Rubriik: poeesia

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.

Kitarrifestivali 4. päev

Eile oli Viljandi Kitarrifestivali kavas taas kolm kontserti.

Kella seitsmest õhtul alustas Pärimusmuusika Aidas ansambel Juhan (Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea), mis on pühendunud Juhan Liivi luuletuste vormimisele lauludeks. Ette kanti nii nende kolme aasta eest ilmunud kauamängival leiduvad palad kui ka vahepeal valminud kraami, näiteks:

Minu jaoks oli seal siiski teatav ebakõla, sest olen harjunud sellega, et Liivi tekste esitatakse vaikselt ja rahulikult, mõtlikult, mitte kõmisevate trummide saatel kiiresti sõnu loopides. Kohati oli häid kohti ka seal, näiteks “Öösse ära kadus” vaikne algus, aga üldiselt ei olnud see päris minu maitse.

Samas mõtlesin, et laulude kaudu võiks ju taaselustada rohkem ka tänapäeval vähemtuntud kohalike klassikute värsse. Kui võtta kasvõi Hendrik Adamson, kelle sünnist möödus läinud nädalal 125 aastat, siis tema on kirjutanud asju…

Ise kui sa oled laotet,
vastukäiviks osiks jaotet,
indiviid sun ära kaotet, –
midä laulad laulu siis?

…mis kõlavad isegi lugedes päris pungilikult, aga Liiv… jah, teda on rockistatud ka varem, kuid minu silmis esindab ta ikkagi palju melanhoolsemat maailmakäsitlust, millega kõrvulukustav muusika hästi kokku ei sobi.

Asi on siin lihtsalt maitses.

Väga hästi vastas minu maitsele seevastu Erki Pärnoja kava “Himmelbjerget”, mille ta kandis Pärimusmuusika Aidas koos bändiga ette ka kevadel, Jazzkaare ajal, kui ma seda samuti kuulamas käisin. Toona tõi ta suure saali rahvast peaaegu täitsa täis ja ka nüüd oli ta selle festivali (vähemalt seni) suurim publikumagnet. Tegelikult on see veidi üllatav, hämmastav, aga see selleks.

Pärnoja on küll teatanud, et see jäi selle kavaga üldse viimaseks esinemiseks, aga kui kevadel nad juba katsetasid siin publiku peal ka uuemat materjali, siis nüüd tutvustati samuti natukene seda, mis hakkab saama tulevikus. Nii et pidu jätkub.

Nende esinemise ajal käis laval selline raju kütmine, et oli isegi veidi piinlik tooli peal istuda. Lava juurde hüppama läksid siiski vaid mõned üksikud julged, enamik kuulas lummusest tardunult ja publiku hulgas leidus igasuguseid inimesi, näiteks märkasin saalist lahkudes, et ühel hallipäisel vanal mehel oli lausa kuulmisaparaat. Poleks arvanud, et sellel kontserdil sellist publikut on.

Reedele pani punkti Kirill Ogorodnikov, kes esines vanas veetornis. Sinna mahtus vaid 30-40 kuulajat, aga kontsert oli võrratu. Lõpetuseks esitas ta Eduardo Sainz de la Maza “Campanas del Alba” (“Kellad koidikul”), mis on näha ka ülal, aga pärast seda veel kaks lisalugu, kusjuures viimase lõpus hakkasid väljas lööma kirikukellad, sest kätte jõudis südaöö.

Ogorodnikov oli sellel festivalil ainuke klassikalise kitarri esindaja. Festivali kunstiline juht Ain Agan rääkis seal, et Viljandi festival ei soovi konkureerida teiste Eestis toimuvate kitarrifestivalidega, kus on keskendutud rohkem just sellele. Nii on valitud sellest vallast siia parimaid noori tulijaid.

Täna on festivali viimane päev. Viimane võimalus sellest sel aastal veel osa saada.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäev

Eile tähistati Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva. Adamsonist endast kirjutasin sel puhul pikemalt Facebookis. Ürituse epitsenter asus Kärstnas, kust huvilised tegid kõigepealt väljasõidu Adamsoniga seotud paikadesse. Sellest ma osa ei võtnud, sest eks neis ole juba käidud küll (näiteks tema kodutare asupaika tähistava mälestuskivi juures viimati sel suvel). Aga palju fotosid sellest väljasõidust ja järgnenust leiab selle lingi tagant.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamine #mulgimaa #kultuur #ajalugu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstna mõisas peetud ettekandeid jõudsin kuulama väikese hilinemisega. Möödas oli juba nii sissejuhatus kui ka ettekanne, milles Kärstna kooli kauaaegne direktor Anu Roht rääkis Adamsoni tähtsusest Kärstna kooli loos. Kui mina kohale jõudsin, siis rääkis Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor Mart Velsker parajasti Adamsoni tähtsusest eesti kirjanduses. Seejärel kõneles Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse žürii esimees Jüri Viikberg pikemalt nimetatud võistlusest, tänati kõiki sellest osavõtjaid, tehti teatavaks tulemused, kuulutati välja laureaat. Vahepeal kandsid koolinoored ette Adamsoni tekste.

Murdeluulepreemia tänavune laureaat on Muhu luuletaja Irma Järvesalu, 72-aastane vanaproua, kes oli ka ise kaugelt kohale sõitnud. Võistlusest võttis osa üllatavalt palju inimesi ja peaaegu kõik olid ka eile kohal, aga kõik siiski juba vanemad, valdavalt pensioniealised ilmakodanikud. Noori luuletajaid seal ei olnud.

Anu Taul esinemas Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamisel #anutaul #mulgimaa #kultuur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärast esines veel Anu Taul, näidates, et ka nooremate loomeinimeste hulgas leidub siiski neid, kellele murdekeel südamelähedane, aga…

Toon eile kõlanud ettekannetest välja kaks mõtet, mis tunduvad siinkohal kuidagi eriti olulised. Esiteks see, et meie rahvuslike suurkujude meelespidamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid teadmist nende kohta tuleb põlvest põlve järjest edasi anda. See puudutab nii Adamsoni kui ka näiteks Carl Robert Jakobsoni ja teisi selliseid tegelasi. Kui neid järjepidevalt meeles ei peeta ega meenutata, siis mälestus neist lihtsalt kustub.

Teiseks, huvitav tähelepanek, et Adamsoni eesti kirjakeeles loodud luules oli justkui kaks etappi. Esimene, mil ta liikus veel kobamisi. Ja teine, kus tõusis juba samale tasemele nende luuletustega, mis olid kirjutatud mulgi keeles. Seda seletati sellega, et tema emakeel, millega ta üles kasvas, oli mulgi keel. Eesti keeles hakkas ta ennast paremini, vabamalt väljendama alles hiljem.

Tänapäeval, nagu teada, kasvab enamik inimesi ka Mulgimaal üles pigem kirjakeelses keskkonnas. Kuna mu ema väidab, et ta valdab mulgi keelt, siis võin ju öelda, et see on ka minu “emakeel”, aga igapäevaselt ta seda ei räägi ja mina ei ole seda üldse kunagi rääkinud ega saa öelda, et seda valdaksin. Sellega on muidugi seletatav noorte murdekeelsete luuletajate nappus.

Eks näis, kauaks sellest võistlusest osavõtjaid veel jätkub. Eile avaldati küll lootust, et Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat, mida annab praegu välja Tarvastu vald, jagatakse edasi ka pärast Tarvastu valla kavandatavat ühinemist Kolga-Jaani ja Viljandi vallaga, aga juba kümne või kahekümne aasta pärast võib olukord olla küllaltki problemaatiline selles mõttes, et osalejate ring kuivab lihtsalt aegamisi kokku.