Rubriik: poliitika

USA poliitika üle valitseb raha

Kampaaniareformi eestkõneleja Lawrence Lessig agiteeris Elizabeth Warrenit kandideerima juba 2016. aasta presidendivalimistel, kuid tema keeldumisel tegi seda lõpuks ise. Nüüd lööb Warren mängus kaasa.

Demokraatide ja vabariiklaste terav omavaheline vastandumine ei ole ilmselt üksnes publikule suunatud meelelahutus, kuid USA poliitilise süsteemi juurprobleemide lahendamisest ei ole huvitatud kumbki partei.

Ameerika Ühendriikides mängib raha valimistel nii suurt rolli, et kriitikud on hakanud nimetama sealset poliitilist süsteemi lausa plutokraatiaks. See tähendab ülirikaste ja suurte ärihuvide ülemvõimu, mille puhul tavakodanike võimalused poliitilisi otsuseid mõjutada on peaaegu olematud. Ühe 2014. aastal avaldatud teadusliku uuringu kohaselt, milles võeti vaatluse alla kahekümne aasta jooksul erinevates poliitikaküsimustes langetatud otsused, omavad ärieliit ja ärihuve esindavad lobigrupid USA valitsuse poliitikale tugevat sõltumatut mõju. Tavakodanikud ning lihtsalt suurele liikmeskonnale toetuvad huvikaitseorganisatsioonid ei suuda seda aga peaaegu üldse mõjutada. Valitseb mitte enamus, vaid mõjuvõimas vähemus. Kui enamuse tahe läheb vastuollu ärieliidi huvidega, jääb üldjuhul peale viimane. Ettepanekuid väljakujunenud süsteemi muutmiseks on tehtud küllaltki palju, kuid need ei ole viinud seni mingite põhjapanevate muutusteni.

Kohtumine reaalsusega

2015. aastal pürgis demokraatide presidendikandidaadiks Harvardi Ülikooli juuraprofessor Lawrence Lessig, kes propageeris valimissüsteemi ja valimiskampaaniate rahastamise muutmist. Ta lubas hoolitseda presidendiks saamise korral esimese asjana selle eest, et vajalikud seadused vastu võetaks, aga seejärel tagasi astuda, et võimu saaks võtta üle asepresident. Kuulusin ühte tema kampaaniaga seotud töörühma. See oli väga silmi avav kogemus. Kõigepealt selgus, et innukaid aktiviste, kellele poliitilise süsteemi parandamine tõesti korda läheb, ei ole ameeriklaste hulgas palju rohkem (arvuliselt) kui võinuks minu arvates olla Eestis. Seejärel ilmnes, et kõnealune teema jääb tegelikult üsna kaugeks valijate laiadele massidele, kelle huvides kogu seda asja aeti.

Lessigi kampaania seisis algusest peale silmitsi kahe suure takistusega: üks neist oli Demokraatliku Partei funktsionääride vastuseis, aga teine selle erakonna kindlate toetajate vähene huvitatus. Tema presidendivalimiste kampaania kuulutati ametlikult alanuks 2015. aasta 9. septembril New Hampshire’i osariigis. Enne seda oli Lessig kogunud oma kampaaniafondi ühisrahastuse teel (väikeste annetustena) enam kui miljon dollarit – see oli eesmärk, milleni jõudmise korral ta pidas mõistlikuks plaaniga edasi liikuda, oma kampaania ametlikult käivitada. Kümme päeva hiljem toimunud New Hampshire’i Demokraatliku Partei konvendile, kus esinesid siis demokraatide presidendikandidaadiks pürginud isikud, ei tahetud teda aga esialgu kõnelema lasta. Põhjusena nimetati Lessigi vähest populaarsust. Ja see väide ei olnud tegelikult alusetu. Mõned päevad enne konvendi toimumist avaldatud küsitlustulemused näitasid, et teda kavatses eelvalimistel toetada 1% New Hampshire’i demokraatidest. Samas ei omanud 76% vastanutest temast mingit arvamust. Lessig oli küll olnud juba aastaid kampaaniareformi silmapaistev eestkõneleja, kuid akadeemikuna oli ta USA poliitiliselt aktiivsete kodanike hulgas ilmselgelt vähem tuntud kui teised kandidaadid, kes olid kõik poliitikud. Lõpuks õnnestus tal sellel suurel konvendil siiski esineda, aga selleks hetkeks, kui ta kõnepulti astus, oli suur hall, mis mahutas üle kümne tuhande pealtvaataja, publikust peaaegu tühi. Ridade vahel olid juba alustanud tööd koristajad.

Novembri alguses otsustas Lessig kampaania peatada. Viimaseks piisaks karikas sai demokraatide keskjuhatuse otsus muuta reegleid, mille alusel kandidaate lasti suurtesse valimisdebattidesse. Algselt andsid need õiguse sinna pääsemiseks, kui kandidaati toetas kuue debatile eelneva nädala jooksul vähemalt kolme suure üleriigilise küsitluse kohaselt vähemalt 1% neist, kes kavatsesid osaleda demokraatide eelvalimistel. Kohe, kui Lessig jõudis kahes küsitluses järjest sellise tulemuseni ning muutus üsna tõenäoliseks tema pääsemine demokraatide teise suurde valimisdebatti, muudeti reegleid selliselt, et need kolm küsitlust, mis arvesse võeti, pidid olema viidud läbi vähemalt kuus nädalat enne debatti. Lessigi meeskond oli näinud ränka vaeva, et tema nimi üldse küsitlustesse sisse saada. Reeglite muutmisega võttis demokraatide keskjuhatus temalt ära igasugusegi võimaluse pääseda teise suurde debatti, tõestades veenvalt, et on otsustanud takistada kampaaniareformi tõusmist oluliseks valimisteemaks.

Tekkinud olukorras ei pidanud Lessig enam mõistlikuks oma kampaaniat jätkata, sest vähese nähtavuse tõttu kujunenuks tema tulemus eelvalimistel vältimatult läbikukkumiseks. Seda enam, et tema siht oli algusest peale mitte ise presidendiks saada (see olnuks selgelt utoopiline) või lihtsalt poliitilist karjääri alustada, vaid teema tõstatamine valimisdebattides, et sundida ka teisi kandidaate sellele tõsist tähelepanu pöörama. Kui sai selgeks, et seda teha ei õnnestu, ei olnudki enam mõtet jätkata. Pealegi näitasid küsitlused, et tema sõnum ei olnud jõudnud oluliselt kaugemale seltskonnast, keda need teemad on Ameerikas alati vaevanud – Lessigi kandidatuuri toetasid kõige tugevamalt 30-ndates eluaastates valged mehed, keskmisest liberaalsemate vaadete ja hea haridusega.

Kas muutus on võimalik?

Eelmiste presidendivalimiste eel olid kampaaniareformi toetajate lootused tegelikult esialgu seotud Elizabeth Warreniga, aga tema keeldus siis presidendirallis osalemisest, avaldades juba varakult toetust Hillary Clintonile. Põhjuseks ilmselt see, et Clintoni šansid saada USA esimeseks naissoost presidendiks näisid olevat paremad. Pärast seda üritas Lessig veenda Bernie Sandersi meeskonda, et nad teeksid kampaaniareformist tema valimiskampaania keskse teema. Lessig leidis, et lootust näha vajalike muudatuste teostumist on vaid sel juhul, kui tulevane president saab nende elluviimiseks selge ja tugeva mandaadi, mis võimaldab tal seljatada nende vastu seisvad korporatiivsed huvid. Sanders oli küll vastuvõtlik Lessigi konkreetsete ettepanekute suhtes, kuid ei tahtnud teha sellest oma valimiskampaania peateemat. Ilmselt mõistis Sanders, et paljudele tavalistele ameeriklastele, keda huvitab rohkem igapäevane toimetulek, jääks see liiga abstraktseks probleemiks, kuid samal ajal kutsuks kampaaniareformile keskendumine tema kandidatuuri suhtes esile tugevat vastuseisu nende poolt, kelle huvides see ei ole.

Lessigi eksperiment kukkus sisuliselt läbi. Kampaaniareformist ei näi kujunevat valimiste peateemat ka sel korral. Sellest, kuidas kandidaadid valimiskampaaniate jaoks raha koguvad, on küll räägitud suhteliselt palju, kuid Sanders ja Warren on nüüd ainsad, kes on rajanud oma kampaaniad väikeannetajate toetusele ehk keeldunud ülirikaste ja korporatiivsete huvide teenimisest. Warreni otsus seda teha viis aga tema valimiskampaania finantsjuhi ametist lahkumiseni. Mina isiklikult loodan, et demokraatide presidendikandidaadiks ja järgmiseks USA presidendiks saab just tema, kuid sama hästi võib juhtuda, et selle artikli ilmumise ajaks on Warren oma kampaania juba lõppenuks kuulutanud. Sanders jääks üldvalimistel vabariiklaste kandidaadile (ükskõik kes see ka poleks) tõenäoliselt alla. Nii et kampaaniareformi toetajate lootused on praegu seotud eelkõige Warreniga.

“Meie demokraatia ei ole müügiks, ja me peame tegema lõpu mõjule, mida suur raha omab meie valimistel,” kuulutab Warren oma kampaanialehel. “See tähendab, et tuleb pöörata tagasi Citizens United [ülemkohtu otsus, millega kinnitati – sõnavabadusele viidates – ettevõtete, ka ametiühingute ja mittetulundusühingute õigust kulutada raha valimistega seotud teavitustööle, mida oli varasemate otsustega piiratud]. See tähendab ka lõpu tegemist nendele kirjutamata reeglitele, mis nõuavad kõigilt, kes tahavad kandideerida ametisse, kõigepealt lipitsemist rikaste doonorite ning Washingtoni siseringi kuulujate ees.” Need sõnad annavad lootust. Samas tasub pidada alati meeles, et USA Demokraatlik Partei ja Vabariiklik Partei ei ole erakonnad selle sõna euroopalikus tähenduses, vaid kujutavad endast sisuliselt väga suuri poliitilisi koalitsioone, mille sees käib jõukatsumine kohati vastandlike huvide vahel. Ei ole kindel, et isegi Warren presidendiks saades, kuigi tema seda ilmselt siiralt soovib, kampaaniareformi läbi suudaks suruda. Kõigepealt tuleks tal aga presidendiks saada. Ja see on Ameerikas äärmiselt raske, kui minnakse vastamisi võimsate ärihuvidega, mis kontrollivad suurt osa sealsest poliitikast.

Artikkel ilmus 19. veebruaril 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

President võiks lõpetada aumärkide jagamise

On kahtlemata tore, et presidendi poolt korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtt toimub tänavu Viljandis. Veel parem oleks, kui see jääkski viimaseks selliseks ürituseks.

Sada aastat tagasi ei toimunud Eesti Vabariigi aastapäeval mingit presidendi vastuvõttu. Ei olnud ju veel presidentigi. 1920. aasta suvel võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, millega sellist ametikohta ei loodud. Küll aga kehtestati sellega Eestis riiklike aumärkide andmise ja vastuvõtmise keeld. “Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti,” sätestas põhiseaduse § 7.

Eesti toonane peaminister Jaan Tõnisson sellise põhiseadusliku keelu kehtestamist ei pooldanud. Ta rääkis Riigikogu ees esinedes, et praktikas võiks seda põhimõtet üldiselt järgida, kuid samas esineb ka olukordi, kus aumärkide andmine ja kandmine on siiski vajalik. Hugo Kuusner, kes oli lugenud 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus ette Eesti iseseisvusmanifesti ning kuulus samuti liberaalse Eesti Rahvaerakonna ladvikusse, tegi põhiseaduse eelnõu teisel lugemisel ettepaneku see paragrahv välja jätta. Aga tema ettepanek ei läinud läbi.

Aumärkide keeld võeti üle Šveitsi põhiseadusest, mille radikaaldemokraatlikud ideed olid Eesti Vabariigi loomisel eeskujuks ka mitmetes teistes punktides, näiteks rahvaalgatusõiguse ja rahvahääletuste osas. Hiljem on neist paraku kaugenetud. Šveitsi praegu kehtivas põhiseaduses aumärkide keeldu ei ole, kuid piiratud kujul kehtib see edasi: riik ise aumärke ei jaga (väljaarvatud kaitseväelastele nende teenistuse eest) ning avalikes ametites ei ole seal lubatud olla ka teistelt riikidelt aumärke saanud isikutel.

Eestis üritati aumärkide keeldu kaotada juba 1930-ndate alguses. Põhjenduseks toodi enamasti, et aumärkide kujul jagatav ühiskondlik tunnustus on oluline (ja suhteliselt odav) stiimul inimeste motiveerimiseks.

“Ja seda tunnustust on tarvis, kuna see on kindlasti üheks sotsiaalse edu ja edasipüüdmise teguriks,” kuulutas näiteks Villem Ernits, endine esseer ja isesots, 1930. aasta augustis ajalehes Postimees. “Võetagu kas või Nõukogude Venetki: kui palju on seal igasuguseid töö-, punase tähe ja teisi aumärke ja tunnustusvahendeid, ja kui ohtralt neid tarvitatakse Venemaa n.n. sotsialistlikus ülesehitamistöös, mida tehakse suure võitlusinnuga. Virgutusel ja tunnustusel on seal suurem tähtsus kui vahest kusagil mujal maailmas, nii et Nõukogude ajalehed, võiks öelda, isegi kubisevad igasugustest virgutusmotiividest ja vastavast informatsioonist.”

Tõe huvides tuleb märkida, et aumärkide keelu kaotamist pooldasid siis ka n.n. kodanlikud jõud. 1932. aastal kukkus rahvahääletusel läbi Riigikogu algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks, kus see esines juba oluliselt kärbitud kujul: “Eesti kodanikkudel ei ole õigust vabariigi presidendi loata võtta vastu välisriikide autähti.” 1933. aasta juunis kukkus rahvahääletusel läbi ka järgmine Riigikogu poolt algatatud samasisuline eelnõu. Esimese eelnõu algatamise ajal oli Riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, teisel korral Jaan Tõnisson.

1933. aasta oktoobris kiideti rahvahääletusel heaks vabadussõjalaste liikumise poolt rahvaalgatuse korras algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks, mis jättis aumärkide keelu muutmata. See kaotati alles 1938. aastal jõustunud põhiseadusega, mis võeti teatavasti vastu juba autoritaarse režiimi tingimustes. Ühtlasi visati siis põhiseadusest välja ka rahvaalgatusõigus.

Arvate, et need kaks asja ei olnud omavahel seotud? Loomulikult olid! Nii riiklike aumärkide keeld kui ka rahvaalgatusõigus lähtusid ideest, et riik, mille aluseks on ühiskondlik leping, peab kohtlema oma kodanikke võrdselt – kedagi ei tõsteta sedasi teiste hulgast esile, et kõik saaksid toimida võrdsete poliitiliste subjektidena. Šveitsis järgitakse seda põhimõtet veel tänapäevalgi.

Eduard Laaman märkis 1938. aastal Eesti Rahvuslaste Klubi ajakirjas ERK, et meie 1920. aasta põhiseadus oli radikaaldemokraatlik, kuid 1937. aastal vastuvõetud põhiseadusega kehtestati konservatiivne demokraatia, mida iseloomustavad kodanike põhiõiguste piiramine, kahekojaline parlament (teine koda annab eliidile võimaluse blokeerida alamkoja kaudu väljenduvat rahva tahet) ning rahvahääletuste hülgamine, sealhulgas hoidumine presidendi otsevalimisest. Eesti uues põhiseaduses lähtuti nendest printsiipidest vaid osaliselt, kuid toimunud oli siiski suur riigiõiguslik pööre.

Vabadussõjalaste põhiseadusega oleks Laamani hinnangul kehtestatud kord, mida nimetatakse autoritaarseks demokraatiaks. Väidetavalt valitses selline nähtus sel ajal fašistlikus Itaalias ja natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Laaman leidis, et 1936. aastal vastuvõetud stalinliku konstitutsiooni järgi tuleks liigitada autoritaarseks demokraatiaks ka NSV Liit. 1934. aasta riigipöördega hüppas Eesti küll teisele rajale, kuid see viis laias plaanis lõpuks ikkagi samas suunas.

Tänapäeval kalduvad osad kaaskodanikud muutuma irooniliseks, kui sõnale “demokraatia” lisatakse mõni epiteet. President Toomas Hendrik Ilves armastas rääkida, et Kremli jutt suveräänsest demokraatiast on naeruväärne, sest demokraatia kas on või seda ei ole. Samal moel demoniseerib teatud seltskond Eestis nüüd ka liberaalset demokraatiat.

Tegelikult on selliste omadussõnade kasutamine muidugi vajalik, sest demokraatiat sõna algses tähenduses, nagu see esines Vana-Kreeka linnriikides, ei ole ju enam ammu kusagil. Paraku ei aita aga ka mõistete täpsustamine asjas suurt selgust tuua, sest praktikas leidub ainult vahevorme, kus käib pidev tõmblemine erinevate suundade vahel: radikaalne, liberaalne, konservatiivne, autoritaarne jne. Kusjuures inimesed, kes väidavad end seisvat liberaalse demokraatia eest, võivad pooldada sisuliselt konservatiivset demokraatiat. Samas kui need, kes nimetavad ennast konservatiivideks, ei pruugi seda tingimata teha.

EIU demokraatiaindeksi kohaselt liigitub Eesti vigaseks demokraatiaks. Meie riigi suur eesmärk võiks olla tõusta selles pingereas täiemõõduliste demokraatiate hulka. Minu arvates on see kõige paremini saavutatav sellega, et võetakse omaks mingisugune mõõdukas, liberaalne vorm radikaalsest demokraatiast. Näiteks teiste riikide aumärkide vastuvõtmine võiks ju olla lubatud (presidendi nõusolekuta), aga Eesti Vabariik ise ei peaks oma kodanikke sel kombel lahterdama. Küsimus ei ole selles, kas üks või teine isik aumärki väärib või mitte, vaid nende riigipoolses jagamises endas.

Ja need summad, mis kulutatakse praegu igal aastal presidendi 24. veebruari vastuvõtu korraldamiseks, oleks loomulikult mõistlikum kasutada ära selleks, et viia iga viie aasta järel läbi presidendi valimine otse rahva poolt.

Artikkel ilmus 31. jaanuaril 2020 ajalehes Sakala ja portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab viidatud veebilehtedel.

Voltaire “Filosoofilised kirjad”

See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.

“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.

Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.

Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”

Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.

Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”

Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”

Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.

Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”

Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.