Uudiseid Viljandist

Viljandi Vibes, mille missiooniks on “tutvustada digitaalsete live-muusikavideode kaudu erinevate muusikastiilide esindajaid Eestist” (pikemalt saab ettevõtmise tausta kohta lugeda selle lingi tagant), tegi eile otsa lahti. Nähtavasti üritatakse teha midagi sarnast, kuigi mitte päris sellist nagu BalconyTV ja Sofar.

Hea, et ei tehtud lihtsalt nende kohalikku osakonda. Ma kuulusin vahepeal isegi mõlema vaatajate hulka, aga siis loobusin, sest need kasvasid liiga suurteks (vahest võis tulla mõlemast kuni kümme video päevas) ja esinejate tase muutus väga ebaühtlaseks, mistõttu lihtsalt ei jõudnud ega viitsinud neid enam jälgida.

Ilmselt ei olnud ma ainus, sest kui varem oli seal videodel vaatajaid tavaliselt tuhandetes, siis nüüd paistab, et sadades – tundub, et need kanalid on langenud oma edukuse ohvriks: muutusid populaarseks ja hakkasid tänu sellele kiiresti haaret laiendama, kuid see viis vaatajate huvi langemiseni.

Viljandi Vibes, mis piirdub Eesti artistide tutvustamisega, nüüd sellist saatust tõenäoliselt kartma ei pea. Vähemalt algus on neil suht hea. Ja selleks, et edasi läheks sama hästi või veel paremini, saab Hooandja kaudu hoogu anda, et nad saaksid soetada endale oma videotehnika ega peaks seda edaspidi enam rentima.

Teine uudis on see, et Viljandis käib praegu Koolijazz=Jazzikool, kuhu on sõitnud kokku hulk noori kogu meie suurelt ja laialt kodumaalt. Käisin eile kuulamas nende ansamblite võistumängimist ja juba homme algusega kell 16 toimub Pärimusmuusika Aidas tasuta lõppkontsert, kuhu muidugi kõigil minna soovitan.

See on harukordne võimalus näha-kuulda varakult nii Eesti tulevasi professionaalseid muusikategelasi kui ka neid andekaid noori, kes lähevad hiljem mõnda teist teed ega pruugi tulevikus enam üldse muusikaga tegeleda. Ja samuti tasub käia vaatamas kooliteatrite festivale, kui see on vähegi võimalik.

Kafka (100 aastat hiljem)

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.

Laulusõnade remiksimine

Laulude remiksimine on aeganõudev tegevus, milleks läheb vaja eraldi programme ja päris kõvasti harjutamist, aga laulusõnade remiksimiseks piisab palju vähemast.

Minu valik 1977. aasta Briti singlitabelitest sisaldab kolmekümmend laulu, kuid vaja läks ainult kolme, et saada kokku alltoodud tekst.

Proovige ise! Laulusõnade remiksimine ei nõua mingeid erilisi oskusi, aga see on huvitav, lõbus ja samal ajal ühtlasi ka arendav tegevus.

The last thing I want (is to drive you away)

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away

the first time I stood
close to you
I made a little
toast to you

may you remain
forever free
but spend the rest
of your life with me

you are the one
who makes me happy
when everything else
turns to gray

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away