe, et vastavat infot oli temalt tungivalt palunud just Jäätteenmäki ise. Sotsid esitasid ultimaatumi. Jäätteenmäki astus peaministri kohalt tagasi, eitades samas, et on midagi valesti teinud.

Manninen mõisteti hiljem süüdi riigisaladuste lekitamises. Jäätteenmäkile esitati küll süüdistus sellele õhutamises, kaasosaluses ja salajaste dokumentide ebaseaduslikus hankimises, kuid kohus tema süüd ei tuvastanud. 2004. aastal valiti Jäätteenmäki väga tugeva häältesaagiga Euroopa Parlamenti, mille liikmeks ta jäi käesoleva aastani.

Mis puudutab Soome poliitikat Iraagi küsimuses, siis USA teenistusvalmis koalitsiooniga soomlased ei ühinenud. Selle asemel asuti hoopis seisukohale, et jõu kasutamine Iraagi suhtes ei ole vastuvõetav, kui selleks puudub ÜRO Julgeolekunõukogu selge luba, ning küsimuse saaks lahendada rahumeelselt, kui kõik riigid pühenduksid tegutsemisele ÜRO raamistiku piires.

Võime muidugi ainult oletada, kas Soome valitsuse ametlik seisukoht kujunenuks teistsuguseks, kui Jäätteenmäki ei oleks seda teemat nii jõuliselt valimiskampaaniasse tõmmanud. Ise ütles ta hiljem kohtus, et isegi kui see info oli salastatud, oli oluline, et Soome rahvas ja opositsioon oleksid teadlikud sellest Soome valitsuse salajasest välispoliitikast.

Vanhanen, Kiviniemi, Väyrynen, Sipilä

Jäätteenmäki astus tagasi, et koalitsioon sotsidega jääks püsima. Tema asemel sai peaministriks ning veidi hiljem ka Keskerakonna esimeheks senine kaitseminister Matti Vanhanen, kes jäi ametisse seitsmeks aastaks. 2007. aasta valimiste järel langesid sotsid aga opositsiooni. Nende asemel võtsid koalitsioonis kohad sisse Rahvuslik Koonderakond ja rohelised.

Ajaloos tagasi vaadates on näha, et Keskerakonnale on tulnud üldiselt kasuks koalitsioonid sotsidega. Parempoolsetega koalitsiooni minek on mõjunud tsentristide populaarsusele halvemini. Keskerakonna reiting jäi peagi alla nii Rahvusliku Koonderakonna kui ka sotside omale. 2009. aasta detsembris teatas Vanhanen, et järgmise aasta suvel ta enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Lisaks langevale reitingule tegi muret ka tervis. Mehel avastati osteoartriit ja ta pidi minema operatsioonile, aja maha võtma.

2010. aasta juunis valiti Keskerakonna juhiks Mari Kiviniemi, kellest sai veel samal kuul ka Soome peaminister. Valitsust jõudis ta juhtida kahjuks vaid aasta, sest 2011. aasta märtsis toimunud parlamendivalimistel sai Keskerakond rängalt lüüa, langedes neljandaks. 15,8% häältest oli erakonna jaoks nõrgim tulemus pärast aastat 1917, mil seda toetas 12,4% valijatest. Oma rolli mängis nii järsu languse juures ka erakonna sees jätkunud võimuvõitlus. Eriti aastail 1980–1990 erakonda juhtinud Paavo Väyryneni katsed uuesti ohje haarata.

2012. aastal Kiviniemi enam erakonna juhiks ei kandideerinud. Temalt võttis siis teatepulga üle Juha Sipilä, kes oli varasemalt tuntud eduka ettevõtjana. Keskerakonna noortekogu töös osales ta küll juba üliõpilaspõlves, kuid tegevpoliitikasse sukeldus alles 2011. aastal, mil valiti parlamenti. Sipilä esines poliitikalaval uue tulijana, kelle kogemused erasektorist tulevad kasuks ka riigi juhtimisel. See mõjus paljudele valijatele veenvalt. 2015. aastal sai Keskerakonnast taas peaministripartei. Erakonda toetas 21,1% valijatest.

Näis, et halvad ajad on lõpuks möödas, kuid see mulje oli petlik – need tulid peagi tagasi. Tänavu langes toetus erakonnale parlamendivalimistel isegi madalamale kui 2011. aastal. Keskerakonnale andis nüüd hääle 13,8% valijatest. Sellega langeti erakondade pingereas taas neljandaks. Sipilä teatas pärast sellist lüüasaamist loomulikult, et tema enam erakonna juhiks ei kandideeri.

Halvasti läks ka eurovalimistel. 15 aastat tagasi, kui Jäätteenmäki Soomest kõigi aegade suurima häältesaagiga (teda toetas siis ligi 150 tuhat valijat) europarlamenti pääses, sai Keskerakond kokku 23,4% häältest ja neli kohta 14-st. Tänavu saadi ainult 13,5% ja kaks kohta 13-st. Varem erakondade arvestuses stabiilselt teist kohta hoidnud partei langes viiendaks.

Kes on süüdi Keskerakonna languses?

Osaliselt võib Soome Keskerakonna raske saatuse kirjutada kindlasti selle arvele, et Euroopas ongi vanade võimuparteide käsi viimasel ajal üldiselt halvasti käinud – langus sobib kokku laiema trendiga. Kuid selle põhjused on peamiselt siiski kohalikud, igas riigis omamoodi ja ainulaadsed, mitte lihtsalt mingitest rahvusvahelistest meeleoludest tulenevad, kuigi needki on olulised.

Keskerakond, mis kandis enne 1965. aastat nime Maaliit, on oma juurtelt agraarpartei. Selle tugevaim toetusbaas asub jätkuvalt maapiirkondades ja väikelinnades, kuid inimeste koondumine suurlinnadesse on maarahva osakaalu valijaskonnas järjest vähendanud. Samas pakub ka varasemast tugevamat konkurentsi erakond Põlissoomlased, mille eelkäija Soome Maapartei sündis just Keskerakonnast eraldumise teel.

Aastal 2000 sai Keskerakond kohalikel valimistel 23,8% häältest, olles sellega erakondade arvestuses esimene. Aastaks 2017 oli sellest veel alles 17,5%, mis andis küll kolmanda koha Rahvusliku Koonderakonna ja sotside järel ning roheliste ja Põlissoomlaste ees, kuid oli Keskerakonna jaoks nõrgim tulemus pärast 1953. aasta kohalikke valimisi.

Parlamendivalimistel on leidnud nüüd aset suured kõikumised, aga kohalikel valimistel on Keskerakonna häältesaak käesoleval sajandil iga korraga järjest langenud. Soome valijaskond koondub aegamisi suurlinnadesse, kus Keskerakonna toetusbaas on väiksem ja ebakindlam. Katsed seal tugevamalt kanda kinnitada ei ole seni loodetud tulemusi andnud.

Erakonda kahjustas tugevalt ka Väyryneni soovimatus mängida teist viiulit ehk suutmatus leppida sellega, et vaatamata korduvatele katsetele ei valitud teda nüüd enam uuesti Keskerakonna juhiks. See vastasseis kulmineerus eelmisel aastal toimunud presidendivalimistel, kus Väyrynen kogus sõltumatu kandidaadina 6,2%, aga Keskerakonna kandidaat Vanhanen ainult 4,1% häältest. 2006. aastal sai Vanhanen 18,6%, 2012. aastal Väyrynen aga Keskerakonna kandidaadina 17,5% häältest. Kahe vana keskerakondlase vastasseis kahjustas tugevalt mõlemat.

Tuleb paraku tunnistada ka seda, et Sipilä ei vastanud valitsusjuhina nendele üsna suurtele ootustele, mis olid paljudel temaga seotud siis, kui Keskerakond 2015. aastal riigis võimule tuli. Ja poliitilise debati üldine teravnemine, mis viimasel kümnendil finantskriisi, põgenikekriisi ja sotsiaalmeedia koosmõjul aset on leidnud, viibki peaaegu alati vastandlike servade tugevnemiseni nende vahel tasakaalu otsiva tsentri arvelt.

Erakorralisel kongressil valiti uus juht

Keskerakond kaotas nüüd küll valimised, kuid jäi võimule väiksema partnerina koalitsioonis, mida juhivad sotsid. Vanhannen valiti juunis Soome parlamendi esimeheks ja uues valitsuses on Keskerakonnal viis kohta. 7. septembril toimunud erakorralisel kongressil kandideerisid Keskerakonna juhiks kaks uut ministrit: kaitseminister Antti Kaikkonen ja majandusminister Katri Kulmuni.

Kaikkonen (sünd. 1974) on pärit Lõuna-Soomest. 1994–1996 oli ta Keskerakonna noortekogu juht Uusimaa ringkonnas, 1997–2001 kogu riigis. 1996–1997 töötas ta toona Euroopa Parlamenti kuulunud Väyryneni assistendina. Soome parlamenti valiti Kaikkonen esimest korda 2003. aastal. 2016. aastal sai temast seal Keskerakonna fraktsiooni juht.

Ülikoolis alustas Kaikkonen õpinguid küll juba 1993. aastal, kuid noormees oli nii pühendunud poliitikale, et bakalaureuse kraadi riigiteaduses omandas ta alles 2015. aastal.

Suurim skandaal, kuhu Kaikkonen on sattunud, lahvatas 2009. aastal, kui selgus, et noortele iseseisva elu alustamiseks soodsa hinnaga üürikortereid pakkuv Noortefond, mille juhatuse esimees ta oli alates 2003. aastast, oli rahastanud nii tema kui ka teiste keskerakondlaste valimiskampaaniaid. Sealhulgas Vanhaneni 2008. aasta presidendivalimiste kampaaniat.

Vanhaneni valitsus eraldas sihtasutusele kokku 16 miljonit eurot toetusi, ning raha tuli ka riigile kuuluvatelt äriühingutelt, mille nõukogudes istusid poliitikud. Süüdistuse kohaselt läks sealt fondi põhikirja rikkudes enam kui 100 tuhat eurot valimiskampaaniate tarbeks kokku enam kui kolmekümnele saajala. Kümmekond aastatel 2002–2009 fondi juhatusse kuulunud isikut sai kahtlustuse erinevates rikkumistes. 2013. aastal mõistis Helsingi ringkonnakohus Noortefondis toimunud rikkumiste tõttu Kaikkonenile viis kuud tingimisi vangistust. Seda otsust ta edasi ei kaevanud. Ja näib, et valijad on talle andestanud, sest pärast esialgset tagasilööki on tema häältesaak valimistel kõvasti paranenud.

Kulmuni (sünd. 1987) ühtegi nii suurde skandaali sattunud ei ole. Tema valiti parlamenti 2015. aastal Lapi valimisringkonnast. Juba paar aastat enne seda sai temast oma kodulinna Tornio linnavolikogu eesistuja. Sellelt kohalt astus ta nüüd pärast ministriks saamist tagasi, kuid jäi samas edasi linnavolikogu liikmeks. 2016. aastast alates oli ta üks Keskerakonna asejuhtidest.

Lapi Ülikooli lõpetas Kulmuni 2010. aastal, peaerialaks olid rahvusvahelised suhted. 2010–2011 töötas ta toona väliskaubanduse ja arengukoostöö ministriks olnud Väyryneni assistendina. Parlamendis tegeles hiljem ka välisasjadega. Eelmisel aastal omandas magistrikraadi.

Huvitav on ehk veel see, et 2015. aastal sai Kulmunist Soome–Vene Sõprusühingu juht. See organisatsioon, mis asutati 1944. aastal pärast vaherahu allkirjastamist, kandis algselt nime Soome–Nõukogude Liidu Sõprusühing (asutajate hulgas olid seejärel pikalt Soomet juhtinud Juho Kusti Paasikivi ja Urho Kaleva Kekkonen, aga ka eesti päritolu näitekirjanik ja ühiskonnategelane Hella Wuolijoki).

Nimetatud sõprusühing ei mängi poliitikas küll enam nii suurt rolli nagu külma sõja ajal, kuid on siiski jätkuvalt tähelepanuväärne. Selle eelmiseid juhte süüdistati kriitikute poolt selles, et nad olid muutnud organisatsiooni taas Kremli käsilaseks. Samas käib selle kaudu ka hõimusuhete arendamine Venemaal elavate soome-ugri rahvastega. Pärast ministriks saamist astus Kulmuni aga ka sellelt kohalt tagasi, et keskenduda oma uuele tööle.

7. septembril Kouvola jäähallis toimunud Keskerakonna erakorralisel kongressil oli kohal 1951 hääleõiguslikku delegaati. Hääletamisest võttis osa 1922 delegaati. Kaikkonen sai 829, Kulmuni 1092 häält. Üks sedel jäeti tühjaks ning kolmas kandidaat Jari Tasanen jäi lõpuks täiesti ilma toetajateta.

Protestikandidaat jäeti tähelepanuta

Enne kongressi sõitsid Kaikkonen ja Kulmuni mööda Soomet ringi, tutvustasid kümnetes paikades enda vaateid, pidasid valimisdebatte. Tasaneni sellele tuurile kaasa ei võetud ja tema kandidatuurile ei pööranud peaaegu mitte mingit tähelepanu ka Keskerakonna häälekandja Suomenmaa. Tasanen pidas seda muidugi enda suhtes ülekohtuseks.

Usukuulutaja Tasanen, kes peab kõigi Soome hädade allikaks kaugenemist kristlusest, on üritanud juba aastaid Keskerakonna ladvikusse tõusta. Tema sõnul tuleks pöörduda erakonna päästmiseks tagasi juurte juurde. Välispoliitika osas on Tasanen kutsunud üles järgima Paasikivi-Kekkoneni liini ja hoidma häid suhteid Venemaaga isegi siis, kui Euroopa Liidu üldine suund on teine. 2012. aastal toetas ta erakonna sisevalimistel Väyryneni, ise kandideeris ta toona edutult Keskerakonna aseesimeheks.

Keskerakonna reeglid nägid ette, et erakonna kulul toimunud tuurile pääsemiseks pidi kandidaati toetama vähemalt ühe piirkonna juhatus või kümme kohalikku organisatsiooni. Tasanen sai küll lõpuks enda taha Keskerakonna rootsikeelse piirkonna, kuid see juhtus alles pärast ettenähtud tähtaja möödumist. Sellele viidates jäetigi ta ikkagi karavanist maha.

Rootsikeelse piirkonna juhatus kuulus eelmisel aastal Keskerakonnast välja arvatud Väyryneni toetajate leeri ja kutsus tänavu koguni üles Soome parlamendivalimisi boikoteerima. Selle juhid leidsid siis, et Keskerakond on Sipilä juhtimisel täielikult hüljanud tsentristliku ideoloogia ning hakanud ajama neoliberaalset, parempoolset poliitikat.

Oma (mitte väikest) osa soomerootslaste hulgas tekkinud pahameeles Keskerakonna ladviku suhtes mängis kindlasti ka see, et Sipilä jättis 2015. aastal Rahvusliku Koonderakonna ja Põlissoomlastega koalitsiooni moodustades esimest korda üle neljakümne aasta valitsusest välja rootsikeelset elanikkonda esindava Rootsi Rahvapartei Soomes, mida on kaasatud varem valitsuskoalitsioonidesse isegi siis, kui see ei ole parlamendimatemaatika seisukohalt tingimata vajalik. Paljud soomerootslased tundsid, et see väljendas suhtumist nende rahvusgruppi laiemalt.

Seda, et erakonnas valitseb identiteedikriis, tunnistas selle juhiks kandideerides ka Kulmuni, kes on ise nimetanud ennast äärmustsentristiks. Tema sõnul tuleb pöörata inimeste aktiviseerimiseks rohkem tähelepanu otsedemokraatiale, näiteks hakata korraldama liikmete hulgas regulaarselt veebiküsitlusi parajasti aktuaalsetes küsimustes, et igaühel oleks võimalik osaleda erakonna poliitika kujundamises.

Küsitluste kohaselt annaks Keskerakonnale praegu parlamendivalimistel hääle 12% valijatest. Uue juhi esmaseks ülesandeks on saavutada reitingu kasv, et 2021. aasta kevadel toimuvad kohalikud valimised ei kujuneks liiga laastavateks. Kulmuni ise kuulutas kongressil pärast tulemuste selgumist, et Keskerakond peab olema mitte 10%, vaid 20% partei, ning nüüd algab töö selle nimel, et tõusta kohalikel valimistel uuesti esimeseks.

Vahekokkuvõte tehakse erakonna korralisel kongressil tuleva aasta suvel. Kui olukord enne seda ei parane, võidakse valida erakonnale taas uus juht. Just seda võimalust silmas pidades jätsid mõned tuntumad poliitikud, näiteks rahandusminister Mika Lintilä, sel korral kandideerimata. Kulmuni võib seega kujuneda vaid lühiajaliseks vahejuhiks. Aga see loomulikult ei tähenda, et nii tingimata lähebki. Sama hästi võib ta osutuda ka selleks, kelle juhtimisel Soome Keskerakond uuesti mäest üles tuhiseb. Tulevik on ju sageli ettearvamatu.

Artikkel ilmus 18. septembril 2019 lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) algatusel hiljuti valitsuse poolt Riigikogule esitatud “Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu on pandud avalikule konsultatsioonile osalusveebis, kus igaüks saab seda kommenteerida. Kuna see eelnõu on saanud valitsuse heakskiidu (vastaval istungil osalesid ka EKRE juhid Mart ja Martin Helme), võib selle üle toimuvaid arutelusid pidada ilmselt suuresti vaid formaalsuseks, aga minu arvates vajaks see veel põhjalikku läbitöötamist. Jätsin osalusveebi alljärgneva kommentaari (mida ei ole seal praegu näha, sest see ootab veel moderaatori heakskiitu).

“Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu vajaks kindlasti veel põhjalikku läbitöötamist. Järgnevalt on toodud vaid mõned tähelepanekud ja mõtted, mis mulle seda lugedes tulid.

Eelnõus on korrutatud aksioomina ettekujutust, et “julgeolekuolukord pingestub ja reeglitel põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem nõrgeneb”; “kogu maailmas kasvab surve demokraatial, turumajandusel, inimõigustel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu”; “populismi mõju Lääne ühiskondadele, ühtsusele ja solidaarsusele kasvab”; “vabadusel, demokraatial, turumajandusel, õigusriigil ja inimõiguste austamisel põhineva väärtusruumi üleilmne mõju väheneb ja vastukaal sellele suureneb”; “ideoloogiline ja religioosne äärmuslus, sellest tulenev terrorism ning autokraatlikud valitsemismudelid on üleilmselt laiendanud oma kandepinda ning vastustavad järjest rohkem demokraatlikku maailma ja selle toimimise põhialuseid.”

Ma saan aru, et selline alarmism peaks mobiliseerima Eesti välispoliitika kujundajaid töötama edaspidi tugevamalt selle nimel, et taolistele suundumustele vastu seista. Paraku (või õnneks) ei saa seda siiski pidada adekvaatseks kirjelduseks reaalsest olukorrast. “Global Terrorism Index 2018” kohaselt saavutas terroriaktides hukkunute arv maailmas kõrgpunkti 2014. aastal ning on pärast seda järjest langenud. Europoli vastavad raportid näitavad sama trendi: 2015. aastal oli Euroopa Liidu liikmesriikides kokku 151, 2016. aastal 142, 2017. aastal 68 ja 2018. aastal 13 terrorirünnakute tulemusel hukkunut. “Global Peace Index 2019” näitas (esimest korda viimase viie aasta jooksul), et maailm muutus varasemaga võrreldes veidi rahumeelsemaks. Eesti langes selles pingereas küll aastaga tervelt nelja koha võrra, kuid seda üksnes põhjusel, et siin valitses mõõdetavate näitajate osas peaaegu täielik paigalseis, samas kui enamikus riikides need paranesid. “Democracy Index 2018” näitab, et poliitiline osalus on tõusuteel pea kõigis maailma regioonides. Levimas on küll usaldamatus poliitiliste institutsioonide suhtes, kuid see näitab üksnes pettumist demokraatia toimimises, mitte demokraatlikes väärtustes endis – võib koguni väita, et selline pettumine on tingitud just demokraatlike väärtuste laialdasemast levikust, mille tulemusel on järjest enam inimesi, kes näevad, et poliitilised institutsioonid (erakonnad, valitsused ja parlamendid), mis peaksid toimima demokraatlikele väärtustele tuginedes, kalduvad neid pahatihti ignoreerima. Rahulolematus demokraatiaga tuleneb seega suuresti kasvanud ootustest selle järele, mitte sellest, et inimkond oleks demokraatlikele väärtustele järjest enam selga keeramas.

Tundub, et välispoliitika valdkonda mõjutavate tulevikusuundumuste visandamisel on tuginetud vähemalt selles osas ettekujutusele, mille võib saada pealiskaudsest ja sensatsioonihimulisest klikimeediast ehk lähtutud sellest, millisena tajutakse hetkel valitsevat olukorda. See aga ei tähenda, et ka tegelikud trendid, millega meie välispoliitika pikemaajalisel kujundamisel arvestada tuleks, samas suunas viivad. Näiteks USA välispoliitika edasise arengusuuna kohta ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi president Donald Trumpi tegevuse põhjal, sest võib vabalt juhtuda, et juba järgmisel aastal valitakse seal presidendiks Elizabeth Warren, kes esindab hoopis teistsugust väärtusruumi ja lähenemist maailmapoliitikale – see aga mõjutaks oluliselt ka mujal valitsevaid trende.

Tulevik on muidugi lõpuni ettearvamatu ja selleks valmistudes tuleks alati arvestada ka kõige mustemate stsenaariumitega, kuid viimastes ei maksa kunagi näha ainumõeldavaid arengusuundi.

Järgmine punkt. Eelnõus rõhutatakse vajadust tõsta Eesti ühiskonna teadlikkust välispoliitikast. Tahetakse tõhustada teavitustegevust, et suurendada teadlikkust arengukoostöö ja humanitaarabi olulisusest. Plaanis on viia terviliku kommunikatsioonikava alusel läbi teavitus- ja kommunikatsioonitegevused, mis parandavad Eesti avalikkuse teadlikkust välispoliitikast ja julgeolekust. Sellise teavitustöö tulemuslikkuse mõõdikutena nähakse ette seda, et Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule ja NATO-le jääks vähemalt praegusele tasemele.

Leian, et sellisest omaenda kodanike välispoliitiliste hoiakute ja seisukohtade suunamiseks ning kujundamiseks mõeldud süstemaatilisest propagandategevusest, mis on üldiselt iseloomulik pigem autoritaarsetele režiimidele, tuleks meie riigi poolt küll hoiduda, sest see mõjub kohati hoopis kontraproduktiivselt, läheb tegelikult sügavalt vastuollu demokraatia vaimuga ning kujutab endast suuresti lihtsalt ressursside raiskamist. Vastavaid vahendeid oleks tunduvalt mõistlikum kasutada selleks, et suurendada Eestis intellektuaalset/akadeemilist võimekust, mida kasutatakse meie välispoliitika kujundamisel – sellega kaasneks kindlasti ka teadlikkuse kasv ühiskonnas laiemalt.

Kolmandaks, eelnõus seatud eesmärk jõuda aastaks 2030 selleni, et arengukoostööle läheb 0,33% Eesti RKT-st (poole rohkem kui läinud aastal), on ilmselgelt ebarealistlik. Palju tõsiseltvõetavam siht oleks 0,25%. Realistlikuma eesmärgi seadmine muudaks tõenäolisemaks mitte üksnes selleni jõudmise, vaid ka selle poole liikumise. Kui see tase, milleni jõuda tahetakse, asub nii kaugel, ei motiveeri see poliitikuid selleni jõudmise nimel tõsiselt pingutama – realistlikum eesmärk mõjuks neile motiveerivamalt, sest selle eesmärgini jõudmise saaksid nad kirjutada lõpuks enda arvele.

Eelnõu näeb ette, et tuleb soodustada hariduse ja teaduse rahvusvahelistumist, sest see toetab Eesti maine kasvu. Samuti tahetakse soodustada õpi- ja töörännet Eestisse. Üheks eesmärgiks on seatud turismi kasv.

Leian, et need punktid võiksid olla täpsemalt lahti kirjutatud. Näiteks vodka- ja seksiturism ei teeni kuidagi Eesti välispoliitilisi eesmärke (kui just ei tahetagi olla tuntud Põhjamaade Bangkokina), vaid hoopis kahjustavad riigi mainet. Välispoliitika arengukavas võiks rõhutada, et soodustatakse kultuuri-, loodus- ja konverentsiturismi osakaalu kasvu, eriti rahvusvaheliste konverentside korraldamist Eestis, sealhulgas poliitiliste konverentside ja tippkohtumiste, mille puhul Eesti toimib vahendajana.

Hariduse rahvusvahelistumine ja õpiränne on samuti keerukad ning kohati problemaatilised valdkonnad, mille puhul ei piisa nende üldsõnalisest mainimisest. Välispoliitika arengukavas võiks keskenduda sellele, et teistest riikidest pärit noorukite õppimine Eestis rahvusvaheliste suhete, avaliku halduse, diplomaatia ja poliitikaga seotud erialadel aitab kasvatada meil endale sõpru nende tulevase poliitilise eliidi hulgas, ja seda tuleks soodustada, sealhulgas arengukoostöö raames. Kuna kõige mõjuvam on just eeskuju, võiks võtta ühe mõõdikuna kasutusele EIU rahvusvahelise demokraatiaindeksi ning seada eesmärgiks Eesti jõudmise seal “vigaste demokraatiate” hulgast “täielike demokraatiate” hulka.

Eraldi võiks tuua välja ka selle, et on vaja toetada Eestis vähemlevinud võõrkeelte õppimist. Seda nii noorte kui ka praeguste diplomaatiliste töötajate puhul. Edaspidi võiks jälgida, et kõik Eesti suursaadikud valdaksid selle riigi kohalikku keelt, kuhu nad lähetatakse. Ja tuleb ka märkida, et saadikute korrapärane roteerumine võib küll näida hea ideena, kuid praktikas on efektiivsuse aluseks sageli kogemus – kui inimene lähetatakse varsti pärast seda, kui ta on jõudnud ennast ühes kohas korralikult sisse töötada ja luua endale juba vajaliku sidemete võrgustiku, järgmisse riiki, kus sellega tuleb alustada otsast peale, pole see tegelikult just kõige mõistlikum süsteem.

Eraldi väljatoomist vääriks kindlasti ka see, et Euroopa Liidu välisteenistuse võimekuse parandamine tähendab eelseisvatel aastatel praktikas ilmselt diferentseeritud integratsiooni tugevnemist. Näiteks Soome välisministeeriumi koostatud analoogses dokumendis on rõhutatud, et selleks võimaluseks valmistutakse (oma väärtuste ja huvide kaitsmiseks tahab Soome osaleda kõigis gruppides, mis langetavad riiki mõjutavaid otsuseid). Selline punkt oleks kindlasti omal kohal ka Eesti välispoliitika arengukavas.

Need olid vaid mõned mõtted, mis seda eelnõu lugedes tulid. Pikema ning üksasjalikuma kommentaari koos ülejäänud soovitustega muudatuste kohta võin anda siis, kui see eelnõu tõesti põhjalikult läbitöötamisele läheb. Antud kujul ei soovita ma seda Riigikogul vastu võtta. Olles lugenud varem teiste riikide sarnaseid dokumente, soovitan alustada tööd otsast peale nende korralikust kaardistamisest, mitte piirduda sellega, et mõnest üks või teine punkt oma arengukavasse kopeeritakse.

Viimastel aastatel on Hispaania poliitilisel maastikul toimunud suurimad muutused pärast diktaator Francisco Franco (1892–1975) surmale järgnenud demokraatia taastamist. Tagasipöördumist minevikku ilmselt enam ei tule.

Hispaanias kujunes kohe pärast demokraatia taastamist välja kahe domineeriva erakonnaga süsteem, mille puhul paremtsentristid ja sotsid korjasid valimistel teineteisele vastandudes lõviosa häältest. Vaheldumisi võimul käies on nad juhtinud riiki juba aastakümneid sisuliselt üheparteiliste valitsustega, kuigi parlamendis on valitsuse püsimine sõltunud sageli väiksemate erakondade toetusest.

Polariseerumine jõudis kõrgpunkti eelmisel kümnendil, kui paremtsentristlik Rahvapartei ja vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP) kogusid parlamendivalimistel kahepeale kokku iga kord rohkem hääli kui kunagi varem: 1996. aastal 76,4%, 2000. aastal 78,7%, 2004. aastal 80,3% ning 2008. aastal 83,8%. Toimus poliitilise vastasseisu teravnemine, kuid võimul olid suhteliselt stabiilsed valitsused. 1996-2004 juhtis riiki Rahvapartei, seejärel HSTP.

HSTP taandumisest Rahvapartei krahhini

2011. aasta novembris leidsid aga aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Nende läbiviimiseks andis korralduse toonane peaminister José Luis Rodríguez Zapatero ise. HSTP oli juba saanud lüüa kevadel toimunud kohalikel valimistel. Opositsioon hakkas selle peale nõudma erakorraliste parlamendivalimiste korraldamist. Zapatero teatas lõpuks, et tema enam kolmandaks ametiajaks ei kandideeri ning uuel valitsusel peab olema võimalus võtta riigi juhtimine üle kohe aasta alguses.

See oli riigimehelik otsus, mis vastas tegelikult ka erakonna huvidele. Kogu oma teise ametiaja oli Zapatero valitsus maadelnud finantskriisi mõjudega, rakendades ebapopulaarset kärpepoliitikat, mille tulemusel sotside reiting järjest langes. Kaotus Rahvaparteile oli juba vältimatu. Ennetähtaegsed valimised võimaldasid kahjusid vähemalt veidigi vähendada. Samal ajal andsid need siis järgmisele valitsusele tõesti parema stardipositsiooni, vastates seega ka riigi kui terviku huvidele.

HSTP sai 2011. aasta sügisel valimistel 28,8% häältest, mis oli nende jaoks kogu demokraatia taastamisele järgnenud perioodi halvim tulemus. Rahvapartei häältesaak oli seevastu suurem kui kunagi varem – neid toetas 44,6% valijatest. Paremtsentristid said moodustada Mariano Rajoy juhtimisel enamusvalitsuse, mis püsis kenasti ametis järgmiste korraliste parlamendivalimisteni.

2015. aasta valimised tõid poliitilisele maastikule aga juba suuremaid muutusi. HSTP langus jätkus. Rahvapartei kukkus samale tasemele, kuhu sotsid jõudsid neli aastat varem. Vanad võimuerakonnad said kahepeale kokku kõigest 50,7% häältest. Nende arvelt pääses parlamenti kaks uut erakonda. Ühest servast vasakpoolne Podemos, teisest servast paremliberaalne Ciudadanos.

Kuna koalitsiooni ei suudetud moodustada, toimusid järgmisel aastal uued valimised. Nende järel suutis Rajoy küll esialgu võimule jääda, kuid eelmisel aastal tema vähemusvalitsus lõpuks langes. HSTP juht Pedro Sánchez moodustas uue vähemusvalitsuse, mille püsimine sõltus kümnekonnast väikeparteist, mis ajasid parlamendis igaüks omaenda poliitikat – ainus ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti Rahvapartei valitsusest. Oli kohe selge, et kaua selline lahendus koos ei püsi.

Käesoleva aasta aprillis toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Sánchez andis korralduse nende läbiviimiseks, sest valitsus ei suutnud suruda läbi tänavust riigieelarvet. (Pikemalt oli nendega seonduvast juttu 1. mail Kesknädalas ilmunud artiklis “Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?”.) HSTP jõudis tagasi sisuliselt samale tasemele, kuhu langeti 2011. aastal, saades 28,7% häältest. Rahvapartei häältesaagiks kujunes aga kõigest 16,7%, mis on nende ajaloo halvim tulemus.

Kahepeale kokku said vanad võimuparteid vaid 45,4% häältest. Parlamenti pääses ka 2013. aastal asutatud rahvuspopulistlik Vox. Näis, et need valimised tähistavadki kahe domineeriva erakonnaga süsteemi lõppu. Kuid selle vormistamine on jäänud venima.

Uued erakonnad ajasid pilli lõhki

Parlamendi praeguses koosseisus on jõudude jaotus selline, et kõige stabiilsema koalitsiooni võinuks moodustada HSTP ja Ciudadanos. Neil on kahepeale kokku 180 kohta 350-st. Valimistel kuulusid nad aga paraku vastandlikesse leeridesse ning pärast valimisi jäid Ciudadanose ridades peale need, kes välistasid koostöö sotsidega, et hoida strateegilist liitu Rahvaparteiga. Nii jäigi juba eos sündimata mõõdukas, tsentristlik valitsus, mis võinuks ületada Hispaania sügava poliitilise lõhestatuse.

Teine võimalus oli see, et valitsuse moodustavad HSTP ning Unidas Podemos (see on valimisliit, kuhu kuulub lisaks Podemosele rida väiksemaid vasakparteisid). Neil on parlamendis kokku küll ainult 165 kohta, aga vähemusrahvuste esindajate armust võinuks nende valitsus siiski ametisse saada. Läbirääkimisi selle moodustamiseks peeti kaua ja tõsiselt, kuid lõpuks jooksid need ikkagi ummikusse.

Podemos tahtis saada enda kontrolli alla nii suurt osa valitsuse sotsiaalkulutustest kui ka rahandusministeeriumi, aga HSTP pidas seda liiga riskantseks. “Kokkulepe ei olnud võimalik. Ma tahan olla Hispaania peaminister, kuid mitte iga hinna eest,” teatas Sánchez. “Me ei saa anda riigikassat kellegi sellise kätte, kes ei ole kandnud mitte kunagi mingit vastutust riigieelarve eest.”

Sáncheze mure oli minu arvates põhjendatud. Podemose ideed on selles vallas kohati tõesti sellised, mida on kombeks kirjeldada eufemismiga “intellektuaalselt huvitavad”. Analüütikud on üldiselt seisukohal, et Podemos küsis liiga palju, aga nemad ise leiavad muidugi, et HSTP oli hoopis liiga järeleandmatu. Nii või teisiti läks asi luhta. Koalitsiooni moodustamine ebaõnnestus.

23. juulil oli parlamendis esimene hääletus küsimuses, kas Sánchez peaks jätkama peaministrina. Häältega 124 poolt, 170 vastu, 52 erapooletut ning neli puudujat kukkus tema kandidatuur läbi. Poolt hääletasid ainult sotsid. Vastavalt seadusele toimus kahe päeva pärast uus hääletus. Kandidaat oli sama, kuid hääled jagunesid veidi teisiti. Nüüd hääletas vastu 155 ja erapooletuks jäi 67 saadikut. Kataloonia Vabariiklik Vasakpartei liikus erapooletute kilda, kus olid juba varem ees Podemos ja baskide parteid.

Sánchez oli palunud, et ka Rahvapartei ja Ciudadanos jääksid erapooletuks, andes talle sellega võimaluse moodustada HSTP vähemusvalitsus ning hoida ära jõudmine uute erakorraliste valimisteni, kuid seda palvet ei võetud kuulda.

Hiljemalt 23. septembril peab toimuma parlamendis kolmas hääletus. Kui ka siis peaministrit ametisse ei kinnitata, leiavad 10. novembril aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Kuna tänase seisuga ei kavatse Ciudadanos oma vastuseisust Sánchezese jätkamisele peaministrina loobuda (kellegil teisel ei ole nüüd aga vähimatki lootust vajalikke hääli kokku saada), eeldab Sánchezese uue valitsuse sünd suuri järeleandmisi Podemosele, katalaanidele ja baskidele.

Maastiku ümberkujunemine jätkub

Küsitluste kohaselt eelistab 37,9% valijatest, et koalitsiooni moodustaksid HSTP, Podemos ja iseseisvusmeelsed katalaanid. 33,5% näeks parema meelega võimul HSTP ja Ciudadanose koalitsiooni. Vaid 18,4% soovib, et HSTP valitseks edasi üksinda. Eelistatuim peaminister ja populaarseim erakonnajuht on jätkuvalt Sánchez, kuid poliitikute suutmatus kokkuleppele jõuda kahjustas rängalt ka tema reitingut.

Varem oli rohkem neid, kelle hinnang Sáncheze tegevusele oli positiivne, aga augusti alguses andis juba 54,7% küsitletutest talle negatiivse hinnangu. Samas on teiste erakondade juhid rahva silmis veelgi hullemad tegelased. Podemose juht Pablo Iglesias ning Ciudadanose juht Albert Rivera on suutnud oma maine möödunud kevade ja suve jooksul nii maha mängida, et see on kahjustanud ka nende erakondade reitinguid. Praeguse seisuga saaksid HSTP ja Rahvapartei valimistel kokku taas enam kui 50% häältest.

Kuid seda üksnes juhul, kui parlamendivalimistel ei osale kevadel Madridi linnavolikogu valimisel enim hääli kogunud vasaktsentristlik Más Madrid, mis sündis osaliselt Podemosest eraldumise teel. Neile kaotaksid valijaid kõik suuremad erakonnad, sest vanades võimuparteides on paljud pettunud, aga uued jõud ei ole suutnud neile pandud lootusi täita.

Artikkel ilmus 28. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.