Rubriik: poeesia

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta viimane number sisaldab valikut (valinud ja leedu keelest tõlkinud Rein Raud) tänapäeva Leedu luuletaja Kęstutis Navakase kogust “100 du: eilėraščiai” (2013). Võtme toodud tekstide mõistmiseks annab samade kaante vahelt leitav autori ja tõlkija vestlus.

“See raamat on minu loomingus eriline selle poolest, et ma tegelikult ei kirjutanud seda, vaid ta tuli mulle ise. Justkui oleks selle kõik loonud keegi teine ja mina ainult tähendaksin ta üles,” seletab Navakas. “Tuli peale selline transilaadne seisund, mind haarasid veidrad võbelused, millest said tekstid. Võbeluste survele oli võimatu mitte järele anda, pidin keset ööd üles tõusma ja need kirja panema.”

Mõnikord kirjutas ta lausa seitse teksti ööpäevas. Ja suur osa neist tekstidest ongi kahjuks sellised, mida taolise tempoga mingis transis olles vorpida võiks, kuigi leidub õnneks siiski ka paremaid, näiteks:

peaks kõik raamatud ümber kirjutama
vahetama sõnade kohad korraldama need
ümber et raamatud muutuksid arusaamatuks
arusaadavad raamatud väsitavad. mõte
et neid võib lugeda vaid ühe korra
on jube. kui sõnad oleksid tehtud
veest siis nad liiguksid kogu aeg ise
paigast paika sulanduksid üksteisesse
mõne aja pärast teed raamatu lahti leiad
juba hoopis teise teksti. nii jääks raamat ellu.
võiksid teda uuesti kogeda. igaüks
kogeks teda teistmoodi. üks raamat oleks palju

raamatuid. kui sõnad läheksid segi kui pilk
neid riivab. nagu vesi kui kaater sõidab

Kuna tehtud valik moodustab vaid poole algsest kogust, sisaldades eeldatavasti selle paremat osa, siis oli kokkuvõttes hea meel, et seda ei olnud tõlgitud tervikuna – muidu kadunuks tabavad kujundid võib-olla liiga ära tühja sonimise sisse, mille sügavamõttelisus sõltub ilmselt rohkem lugejate kujutlusvõimest kui tekstist endast.

Lõpus toodud autori ja tõlkija vestlus oli minu jaoks isegi huvitavam kui paljud sellele eelnenud luuletused.

* * *

Kõige rohkem jäi kriipima üks sõna.

sinu ainsast peost tekib kõik: ainult
teist ära ava: selles kaob kõik ära

Miks on seal kirjutatud “ainsast”, mitte “avatud”? See on ju täiesti ebaloogiline! Kas autoril oligi see nii mõeldud või muutus tähendus tõlkes? Ei tea. Igatahes oli see üks väheseid kohti, mis mulle neist poolesajast luuletusest meelde jäi. Paljudega oli nii, et loed… ja nad kaovad, nagu lainetus vette (esialgu jääb küll ehk väike virvendus, kuid peagi hääbub ka see).

veiniklaasid rõdulaual
olid kogunud endasse öise vihma
naine oli kogunud endasse
piisakese teist inimest

vihma sai klaasidest välja kallata
inimene jäi

Kogu sisaldab 36 luuletust, jagatud kolmeks osaks. Kui jätta kõrvale ülalpool tsiteeritud nimiluuletus, siis on veini mainitud veel vaid ühes, kus juuakse põhjamaa pooltalves istudes, küünalt põletades ja mälestusi mõlgutades ajaviiteks ära pudel veini. Paaril korral viidatakse ka kohvitamisele, kuid see on vaid pinnavirvendus. Jutt käib üldiselt muudest asjadest.

Vihm ei ole samuti kõige läbivam kujund, mida autor kasutab, see on vaid üks selle vormidest. Luulekogus esinevad kõik ürgelemendid (vesi, tuli, maa, õhk), kuid just vesi on neist kõige domineerivam. Seda võib kohata siin erineval kujul (minu lemmik: libedus udumärjal rööpal), aga enamasti merena.

vana pärna otsast paistab endiselt meri
nüüd ronivad sinna mu lapsed
toovad sõnumeid

Kui üks Hemingway jutustus kannab pealkirja “Vanamees ja meri”, siis selle luulekogu tiitliks võinuks vabalt olla sama pretensioonitult ja kergelt kõlav “Jalutuskäik rannas”. Maa esineb siin sageli saarte või rannana. Tuli on võtnud tihtipeale päikese kuju. Ja õhk on see, mida hingub ridade vahelt.

on inimesi
kelle silmapiiriks on
sõnad

Palju vilksab läbi ka otsesemaid viiteid religioonile (kirikud, katedraal, kirikukell, kirikuplats, hauakambrid, väike altar), aga lõpuks tuleb “Tüdruk Lesboselt”. Kokkuvõttes: nii kergeks ei saa keegi / et kandjaid poleks vaja, kuid igatsus ja unistused / niipea käibelt ei kao / meie jääme pinnale.