Rubriik: poliitika

President võiks lõpetada aumärkide jagamise

On kahtlemata tore, et presidendi poolt korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtt toimub tänavu Viljandis. Veel parem oleks, kui see jääkski viimaseks selliseks ürituseks.

Sada aastat tagasi ei toimunud Eesti Vabariigi aastapäeval mingit presidendi vastuvõttu. Ei olnud ju veel presidentigi. 1920. aasta suvel võttis Asutav Kogu vastu põhiseaduse, millega sellist ametikohta ei loodud. Küll aga kehtestati sellega Eestis riiklike aumärkide andmise ja vastuvõtmise keeld. “Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti,” sätestas põhiseaduse § 7.

Eesti toonane peaminister Jaan Tõnisson sellise põhiseadusliku keelu kehtestamist ei pooldanud. Ta rääkis Riigikogu ees esinedes, et praktikas võiks seda põhimõtet üldiselt järgida, kuid samas esineb ka olukordi, kus aumärkide andmine ja kandmine on siiski vajalik. Hugo Kuusner, kes oli lugenud 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus ette Eesti iseseisvusmanifesti ning kuulus samuti liberaalse Eesti Rahvaerakonna ladvikusse, tegi põhiseaduse eelnõu teisel lugemisel ettepaneku see paragrahv välja jätta. Aga tema ettepanek ei läinud läbi.

Aumärkide keeld võeti üle Šveitsi põhiseadusest, mille radikaaldemokraatlikud ideed olid Eesti Vabariigi loomisel eeskujuks ka mitmetes teistes punktides, näiteks rahvaalgatusõiguse ja rahvahääletuste osas. Hiljem on neist paraku kaugenetud. Šveitsi praegu kehtivas põhiseaduses aumärkide keeldu ei ole, kuid piiratud kujul kehtib see edasi: riik ise aumärke ei jaga (väljaarvatud kaitseväelastele nende teenistuse eest) ning avalikes ametites ei ole seal lubatud olla ka teistelt riikidelt aumärke saanud isikutel.

Eestis üritati aumärkide keeldu kaotada juba 1930-ndate alguses. Põhjenduseks toodi enamasti, et aumärkide kujul jagatav ühiskondlik tunnustus on oluline (ja suhteliselt odav) stiimul inimeste motiveerimiseks.

“Ja seda tunnustust on tarvis, kuna see on kindlasti üheks sotsiaalse edu ja edasipüüdmise teguriks,” kuulutas näiteks Villem Ernits, endine esseer ja isesots, 1930. aasta augustis ajalehes Postimees. “Võetagu kas või Nõukogude Venetki: kui palju on seal igasuguseid töö-, punase tähe ja teisi aumärke ja tunnustusvahendeid, ja kui ohtralt neid tarvitatakse Venemaa n.n. sotsialistlikus ülesehitamistöös, mida tehakse suure võitlusinnuga. Virgutusel ja tunnustusel on seal suurem tähtsus kui vahest kusagil mujal maailmas, nii et Nõukogude ajalehed, võiks öelda, isegi kubisevad igasugustest virgutusmotiividest ja vastavast informatsioonist.”

Tõe huvides tuleb märkida, et aumärkide keelu kaotamist pooldasid siis ka n.n. kodanlikud jõud. 1932. aastal kukkus rahvahääletusel läbi Riigikogu algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks, kus see esines juba oluliselt kärbitud kujul: “Eesti kodanikkudel ei ole õigust vabariigi presidendi loata võtta vastu välisriikide autähti.” 1933. aasta juunis kukkus rahvahääletusel läbi ka järgmine Riigikogu poolt algatatud samasisuline eelnõu. Esimese eelnõu algatamise ajal oli Riigikogu esimees Kaarel Eenpalu, teisel korral Jaan Tõnisson.

1933. aasta oktoobris kiideti rahvahääletusel heaks vabadussõjalaste liikumise poolt rahvaalgatuse korras algatatud eelnõu põhiseaduse muutmiseks, mis jättis aumärkide keelu muutmata. See kaotati alles 1938. aastal jõustunud põhiseadusega, mis võeti teatavasti vastu juba autoritaarse režiimi tingimustes. Ühtlasi visati siis põhiseadusest välja ka rahvaalgatusõigus.

Arvate, et need kaks asja ei olnud omavahel seotud? Loomulikult olid! Nii riiklike aumärkide keeld kui ka rahvaalgatusõigus lähtusid ideest, et riik, mille aluseks on ühiskondlik leping, peab kohtlema oma kodanikke võrdselt – kedagi ei tõsteta sedasi teiste hulgast esile, et kõik saaksid toimida võrdsete poliitiliste subjektidena. Šveitsis järgitakse seda põhimõtet veel tänapäevalgi.

Eduard Laaman märkis 1938. aastal Eesti Rahvuslaste Klubi ajakirjas ERK, et meie 1920. aasta põhiseadus oli radikaaldemokraatlik, kuid 1937. aastal vastuvõetud põhiseadusega kehtestati konservatiivne demokraatia, mida iseloomustavad kodanike põhiõiguste piiramine, kahekojaline parlament (teine koda annab eliidile võimaluse blokeerida alamkoja kaudu väljenduvat rahva tahet) ning rahvahääletuste hülgamine, sealhulgas hoidumine presidendi otsevalimisest. Eesti uues põhiseaduses lähtuti nendest printsiipidest vaid osaliselt, kuid toimunud oli siiski suur riigiõiguslik pööre.

Vabadussõjalaste põhiseadusega oleks Laamani hinnangul kehtestatud kord, mida nimetatakse autoritaarseks demokraatiaks. Väidetavalt valitses selline nähtus sel ajal fašistlikus Itaalias ja natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Laaman leidis, et 1936. aastal vastuvõetud stalinliku konstitutsiooni järgi tuleks liigitada autoritaarseks demokraatiaks ka NSV Liit. 1934. aasta riigipöördega hüppas Eesti küll teisele rajale, kuid see viis laias plaanis lõpuks ikkagi samas suunas.

Tänapäeval kalduvad osad kaaskodanikud muutuma irooniliseks, kui sõnale “demokraatia” lisatakse mõni epiteet. President Toomas Hendrik Ilves armastas rääkida, et Kremli jutt suveräänsest demokraatiast on naeruväärne, sest demokraatia kas on või seda ei ole. Samal moel demoniseerib teatud seltskond Eestis nüüd ka liberaalset demokraatiat.

Tegelikult on selliste omadussõnade kasutamine muidugi vajalik, sest demokraatiat sõna algses tähenduses, nagu see esines Vana-Kreeka linnriikides, ei ole ju enam ammu kusagil. Paraku ei aita aga ka mõistete täpsustamine asjas suurt selgust tuua, sest praktikas leidub ainult vahevorme, kus käib pidev tõmblemine erinevate suundade vahel: radikaalne, liberaalne, konservatiivne, autoritaarne jne. Kusjuures inimesed, kes väidavad end seisvat liberaalse demokraatia eest, võivad pooldada sisuliselt konservatiivset demokraatiat. Samas kui need, kes nimetavad ennast konservatiivideks, ei pruugi seda tingimata teha.

EIU demokraatiaindeksi kohaselt liigitub Eesti vigaseks demokraatiaks. Meie riigi suur eesmärk võiks olla tõusta selles pingereas täiemõõduliste demokraatiate hulka. Minu arvates on see kõige paremini saavutatav sellega, et võetakse omaks mingisugune mõõdukas, liberaalne vorm radikaalsest demokraatiast. Näiteks teiste riikide aumärkide vastuvõtmine võiks ju olla lubatud (presidendi nõusolekuta), aga Eesti Vabariik ise ei peaks oma kodanikke sel kombel lahterdama. Küsimus ei ole selles, kas üks või teine isik aumärki väärib või mitte, vaid nende riigipoolses jagamises endas.

Ja need summad, mis kulutatakse praegu igal aastal presidendi 24. veebruari vastuvõtu korraldamiseks, oleks loomulikult mõistlikum kasutada ära selleks, et viia iga viie aasta järel läbi presidendi valimine otse rahva poolt.

Artikkel ilmus 31. jaanuaril 2020 ajalehes Sakala ja portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab viidatud veebilehtedel.

Voltaire “Filosoofilised kirjad”

See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.

“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.

Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.

Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”

Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.

Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”

Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”

Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.

Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”

Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.

Euroopa liberaalide uued juhid

Möödunud aasta oli Euroopas pöördeline mitmete liberaalsete erakondade jaoks. Nii mõnigi partei valis endale uue juhi. Järgnevalt on tutvustatud neist kolme, kellest Eesti meedias sageli juttu ei ole.

Euroopa liberaalsete parteide ühendusega ALDE, kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, on seotud 70 erakonda. Neis kõigis toimuvatel arengutel ei suuda ilmselt keegi silma peal hoida. Siinkohal peatun vaid kolmel väiksemal, mis kõiguvad praegu elu ja surma piiril. Neile valitud uued juhid on kõik võtnud enda õlgadele raske koorma.

Rootsi: Nyamko Sabuni

Rootsi Liberaalid valisid pärast eurovalimistel põrumist (2014 koguti 9,9%, aga 2019 ainult 4,1% häältest; saadud kohtade arv langes kahelt ühele) juunis toimunud erakorralisel kongressil erakonna juhiks Nyamko Sabuni (sünd. 1969), kellest sai Rootsis esimene Aafrika päritolu erakonnajuht. Sabuni vanemad saabusid riiki poliitiliste pagulastena, kui tüdruk oli 12-aastane. Parlamenti valiti ta esimest korda 2002. aastal.

2006. aastal Sabuni uuesti valituks ei osutunud, kuid sai sellest hoolimata integratsiooni- ja soolise võrdõiguslikkuse ministriks. Valitsusse jäi ta 2013. aasta alguseni, mil astus ametist tagasi, sest otsustas 2014. aasta parlamendivalimistel enam mitte kandideerida.

Sabuni nimetamist ministriks kritiseerisid mõned islamiorganisatsioonid, mis süüdistasid teda islamofoobias ja populismis. Nimelt oli ta avaldanud valimiskampaania ajal raamatu Rootsis nn. “aukultuuri” all kannatavatest naistest ja tüdrukutest. Sabuni kuulutas, et koolides tuleb viia sisse kõigile tüdrukutele kohustuslik günekoloogiline kontroll, et ennetada nende suguelundite sandistamist (ümberlõikamist). Samuti propageeris ta hidžaabi keelamist alla 15-aastastele tüdrukutele ja nn. “aumõrvade” sisseviimist eraldi kategooriana Rootsi kriminaalkoodeksisse.

Sabuni isa on kristlane, ema moslem, kuid ta ise ei pea ennast religioosseks inimeseks. Ta on paistnud silma ka religioossete vabakoolide terava kriitikuna. Need õppeasutused on Rootsis aga valdavalt kristliku suunitlusega.

2012. aastal andis Rootsi humanistide ühing Sabunile oma iga-aastase auhinna, mis on saanud nime filosoof Ingemar Hedeniuse (1908–1982) järgi, keda teatakse eelkõige organiseeritud kristluse vastustajana. Põhjenduseks toodi, et Sabuni on oma poliitilise tegevuse käigus üritanud väsimatult luua tingimusi, kus kõik lapsed ja noorukid, sõltumata nende päritolust või religioonist, omaksid ligipääsu samadele õigustele. Humanistide hinnangul kannustavad Sabunit sügavad humanistlikud veendumused. Tema eestvedamisel olla jõutud ajaloolise pöördepunktini võitluses nn. “auvägivalla” ja sundabielude vastu.

Jutud sellest, et Sabuni tuleks valida erakonna juhiks, hakkasid liberaalide suust kõlama juba pärast 2018. aasta parlamendivalimisi. Loodeti, et tema juhtimisel suudetakse lõpuks väljuda saabunud madalseisust (2002 koguti parlamendivalimistel 13,4%, aga 2006 – 7,5%, 2010 – 7,1%, 2014 – 5,4%, 2018 – 5,5% häältest). Küsitlused näitavad, et vähemalt esialgu ei ole erakonna reiting paranenud.

Novembris toimunud Liberaalide korralisel kongressil toetati Sabuni jätkamist erakonna juhina. Kongressil peetud kõnes rõhutas ta vajadust mõelda, milline võiks Rootsi olla kümne aasta pärast ning mida saavad Liberaalid teha, et see selliseks muutuks. Ühe olulise asjana tõi ta välja võrdseid võimalusi loova, korralikult toimiva haridussüsteemi – Sabuni sõnul on just see nii parim sotsiaalpoliitika kui ka parim integratsioonipoliitika.

Venemaa: Nikolai Rõbakov

Detsembris toimus Moskvas liberaalse erakonna Jabloko XXI kongress, kus erakonna uueks juhiks valiti Nikolai Rõbakov (sünd. 1978), senine Jabloko aseesimees, kes ühines erakonnaga juba 16-aastaselt. Neli aastat varem kandideeris ta samuti erakonna juhiks, kuid jäi siis kolmandaks.

Peterburist pärit Rõbakov osutus viie kandidaadi hulgast valituks esimeses voorus, kus teda toetas 69 delegaati 132-st. 40 häält sai Lev Šlosberg, kes juhib Jabloko Pihkva organisatsiooni ning on Pihkva oblasti seadusandliku kogu liige. 2015. aastal erakonna juhiks valitud Emilija Slabunova jätkamist sellel ametikohal toetas ainult 19 delegaati.

Ilmselt tagas Rõbakovile võidu see, et ta juhtis Jabloko valimisstaapi septembris toimunud Moskva Linnaduuma valimistel, mis osutusid erakonnale edukaimateks läbi kogu selle ajaloo. Jabloko sai Moskva Linnaduumas neli kohta 45-st. Nüüd loodetakse, et tema juhtimisel õnnestub saavutada 2021. aastal läbimurre ka Venemaa Riigiduuma valimistel.

1993. aastal asutatud Jabloko langes Riigiduumast välja 2007. aasta valimistega. Erakonda algusest peale juhtinud Grigori Javlinski astus seejärel kõrvale. Uue juhiks valiti Sergei Mitrohhin, kes kuulus siis ja kuulub nüüd taas Moskva Linnaduumasse. 2015. aastal tehti panus Slabunovale, kuid tema juhtimisel saadi 2016. aasta parlamendivalimistel ainult 2% häältest. Javlinskit toetas 2018. aastal presidendivalimistel 1% valijatest. Ta esines erakonna kongressil küll taas poliitilise ettekandega, kuid ei kavatse enam rohkem presidendiks kandideerida.

Rõbakov juhtis ka Javlinski viimast presidendivalimiste kampaaniat. 2016. aastal oli ta Jabloko esinumber Leningradi oblasti seadusandliku kogu valimisel. Toona saadi seal tema juhtimisel ametlike tulemuste kohaselt 3,7% häältest.

Küsitluste kohaselt toetaks Jablokot praegu parlamendivalimistel 1–2% valijatest. Vaja oleks saada vähemalt 5% häältest. Kongressil peetud kõnes nimetaski Rõbakov erakonna peamiseks probleemiks praegu usu puudumist enda jõusse. Lisaks on vaja ületada nüüd erakonna sees põlvkondadevahelised lahkhelid.

Moskvas toimusid eelmisel aastal enne valimisi suured meeleavaldused, sest linna keskvalimiskomisjon keeldus paljude opositsiooniliste kandidaatide registreerimisest. Vahistati arvukalt inimesi ja osa neist mõisteti aastateks vangi. Moskva metroojaamades toimuvad igal reedel Jabloko algatatud piketid poliitvangide vabastamise toetuseks.

Ungari: Anett Bősz

Ungari Liberaalse Partei uueks juhiks valiti novembris Anett Bősz (sünd. 1986). Erakonda alates selle asutamisest 2013. aastal juhtinud Gábor Fodor astus augustis tagasi, tuues põhjenduseks, et riigis loodud autoritaarsele režiimile vastu seismiseks on vaja opositsiooniliste jõudude vahel uut laadi koostööd. Ta märkis, et selleks on vaja uut juhti, keda ei koormaks varasemate aastate poliitiliste debattide taak.

Fodor on Ungari praeguse võimupartei Fidesz kunagine aseesimees, kes ei pooldanud Viktor Orbáni autoritaarset suunda. Tema eestvedamisel asutatud Ungari Liberaalne Partei on osalenud Ungari parlamendivalimistel kahel korral koalitsioonis sotsidega. 2014. aastal pääses nende nimekirja kaudu parlamenti Fodor, 2018. aastal Bősz.

Bősz kuulus parlamenti esialgu sõltumatu saadikuna, kuid ühines nüüd 2011. aastal sotsidest eraldunud sotsiaalliberaalse Demokraatliku Koalitsiooni fraktsiooniga, sest võimupartei kavandab enda positsioonide kindlustamiseks seal muudatusi, millega piiratakse fraktsioonitute saadikute õigusi ja kaotatakse võimalus fraktsiooni vahetada.

Eurovalimistel Ungari Liberaalne Partei eelmisel aastal ei osalenud. Tegemist on väga väikese erakonnaga, kuhu kuulub vaid sadakond inimest, kuid Bősz peab siiski vajalikuks jätkamist omaette poliitilise jõuna, sest ükski teine partei ei seisa Ungaris nii järjekindlalt liberaalsete väärtuste eest. Tema sõnul on erakonna missiooniks näidata, et liberalism ei ole tegelikult selline deemon, kellena Orbán seda kujutab. Ühtlasi näeb ta suurt potentsiaali erakonna kasvuks. Küsitluste kohaselt on Ugaris järel veel 400–500 tuhat inimest, kes määratlevad ennast ise liberaalina – ka neile on vaja poliitilist kodu.

“Ungari Liberaalse Partei elus algab uus ajajärk. Alustame üleriigilist ülesehitustööd, avades erakonna väravad vabadust armastavate inimeste ees. Jätkame Orbani valitsuse suhtes tugevat ja stabiilset opositsioonilist poliitikat, tehes kõik meist oleneva, et me saaksime Fideszi 2022. aastal üheskoos välja vahetada,” ütles Bősz erakonna juhiks saamise järel antud pressikonverentsil. “Meie tahame esindada neid, kes usuvad euroopalikesse väärtustesse, vabadusse ja põhilistesse inimõigustesse. Neid, kes on pahased ja rahulolematud praeguse valitsuse poliitikaga vabadust piirata. Neid, kes tahavad elada ausas, õiglases ja solidaarses Ungaris. Neid, kes ei soovi hirmu ja vihkamise õhutamist.”

Artikkel ilmus 15. jaanuaril 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.