Rubriik: muusika

Pärimusmuusika Aidas toimus eile Mari Jürjensi värske albumi “27” esitluskontsert. Kuna plaat õnnestus mul saada juba paar päeva varem, siis pakkus see nüüd huvitavat võrdlusmomenti, sest enamasti käivad asjad ju vastupidi: kõigepealt kuulan kontserti ja seejärel (võib-olla) hangin plaadi.

Antud juhul ärkas minus huvi selle kauamängiva vastu vist koguni enne seda kui Jürjensil tuli mõte see teha – eelmise aasta detsembris, kui veebi jõudis kolm Ugalas välja tulnud lastelavastuse “Väike Pii ja kiigelaud” jaoks kirjutatud laulu. Kontserdil kõlas neist eile kaks, plaadilt leiab ühe, kõige helgema, millele viidatakse nähtavasti ka kaanekujunduses.

On isegi veidi kahju, et teised selle peale ei jõudnud, sest minu meelest moodustavad need kolm laulu väga huvitava, omapärase komplekti, aga samas muidugi mõistetav, et sellest albumist tuli nüüd hoopis laiem kokkuvõte, kuhu kõik ei mahtunud, mitte tema viimase kolme aasta laululoomingu täielik kogu.

Mari Jürjens “27” esitluskontsert #viljandi #marijürjens #kontsert

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on May 29, 2016 at 11:03am PDT

Kokku tosinkond laulu, ülaltoodud katkend pärineb kolmandast.

Kui sageli reastatakse laulud albumitel mingi kindla kontseptsiooni järgi, millest peetakse tavaliselt kinni ka neid lavalt ette kandes, siis Jürjens esitas vähemalt eilsel kontserdil mitte üksnes plaadi esimese laulu viimasena, vaid nende järjekord oli ka muidu hoopis teine.

Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.

Mõni plaadil leiduv laul jäi vist kontserdil esitamata (täpselt ei mäleta, sellest on ju möödas juba terve öö), aga kui seal kõlas tema esimeselt albumilt “22” pärit “Paradiis”, siis hakkas mul järsku peas mängima Vanessa Paradis aastast 1992 – loogiline, eks ole!?

Ja kummaline kokkusattumus, aga võib-olla mitte päris juhuslik, et Jürjens oli kaastegev ka kahe siin juba jutuks olnud tänavuse albumi juures, mis mulle samuti väga meeldisid: Talsi ja Aru “Vähemalt täna” ning Üksküla “Uinunu laul”.

+ Plaat on müügil Apollos ja Rahva Raamatus, mõned sellel leiduvad palad aga vabalt kuulatavad autori helipilvest.

Viljandi Nukuteatris astus eile lavale Estbel, Eesti-Belgia ühisbänd, mida saab kuulda esinemas täna õhtul Tartus, homme Võrus ja juuli lõpus taas Viljandis, Pärimusmuusika Festivalil. Ülal on toodud nende nö. hittsingel, mida võib lasta mängida kõigil Eesti hästivarustatud raadiojaamadel (saatsin juba vastava palve Sky Plusi Soovikasse, eks näis kas mängivad ;-), räägib see Peterburist.

Varem esines sama nime all duo, mille moodustasid Leana Vapper (laul, flööt, torupill) ja Hartwin Dhoore (lõõts). Nüüd on lisandunud Sänni Noormets (laul, viiul) ja Ward Dhoore (kitarr, mandoliin). Ise kasutavad nad oma uue repertuaari kirjeldamiseks mõistet maagiline realism ning selle definitsioonile see mingil määral tõesti vastab, kuigi lihtsam on öelda, et see on kaasaegne folk.

Kava kestab üle tunni, mõned sinna kuuluvad palad leiab nende helipilvest, aga repertuaar on tegelikult veel mitmekesisem, lood eripalgelisemad – igav küll ei tohiks hakata.

Kontserdilt tulles kargas järsku pähe nimi Cate Le Bon – põhjuseks ilmselt rida väikeseid alateadlikke seoseid, mille akumuleerumine ta äkitselt meelde tuletas. Mäletan teda ajast, mil ta oli veel blond, aga viimased paar aastat on ta mul kuidagi kõrvust mööda läinud. Nüüd leidsin, et tal tuli juba aprillis välja uus album ja just eile avaldati sellelt teine singel “Love Is Not Love”.

Manustasin siia üles täna hoopis esimese singli “Wonderful” video (lavastaja Casey Raymond), sest see teine, mille lavastas Phil Collins, tundus hommikul vara postitamiseks liiga friik (peletaksin ju sedasi minema oma ultrakonservatiivsed lugejad!) ja “Wonderful” meeldib mulle ka lauluna veidi rohkem. CLB eelmine album “Mug Museum” (2013) oli väga hea, ilmselt tasub kuulata nüüd ära ka “Crab Day”.

Kuigi alustada soovitan muidugi tema debüütalbumist “Me Oh My” (2009) – kui võrrelda seda nende viimaste lugudega, siis võib tõesti öelda, tsiteerides klassikuid: “You’ve come a long way, baby!”

PS. Hetkel paistab olevat eriti moes pesumasinate-teema. Millegi pärast tuleb nüüd iga päev mõni video, mis sisaldab neid või laulu neist: 19. mail Bearson feat. Cal “Want You”, mille tegevuspaigaks on ühispesula; 20. mail taasavaldati Vivien Goldmani “Launderette’i” kadunuks peetud video; 21. mail tuli esmaettekandele Nele Kirsipuu uus YT hitt “Pesumasin”; 22. mail käis FB-st läbi järjekordne video pesumasina demonteerimisest raske eseme abil; ja eile saadeti link sellisele YT kanalile, mis on täis videosid joogaharjutusest nimega “Pesumasin”. Mis järgmiseks?

Kasutasin võimalust saada Mihkel Raua meililistiga liitumise eest digitaalsel kujul “Musta pori näkku” ja ansambli Mr. Lawrence kõik neli kauamängivat. Raamatut ei ole ma veel lugenud, aga laulud said kuulatud.

Mäletan seda bändi ajast, mil nad kandsid veel nime Merry Christmas, Mr. Lawrence – nagu see film, kus mängib peaosa David Bowie, mille järgi nad endale nime võtsid. Laval nägin neid esimest ja viimast korda 1992. aasta Rock Summeril, kuhu vanem õde mind kaasa võttis (järgmisel päeval saatis rongiga tagasi koju, sest ei viitsinud seal vaadata, et ma kuhugi ära ei kaoks).

Kui kuulasin nüüd nende aasta varem ilmunud kassetil “Graffity Revolution” avaldatud palu, siis tuli neist kohe tuttav ette ainult “Rain”, mis oligi siis vist nende suurim hitt. Mõni teine oli veel nagu kuidagi ähmaselt tuttav, aga üldiselt olin need laulud unustanud.

Samas meenus seda materjali kuulates Vennaskonna 1992. aasta kassett “Rockipiraadid” (ostsin selle tõenäoliselt 1993. aasta veebruaris, väljas oli veel lumi, kas Viljandi Kaubamajast või ühest selle vastas üle tee asunud väikesest poest, mida enam ei ole, aga hiljem läks see kaduma), mille mõjul minust sai kohe ka Depeche Mode’i fänn, sest kasseti kaanepildil poseeriti neid matkides.

Tegelikult olid jäänud mulle juba varasemast MTV pealt (SAT-TV tuli meile suht varakult ning loomulikult esines ka tülitsemist selle pärast, kas vaadata multikaid, nagu tahtsin siis enamasti mina, või hoopis musa) meelde nende “Enjoy the Silence” ja “Personal Jesus” (mäletan, et kui lasti neid, siis ei olnud mul MTV vastu midagi, sest nendel lauludel olid minu meelest väga huvitavad videod ja ka meeldiv kõla), aga alles pärast selle Vennaskonna kasseti kuulamist hakkasin hankima endale ka Depeche’i omi (alates vanematest). Või… võib-olla ostsin ma Vennaskonna kasseti just seetõttu, et selle kaanefotol oli Depeche Mode’i plakat.

Vennaskonna “Rockipiraadid” meenus nüüd ilmselt mitte üksnes seetõttu, et see pärineb pea samast ajast, vaid ka põhjusel, et tajusin kuulates teatavat metodoloogilist sarnasust. Vennaskond tuletas paljud sellel kassetil leidunud laulud välismaistest, näiteks “Ma armastan Ameerikat” on selgelt inspireeritud Luna Parkeri loost “Tes états d’âme Eric” (hea maitse!) – tegemist oli mitte niivõrd plagiaadi, vaid temaatilise paralleeli või eeskujust tekkinud kajaga.

Just sarnane tunne tekkis ka Mr. Lawrence’i esimesi lugusid kuulates, aga ma ei viitsinud hakata nüüd nii põhjalikult süvenema, et otsida välja konkreetseid seoseid. Võib-olla neid nii otsesel kujul ei olegi, aga selge on see, et eeskujude hulka kuulusid nii Bowie (näiteks loos “(She Was) Born in Waterfall” tundub, et Raud üritas kohati isegi laulda veidi nagu tema), U2, Depeche Mode kui ka paljud teised.

1993. aastal ilmunud esimene plaat “Mr. Lawrence” sisaldab osaliselt samu palu ja ülejäänute hulgast tuli mulle kohe tuttav ette ainult “Call Your Name”, mis oligi juhtumisi singel. Ilmselgelt kuulasin ma sel ajal hoopis teistsugust muusikat.

1995. aastal avaldatud “Swing” on kulunud mulle pähe seevastu pea sama hästi nagu “Rockipiraadid”, sest valisin selle endale auhinnaks ühel looduskaitseteemalisel mälumängul, kus ma kuulusin Jakobsoni kooli võistkonda. See kauamängiv oli siis just ilmunud ja “Annabel” juba suur hitt, aga mulle meeldis selle pealt toona kõige rohkem hoopis “Stoney Ground” – see tundub ka täna päris ajakohane.

1999. aastal avaldatud “Sit And Spin” ei sisaldanud omakorda ühtegi mulle vähegi tuttavat laulu, sest siis kuulasin jälle hoopis teistsugust muusikat ega sattunud nende peale ilmselt isegi juhuslikult, sest Eesti raadiojaamasid ma sel ajal üldiselt ei kuulanud.

PS. Käisin eile õhtul kuulamas Viljandi Gümnaasiumi solistide suurt kontserti, mis kestis üle kahe tunni. Seal oli palju andekaid noori. Väikeseid kilde neist osade lauludest leiab selle lingi tagant. Ja kui kellegil on tekkinud järsku huvi siin nö. tantsurubriigis mainitud etenduste vastu, siis salvestusi neist võib leida UTTV leheküljelt.