Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäev

Eile tähistati Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva. Adamsonist endast kirjutasin sel puhul pikemalt Facebookis. Ürituse epitsenter asus Kärstnas, kust huvilised tegid kõigepealt väljasõidu Adamsoniga seotud paikadesse. Sellest ma osa ei võtnud, sest eks neis ole juba käidud küll (näiteks tema kodutare asupaika tähistava mälestuskivi juures viimati sel suvel). Aga palju fotosid sellest väljasõidust ja järgnenust leiab selle lingi tagant.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamine #mulgimaa #kultuur #ajalugu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstna mõisas peetud ettekandeid jõudsin kuulama väikese hilinemisega. Möödas oli juba nii sissejuhatus kui ka ettekanne, milles Kärstna kooli kauaaegne direktor Anu Roht rääkis Adamsoni tähtsusest Kärstna kooli loos. Kui mina kohale jõudsin, siis rääkis Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor Mart Velsker parajasti Adamsoni tähtsusest eesti kirjanduses. Seejärel kõneles Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse žürii esimees Jüri Viikberg pikemalt nimetatud võistlusest, tänati kõiki sellest osavõtjaid, tehti teatavaks tulemused, kuulutati välja laureaat. Vahepeal kandsid koolinoored ette Adamsoni tekste.

Murdeluulepreemia tänavune laureaat on Muhu luuletaja Irma Järvesalu, 72-aastane vanaproua, kes oli ka ise kaugelt kohale sõitnud. Võistlusest võttis osa üllatavalt palju inimesi ja peaaegu kõik olid ka eile kohal, aga kõik siiski juba vanemad, valdavalt pensioniealised ilmakodanikud. Noori luuletajaid seal ei olnud.

Anu Taul esinemas Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamisel #anutaul #mulgimaa #kultuur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärast esines veel Anu Taul, näidates, et ka nooremate loomeinimeste hulgas leidub siiski neid, kellele murdekeel südamelähedane, aga…

Toon eile kõlanud ettekannetest välja kaks mõtet, mis tunduvad siinkohal kuidagi eriti olulised. Esiteks see, et meie rahvuslike suurkujude meelespidamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid teadmist nende kohta tuleb põlvest põlve järjest edasi anda. See puudutab nii Adamsoni kui ka näiteks Carl Robert Jakobsoni ja teisi selliseid tegelasi. Kui neid järjepidevalt meeles ei peeta ega meenutata, siis mälestus neist lihtsalt kustub.

Teiseks, huvitav tähelepanek, et Adamsoni eesti kirjakeeles loodud luules oli justkui kaks etappi. Esimene, mil ta liikus veel kobamisi. Ja teine, kus tõusis juba samale tasemele nende luuletustega, mis olid kirjutatud mulgi keeles. Seda seletati sellega, et tema emakeel, millega ta üles kasvas, oli mulgi keel. Eesti keeles hakkas ta ennast paremini, vabamalt väljendama alles hiljem.

Tänapäeval, nagu teada, kasvab enamik inimesi ka Mulgimaal üles pigem kirjakeelses keskkonnas. Kuna mu ema väidab, et ta valdab mulgi keelt, siis võin ju öelda, et see on ka minu “emakeel”, aga igapäevaselt ta seda ei räägi ja mina ei ole seda üldse kunagi rääkinud ega saa öelda, et seda valdaksin. Sellega on muidugi seletatav noorte murdekeelsete luuletajate nappus.

Eks näis, kauaks sellest võistlusest osavõtjaid veel jätkub. Eile avaldati küll lootust, et Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat, mida annab praegu välja Tarvastu vald, jagatakse edasi ka pärast Tarvastu valla kavandatavat ühinemist Kolga-Jaani ja Viljandi vallaga, aga juba kümne või kahekümne aasta pärast võib olukord olla küllaltki problemaatiline selles mõttes, et osalejate ring kuivab lihtsalt aegamisi kokku.

“Minu Läti” ainetel

contraKuna Contra “Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest”, mille esitlus toimus folgi ajal Viljandis, pakub lugejatele kohati häid võimalusi võrrelda enda kogemusi autori omadega, siis räägib järgnev jutt vaid osaliselt sellest raamatust, sisaldades rohkem hoopis minu mälestusi.

Contra kirjutab, et temani jõudis kõigepealt Läti televisioon, kust hakkas vaatama kümneaastaselt spordiülekandeid, aga ka multikaid ning muusikasaateid. Minuni jõudis seevastu Läti raadio, mida veidi vanemalt vahel kuulama hakkasin, aga meelde jäi sellest ajast ainult 100. Debija “Kâ brînums”, mida siis palju mängiti.

Praegu vaatasin, et ka nende esimene singel “Vēlreiz” tuleb tegelt päris tuttav ette (ülikõva koreograafia, laulja mõningad liigutused meenutavad isegi mind ennast varases nooruses:), kuigi videosid ei olnud seni näinud kummagi puhul.

Juba enne seda oli loonud Läti suhtes aga positiivse emotsionaalse eelhoiaku Vennaskonna “Riia mu arm”, millele lisandusid teadmised ühisest ajaloost, mille vastu oli tärganud eriline huvi selle tõttu, et Vabadussõjas langes üks sugulane, kelle hauakivi Helme surnuaias näinud olin, Smiltene all.

Ja varasemas lapsepõlves jätsid sügava jälje ka Kārlis Skalbe muinasjutud, mis tundusid väga õudsed (need olid tegelikult kirjutatud täiskasvanutele).

Contra esimene reis Lätimaale oli 14-aastaselt terve perega.

Esimene Lätis käik, mida ma ise mäletan, oli ikka juba pärast passi saamist, kui käisin Valgast korraks üle piiri Valkas jäätist ostmas (tuleb välja, et see oligi mu esimene välisreis – ikkagi ju piiriületus). Viisat ei olnud selleks vaja, aga piiripunkt tuli läbida ja dokument ette näidata. Toona ei olnud Läti jäätis Eestis müügil veel nii laialdaselt nagu tänapäeval.

Mingit Läti ja Soome vastandamist, millest Contra kirjutab, minu puhul ei olnud, aga Lätis hääletamine, konduktoriga kohtumine ja Riias kilomeetrite kaupa kõmpimine tulid tuttavad ette.

Läti spordielust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi, sest sport mind üldiselt ei huvita. Korra olen küll käinud Staicele jalgpallikeskuses, aga see oli lihtsalt väike kõrvalepõige, tutvumine kohaliku vaatamisväärsusega, mida lätlased näidata tahtsid, pikalt me seal ei peatunud.

Contra kirjutab spordist suht palju, muusikast vilksamisi (mõnest Läti eurolaulust, mainib Brainstormi), filmidest ja kunstist peaaegu üldse mitte. Kõvasti on muidugi juttu luulest ja sellega seonduvast; keelest, selle õppimisest ja tõlkimisest; õllest ja niisama seiklustest; veidi ka liivi asjast. Tema põhikohad Lätis on Valmiera ja Ventspils. Riia kohta oleks vaja Minu-sarjas ilmselt eraldi raamatut.

Brenguļi käib Contra jutust läbi seoses sealse õlletehasega, aga minule seostub see paik eelkõige ühe ammuse kalalkäigu (pärast seda ei olegi ma kordagi kalal käinud) ja sellega, et magasin seal hommikul Riia rongi oodates mõned tunnid raudteejaama ees pingil. Sealt läks siis peale ka üks kohalik talumees, suure alumiiniumist piimanõuga, mida ma tõsta aitasin. Sõitis Valmierasse.

Muu teksti sisse on pikitud mõnikümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood. See teeb sellest nüüd sisuliselt teise Contra luulekogu, mille ma läbi olen lugenud. Esimene oli “Üüratu üürlane” (1996), tema üldse teine kogu, mille ostsin 20 aastat tagasi Viljandi raamatupoest.

Eile sai vaadatud uuesti “Elpojiet dziļi” (1967), kuulus Läti film, mis pääses kinodesse ligi 20 aastat pärast valmimist. See räägib raskustest, mis võisid saada laulukirjutajatele osaks nõukogude ajal. Peategelast kehastab Uldis Pūcītis, kes on Eesti vaatajatele ilmselt rohkem tuntud filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Filmi järgi on saanud nime tänapäeval Riias tegutsev klubi Četri Balti Krekli, kus mängitakse ainult läti muusikat. Minu Läti…

Väljasõit Põltsamaale

Käisin eile Põltsamaal, kus toimus lossipäev, aga sellest minu luulelises aruandes eriti juttu ei tule, sest minu jaoks oli põhiline tänavu linnaõiguste saamise 90. aastapäeva tähistav Põltsamaa ise. Ma nimelt ei olnudki seal varem sedasi pikemalt ringi jalutanud.

Teerada minevikku #põltsamaa #loss #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

on seda müüri laotud
ammust aega
ja müüri sisse laotud
aegu ammuseid

Alustada tuleb ilmselt sellest, et Viljandist bussiga Põltsamaale sõites lugesin Aarne Rubeni meistritööd “Nõiaprotsessid Eestis”, mis suutis tekitada mitte just morbiidse, aga siiski küllaltki… ütleme, et mõtliku meeleolu ka kogu järgnenud päikesepaisteliseks päevaks.

Põltsamaa ordulinnus rajati 13. sajandil ja selle juurde tekkinud alevikku mainiti esmakordselt 1518. aastal. Seega võib Põltsamaa tähistada varsti ka 500-ndat aastapäeva. Asula formaalne kõrghetk jääb nähtavasti Liivimaa kuningriigi aegadesse, mis on inspireerinud poeete ju isegi veel meie ajal (üks poliitiline avaldus: ma pooldaks Liivimaa konföderatsiooni, mitte kuningriigi taasloomist), aga ka praegu näeb see välja täitsa kena.

Tänapäeva veeteed #põltsamaa #jõgi #waterways #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siin vetevood nii vabad
et tamm neid paisutada võib
kuid peatada ei suuda
ja jõgi vastuvoolu
ka teise suubuda

Kauneid vaateid võib leida Põltsamaalt palju, aga kõige kauemaks jäin vaatama just seda, kus vesi pahinal oma teed läks.

Vaade kirikutornist Põltsamaa lossipäevale #põltsamaa #lossipäev #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kõrgelt vaadates
alati ei näegi oma
ninaotsast kaugemale
– hea kui näeb sedagi

Põltsamaa kirik hävis 1941. aastal sõjatules ja on väidetavalt ainuke, mis nõukogude ajal taastati. Kuulsin seal tornis, et seda tehti kohalike inimeste raha eest, aga juhtuda sai see tänu sellele, et ministeeriumis töötasid vastutavatel kohtadel Põltsamaalt pärit inimesed, kes andsid selleks loa.

Seal asub muide orel, mis oli algselt Viljandi Jaani kirikus, aga viidi pärast selle sulgemist 1953. aastal Põltsamaale.

Kirik lossi kohal #põltsamaa #kirik #loss #church #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kumb võim on kõrgem
kas ilmalik või vaimulik
seda ennustab minevik
ja näitab tulevik

Brotze “Estonica” sisaldab ühte joonistust aastast 1800, millel on näha pea samasugune vaade Põltsamaa lossile ja kirikule, ainult suuremas plaanis ning veidi teise nurga alt, aga samast küljest.

Siia lõppes rännutee… #põltsamaa #surnuaed #graveyard #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siia lõppes rännutee
mullaks sai taas keha
aga hing on igavene
teda surm ei peata

Või vähemalt tahaks seda uskuda, kuigi tegelikult hästi ei suuda, sest mõistus räägib selle vastu.

Käisin nii Põltsamaa ühes kui ka teises servas asuvas surnuaias. Pärast kõmpisin veel kümmekond kilomeetrit Kolga-Jaani poole, kirjutades käigu pealt varem instasse postitatud piltide saateks ülaltoodud värsid.

Maal mööda teeperve jalutades on hea luuletada: saab omaette valjusti rääkida, kuulata kuidas tekst kõlab, samas kui ümbritsev loodus loob hea rahuliku meeleolu. Päike paistab, linnud laulavad, ritsikad siristavad, tuul paitab nägu.

Ainult see mõjub häirivalt, et inimesed autodega pidevalt mööda teed siiberdavad. Kui neid ei oleks, siis võiks kõndida silmad kinni keset teed, et veel paremini ümbritsevat tunnetada, kuulata ja kuulda, haista ning lõpuks silmad avada ja näha.

Jah, 16.-17. sajandil oleks lõpetanud sellise jutu eest võib-olla tuleriidal. Täna ei pandaks enam isegi hullumajja.

Kolm väikest luulu

Kuna mul ei olnud täna midagi kirjutada, aga igapäevane rutiin vajab järgimist, siis luulutasin kolm väikest kildu, mis on inspireeritud eile FB vahendusel toimunud vestlusest huvitavate kokkulangevuste, eriskummaliste juhtumuste ja religioonide teemal.

polnud nõidust vajagi

see kes teadis ussisõnu
lausumata jättis need
– ta tuli ise paljajalu
üle külmetanud vee

ümbersündija

päeval kui ma surin
sündis keegi teine
keegi keda tunnen
nüüd ise endana

zen

kui kõik teed viivad eikuhugi
siis peaksin olema sinna
ammugi juba kohale
ju jõudnud…

Eilne kultuuriprogramm

Näituse avamine, kontsert ja tantsulavastus ning nende vahel loetud paarkümmend lehekülge raamatut, kusjuures kõige peale kokku kulus alla kolme tunni – see on vist võimalik ainult Viljandis, kus vahemaad on lühikesed, aga toimub palju.

Veetornist avanev vaade kellatornile #viljandi #tornid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite näituse “Materjal” avamisele vanas veetornis ei kogunenud just ülemäära suurel hulgal rahvast. Sissepääs veetorni oli avamise puhul tasuta, aga seda võimalust ei kasutatud eriti agaralt. Kahju, sest isegi kui näitus ei huvita, siis sealt avaneb igas suunas selline vaade, mida on aeg-ajalt värskendav näha – tornist vaadates avardub silmapiir (näiteks ka üks muuseumiööl tehtud pilt).

Tavaliselt maksab sissepääs veetorni kaks eurot, õpilastele ja tudengitele poole vähem. See ei pruugi tunduda suur raha, aga Maximast saab ühe euro eest viis pakki makarone ehk kogu nädala varu (ja kümme senti jääb veel ülegi) ning kaltsukast kaks hilpu. Seega tasuks vaestel tudengitel kasutada ära absoluutselt kõik võimalused pääseda veetorni tasuta. Seda enam, et näituste avamisel võib kuulda sageli midagi harivat.

Näiteks eile sain teada, et mõnikord maalitakse lavastuste dekoratsioonideks prinditud pilte vähemalt osaliselt üle, et lisada neile ruumilist efekti. Minu jaoks oli see üllatav, uus informatsioon. Viis mõtted sellele, et sama meetodit ehk sellist segatehnikat saaks kasutada ju veel mängulisemas võtmes, et luua midagi tõeliselt huvitavat mitte dekoratsiooniks, vaid nö. niisama vaatamiseks ning seinale riputamiseks.

Kristi Kooli diplomikontsert #tyvka #kristikool #viljandi #muusika #filming

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärimusmuusika Aidas toimunud Kristi Kooli diplomikontserdil “Sillad minuni” seevastu publikut vähe ei olnud, saal oli kenasti rahvast täis ja salvestus sellest on pea täispikkuses (ligi 34 minutit, kuid ilma lisaloota, mille diplomant mängis koos oma emaga, kellele see tuli täieliku üllatusena) juba üleval UTTV veebilehel, mistõttu ei hakka seda pikalt kommenteerima, vaid soovitan lihtsalt kuulata.

Enne ja pärast kontserti sai loetud ajatäiteks kirjatuselt Varrak saadud Claire Northi romaani “Harry Augusti esimesed viisteist elu”, mis peagi Facebookis arutusele tuleb. Lugu räägib mehest, kes sünnib kogu aeg uuesti sama inimesena, mäletades seejuures oma eelmisi elusid. Juba varem loetud esimese kolmekümne lehekülje jooksul juhtus selles nii palju, et mõtlesin: huvitav, millest räägivad järgmised 300? Jõudsin 15. peatükini, mis algab 53. leheküljelt.

Üks minut Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” #annizupping #tantsulavastus #läige

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” saab näha siin vaid ühe minuti eriti viletsat instapilti, mis ei anna asjast üldse adekvaatset ettekujutust. Lavana oli kasutusel tegelikult mitte üksnes lava, vaid kogu teatrisaal (koos publikuga), mis sisaldas mitmeid erinevaid fragmente – selline tükk, mida on (praegu veel) sisuliselt võimatu filmida ja päris samal kujul korrata.

Minu jaoks oli teema lahendus üllatav, aga samas pakkus see inimestele ka äratundmisrõõmu, võimalusi samastumiseks. Endal oleks mõte läinud selle teemaga seoses küll ilmselt pigem hoopis juuste ja silmade läikele ning hiljem meenuski algus ühest luuletusest…

see läige su silmades
ei tule joodud veinist
kui purjus oleksid
sa kaine peaga

Järgnes veel kaks salmi, mida ma enam ei mäleta, nagu ka mitte autorit (oli keegi tundmatu autor). Lugesin seda kunagi 1990-ndate lõpus veebist, aga guugeldades seda eile ei leidnud, vaid jõudsin hoopis ühe teise luuletuseni, mille kirjutas keegi armunu Rael aastal 2012. Jäin tema blogi pikemalt lugema, saades lõpuks nii ka päris tugeva annuse luulet, ikka korraliku doosi, kõva laksu.

PS. Viljandi tänane kultuurikava: 17:00 üks näituse avamine; 17:30 antikvariaat 40; 18:00 Laur Uusbergi diplomikontsert; 20:00 Vsevolod Tšelepise diplomikontsert. Vägagi võimalik, et midagi toimub veel, aga rohkem FB mulle näidanud ei ole. (Ja kõigile üritustele pääseb tasuta.)

Naivism ja kollaažid

Kondase Keskuses avati eile kaks uut näitust. Pidulik tseremoonia, kuhu olid saabunud ka pressikorpuse esindajad, keskendus Jean-Louis Cerisier’ ülevaatenäitusele, mida oli tulnud avama Prantsuse suursaadik Michel Raineri, kes on Cerisier’ sõber. Kunstnik ise peaks olema kohal augustis toimuval lõpetamisel.

Kui Eestis seostub naivism eelkõige Paul Kondase (1900-1985) nimega, siis Prantsusmaal on selliseks klassikuks Henri Rousseau (1844-1910), kes oligi üldse esimene, kelle tööde kirjeldamiseks kasutati mõistet art naïf. 1967. aastal avati tema sünnilinnas Lavalis, kus elab umbes 50 tuhat inimest, kohalike kunstnike eestvedamisel naivismimuuseum, mis oli Prantsusmaal esimene selline naiivsele kunstile pühendatud institutsioon.

Laval tegi naivismist endale veel suurema kaubamärgi kui Viljandi. 1968. aastal anti seal Rousseau nimi isegi ühele lütseumile ja järgnenud kümnendil toimus naivismi võimas tagasitulek, mis tipnes 1978. aastal suure näitusega Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Cerisier’ sündis 1957. aastal Châteaubriant’is, mida lahutab Lavalist vaid ligi 70 kilomeetrit, ning kasvas üles Pariisis ja Mayenne’i departemangus, mille keskus on Laval, tuvudes juba nooruses kohalike kunstnikega ja olles seega varakult naivismi mõjuväljas. 1970-ndatel hakkas ta ka ise maalima.

Vahepeal töötas ta aastaid õpetajana Poolas, kus temaga tutvus ka Raineri, kes asus 1989. aastal diplomaatilisse teenistusse minnes tööle Prantsuse suursaatkonnas Varssavis (Cerisier’ oli tema poja õpetaja).

Lõpuks kodumaale naastes kujunes Cerisier’ Lavali ümbruskonna isehakanud kunstnike seltskonnas üheks võtmeisikuks. Ta on aidanud korraldada juba üle poolesaja näituse ning neist üks oli ka eelmisel aastal Raineri vahendusel Kondase Keskuses toimunud ülevaatenäitus Mayenne’i piirkonna art brut loomingust, mis viis omakorda eile avatud näituseni ja selleni, et Kondase Keskus sai kutse korraldada 2018. aastal Eesti naivistide ülevaatenäitus Lavalis.

Cerisier’ ise on kasutanud tervet rida erinevaid tehnikaid, mida sellel näitusel ka näha saab, keskendudes viimasel ajal nähtavasti rohkem kollaažidele, mis on ühtlasi ka teise eile avatud näituse keskmes.

John Digby (1938. aastal Londonis sündinud kunstnik ja luuletaja, kes elab 1978. aastast Ameerikas, Long Islandil) kollaažinäitus “Kuu on luuletus” avamisel eriti tähelepanu ei saanud, sest Digby poolt ühtegi esindajat kohal ei olnud, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem tähelepanuväärne.

Digby kollaažid olid Kondases väljas juba 2014. aastal, aga nüüd on ta tagasi täiesti uue kavaga, mis on inspireeritud peamiselt hiina keelest ja kultuurist, kuid sisaldab ka töötlusi mälestustest, mis on seotud toonase Eestis käimisega.

John Digby ja tema abikaasa Joan, kes on inglise keele ja kirjanduse professor Long Islandi Ülikoolis ning ka ise luuletaja ja fotograaf, omavad muu hulgas väikest kirjastust, mis annab välja originaalseid kunsti- ja luuleraamatuid (sajalistes tiraažides, kõik eksemplarid nummerdatud) – üks selline ilmus ka eile avatud näituse puhul.

“Chinese Moon Poems: translated into English and Estonian” sisaldab 8.-11. sajandi hiina klassikute (Xue Tao, Zhang Ji, Li Bai jne.) poolt kuule pühendatud luuletuste hiina-, inglis- ja eestikeelseid tekste koos tõmmistega kollaažidest, mida võib näha näitusel. Ingliskeelsed tõlked on teinud Hong Ai Bai ja John Digby, eestikeelsed Mathura.

Raamatu võib saada Kondase Keskusest, aga kuna neid on trükitud ainult sada ja mulle antud eksemplar kannab juba järjekorranumbrit 54, siis tasub minna seda hankima võimalikult ruttu. Väike tekstinäide ühest Li Bai luuletusest: oh kuu / on sajandeid ju uuritud su sära / põlvkondi sündinud ja surnud / selle paistel on.

Panin siia üles vahepeale ühe video, kus John Digby tutvustab oma tööd ja tehnikaid. Selle teinud Think Long Island First ajaveebist saab pikemalt lugeda nii tema kui ka tema abikaasa tegemiste kohta (sealt leiab ka nende endi kirjutatud luuletusi).

PS. Avastasin nüüd Digby kohta linke otsides, et Anvil Press Poetry, mis kirjastas ka mõned tema luulekogud, pani hiljuti uksed kinni. Nii kahju! Aga ilmselt näitab see seda, milline on praegu maailmas üldse seis luule kirjastamisega (asjad püsivad üksikute entusiastide õlul ja kui nemad lõpuks ära vajuvad, siis ongi lõpp).

Aleksandra A. T. luulest

Aleksandra A. T. luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?” esitlus #aleksandratšoba #poeesia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aleksandra Tšoba esitles neljapäeval Viljandi Linnaraamatukogus oma teist luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”. Lugesin nüüd läbi nii selle kui ka tema esimese, paari aasta eest avaldatud kogu “Armastus vaikib mind maha”.

Alustan esimesest, mis sisaldab tekste aastatest 2007-2014. Ütlen kohe, et teine tundus mulle sellega võrreldes veidike lahjem, kuigi samas läbimõeldum ning nö. täiskasvanulikum. Ja seal on küll arvuliselt mõned luuletused rohkem, aga lehekülgi ja ilmselt ka tähemärke kokkuvõttes vähem.

“Armastus vaikib mind maha” algab tsükliga, mis on pühendatud autori isale, emale, vanavanematele, läbi käivad ka onu ja tädi. Mina neid inimesi ei tunne ega tea, aga A. T. tundub isegi ehmatavalt siiras, aus ja avameelne, kuigi teemad on valusad.

Huvitav on see, et üks luuletus on kirjutatud vanaisa vaatepunktist, vanaemast nähtuna läbi tema silmade. Hiljem mängib A. T. luuletuses “ma olen naine” mõttega “kui ma oleksin mees” (lõpetus: aga õnneks olen/naine), mille peale kirjutasin nüüd ise kah kohe ühe luuletuse sooidentiteedist.

kui ma oleksin naine
siis ei oleks ma mees
vaid mõtleksin sellest
mida teeksin küll siis
kui ma oleksin mees
sest kui oleksin naine
siis ei oleks ma mees

Mina ei saa üldse aru, kust tuleb naistel jutt selle kohta, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid mehed (või, noh, kui mu enda ema seda kunagi rääkis, siis täitis see ilmselt kasvastuslikku eesmärki). Ei ole nagu kuulnud, et mehed mõtleksid sellest, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid naised.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tea, ei tunne nii hästi teiste hingeelu. Ja eks siis tulebki lugeda luuletusi, et ennast asjadega kurssi viia, sest luule on ju üldiselt kõige isiklikum kunstivorm.

Lugedes oleks küll alati parem asetada ennast autori positsiooni, minajutustaja kohale, et teksti võimalikult sügavalt sisse minna, aga antud juhul oli mul seda kohati päris raske teha, sest ma näiteks ei ole vaadanud kunagi kellegagi (isegi mitte üksinda) alasti Eurovisiooni, kallates samas kõrist alla külma piima, ning ainuüksi kujutluspilt sellest ajas mind kohutavalt naerma.

Samuti on mul raske suhestuda näiteks meigi-teemaga, mille olulisus käib läbi nii esimesest (mu tõde on see/et ilma meigita/on mu vasak kulm sirgem kui teine/ja seda tead ainult sina) kui ka teisest kogust (näidata ennast ilma meigita/võib olla hirmsam/kui võtta end alasti), kust pärinevad ka kõik järgnevad tekstinäited.

Mina olen meikinud ennast väidetavalt (ise seda ei mäleta, aga mu ema armastab seda vahest inimestele rääkida, nagu teisigi piinlikke seiku minu lapsepõlvest) nii palju, et mäkerdasin kunagi väiksena näo kokku ema huulepulgaga (lapsed ju ikka kipuvad matkima oma vanemaid). Kui mina oleksin naine, siis ei meigiks ma ennast üldse (ja oleksin ultrafeminist, võib-olla lesbi). Aga seda arvan ma praegu, olles mees, mitte naine.

A. T. üldiselt meestele eriti armu ei anna (kõik naised mu elus on tugevad/sest nende mehed/on olnud nõrgad), aga samas on mõlemad kogud pühendatud ühele meist ja täis suuresti nn. kiindumusluulet, kuigi seegi kaldub kohati süngetele radadele (ma ei tea juba pikemat aega/mis on olulisem/kas olla armastatud/või olla mõistetud).

Kui inimest ei tunne, siis ei oska muidugi öelda, kas see kõik on tõesti lõpuni isiklik või on kohati lihtsalt elatud sisse luuletaja rolli. A. T. ise kirjutab küll, et see on hirmus/kui sa karjud läbi ridade appi/ja teised arvavad/et sa lihtsalt luuletad, aga see luuletus kannab pealkirja “see on kõigest luuletus” ning võibki seda ju lihtsalt olla – mina seda ei tea.

Küsimuste küsimus: kes on luuletaja?

Esitlusel rääkis Tšoba, et tahtis juba väiksena luuletajaks saada ja arvas hiljem, et tunneb ennast sellena, kui ilmub tema esimene luulekogu, aga kui see lõpuks juhtus, siis püsis see tunne ainult ühe päeva. Ja nüüd ta siis ei teagi, kas on juba luuletaja või mitte.

See on jälle mulle täiesti mõistetamatu probleem. Kui sain 2004. aastal, olin siis vaid veidi vanem kui Tšoba praegu, oma saavutuste eest luulekunsti vallas Rahvusvahelise Paradoxismi Ühingu auliikme staatuse, siis kasutasin enda tutvustuses sellist rida: “I am not a poet. I’m a human, and therefore I love to write poems.” – mõte oli siis, et luuletamine on osa inimeseks olemisest, mitte märk kuulumisest mingisse eraldi seisusse.

Kes siis on luuletaja? Vikipeedia kohaselt on selleks “inimene, kes loob luulet”, aga kui lugeda luuletajateks vaid need, kes ennast ainult sellest ära elatavad, siis ei jää Eestis järgi vist ühtegi luuletajat. Nende kahe äärmuse vahel on võimalus võtta lihtsalt lahti kirjanike liidu liikmete nimekiri.

Tšoba sinna hetkel küll veel ei kuulu, aga juba tema debüütkogu sai premeeritud ja leidis arvustamist (kriitilises võtmes, kuid vähemalt pandi seda tähele, peeti vajalikuks sellest kirjutada) tunnustatud kirjandusajakirjas. Teda on intervjueerinud Eesti üks juhtivaid kultuuriväljaandeid. Nüüd oleks vaja leida veel vaid kaks soovitajat liidu praeguste liikmete hulgast. Kui vaadata, kelle avaldusi on varem tagasi lükatud, siis ei pruugi asi kohe esimesel katsel õnnestuda, aga saamine kirjanike liidu liikmeks peaks olema lõpuks piisav kinnitus ka talle endale, et ta on luuletajana tunnustamist leidnud. Seni võib muidugi alati mingi kahtlus sisse jääda.

Tulles lõpuks tagasi tema luulekogude juurde, siis neis ei leidunud palju selliseid mõttekäike, mille puhul ma tundnuks, et võinuks need ise paberile panna. Ja kui ta rääkis, et teeks ka kolmanda luulekogu kaanekujunduse punase, siis minu lemmikvärv on sinine – see sümboliseerib hästi kui raske on mul lugejana tema kui autoriga samastuda, aga ühtlasi ka kui huvitav oli teda lugeda, sest vahest ju ongi põnevam lugeda seda, mille peale ise ei tuleks, mis on kuidagi erinev ja suudab üllatada. Antud juhul võis küll tajuda ka mõningast ühisosa, aga mina ei suudaks iialgi olla nii avameelne. Ja seetõttu ei saagi minust kunagi luuletajat. Ma võin jääda vaid inimeseks, kes kirjutab aeg-ajalt luuletusi.

Tšoba on aga see-eest kui mitte juba päris valmis luuletaja, siis omab vähemalt eeldusi selleks saada.

PS. Kandideerin võistlusel Eesti Blogiauhinnad 2016 kultuuriblogide kategoorias. Hääletus käib! Vaadake sealt ka neid teisi blogisid, nii sellest kui ka teistest kategooriatest, leiab palju huvitavat!