Aprilli lõpus möödus 152 aastat Juhan Liivi sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul Eeva Parki kümme aastat tagasi kirjutatud näidendi “Geeniuste algkursus”, mille tegevus leiab aset 1885. aastal ajalehe Virulane toimetuses.
Peategelasteks on toona seal töötanud 21-aastane Liiv ja 20-aastane Eduard Vilde ning 33-aastane Jaak Järv, kes oli ajalehe peatoimetaja ja omanik.
Järv töötas varem Sakala toimetuses. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal Tallinnas ilmuma hakanud nädalaleht Virulane kujuneski siis Jakobsoni suuna tugevaimaks jätkajaks, olles selle näidendi tegevuse ajal loetuim eestikeelne ajaleht.
“Geeniuste algkursus” (näidend kahes vaatuses, kolmeteistkümnes pildis) on kerge jant, väga rahvalik (publiku naerma saamisega ei tohiks küll probleeme tekkida), mis sobib hästi esitamiseks ka harrastusteatritele.
Aga tuleb märkida, et see on ajalugu populariseeriv ilukirjandus, mitte kirjanduslooline uurimus.
Nii näiteks algab juba esimene pilt sellega, kuidas Liiv loeb 1885. aasta hilissügisel lehest oma luuletust (“Kuusk”, kuigi nimetatud seda ei ole), öeldes seejärel: “Seekord on autori nimigi ära trükitud! Pole enam paljalt tähed all, nii et ükski hing ei tea, kes see selline J. L. peaks olema… Nüüd sai Jott punkt Ellist Jott punkt Liiv ja kui see “punkt” vahelt ära kaob ja terve nimi selgesti kirjas seisab, siis läheb leht siit otseteed Väike-Maarjasse Jakobi nina alla, et vaata nüüd, armas vennas, omaenda silmaga seda ilmaimet: sest alles see oli, kui mina end ainult sinu vennana esitasin, aga tuleb aeg, kus sina end minu vennana esitad…”
Tegelikult ilmus nime “J. Liiv” all juba tema esimene trükivalgust näinud luuletus, mille Virulane avaldas 3. septembril. “Kuusk”, see oli teine, ilmus 15. oktoobril nime “Joh. Liiv” all, sest paljud lugejad ajasid autori muidu ilmselt lihtsalt segamini tema vanema venna Jakobiga, kes oli toona tõesti laiemalt tuntud.
Tavalugejad selliseid nö. ebatäpsusi, mis aitavad näidendi autoril joonistada paremini välja oma tegelaskujude karaktereid, enamasti tõenäoliselt ei märkagi, aga vastavat ajajärku veidi lähemalt uurinud inimestele torkab neid aeg-ajalt silma.
Selle üle, kas Liiv, Vilde ja Järv olid just sellised, nagu sellest näidendist mulje jääb, võib muidugi samuti vaielda, aga kuna tänapäeval ei ela enam ühtegi inimest, kes oleks nendega isiklikult kokku puutunud, siis ei saa üks ilukirjanduslik nägemus olla ilmselt õigem kui mõni teine.
Veel üks asi. Vari, kes figureerib kõrvaltegelasena, tundus mulle küll üleliigne kuni lõpuni, kus tema öelda jäid viimased sõnad (ainult nende pärast teda justkui vaja oligi), aga mõni teine nägi tema osalemises hoopis näidendi ainsat veetlust. Nii et mine võta kinni. Maitsed on erinevad.
