Rubriik: muusika

Eile õhtul ei tundnud ma Romaanis muusikaviktoriinil ära Belle & Sebastiani, eelmine kord Lu:ki. Mida see näitab, kui ei tunne enam ära kunagi kümneid kordi kuuldud laule ega isegi nende esitajaid?

Sellest, kui ma neid viimati kuulasin, on küll möödunud palju aastaid (Lu:ki puhul varsti kakskümmend, Belle & Sebastiani puhul kah juba üle kümne), aga ikkagi on see veidi kummaline, et sellised asjad, mis pidanuks olema pea sisse kulunud, nüüd järsku meelde ei tulnud.

Inimese mälu maht on vististi siiski piiratud. Nähtavasti kustub sealt automaatselt ära see, mis ei tundu enam oluline või säilitamist vääriv. Isegi sellised laulud, mis võisid kunagi meeldida, aga millest on hiljem välja kasvatud.

Selles valguses oleks ju päris huvitav teada, kui palju on minu tänases iganädalases muusikakokkuvõttes neid laule, mille 10-20 aastat hiljem kohe ära tunneksin. Tahaks loota, et vähemalt esitajad paneks pooltel täppi, aga mine sa tea…

Belle & Sebastiani puhul on mul tegelikult olemas ka seletus, miks ma neid nüüd ära ei tundnud.

Minu arvates vajusid nad pärast Isobel Campbelli lahkumist ära ning kõlanud laul oligi pärit seejärel ilmunud albumilt “Dear Catastrophe Waitress” (2003), mis valmistas mulle juba väikese pettumuse. Minu ajus seostuvad nad nähtavasti oma varasema perioodiga.

Postituse alguses on toodud aga hoopis Campbelli kõrvalprojekti The Gentle Waves alt aastal 2000 ilmunud “Falling from Grace” – kui ma seda laulu enam ära ei tunne, siis olen ma surnud ning mind võib maha matta või põlema panna.

Hämmastav uudis: sel nädalal tõusis Briti albumimüügitabelis esimeseks Elvis Presley, kes suri juba enam kui 38 aastat tagasi.

Minu valik 1969. aasta Briti singlitabelitest sisaldab koguni kahte tema esitatud laulu, nende hulgas “Suspicious Minds”, mis on minu arvates üldse üks parimaid tema repertuaari kuulunud palu.

Ülal esineb sellest aastast aga hoopis tänapäevani tuuritav Herman’s Hermits looga “My Sentimental Friend”, mis oli nende jaoks viimane tõeliselt suur hitt.

Päris mitmed vanad melomaanid, nagu näiteks Vello Salumets oma raamatus “Rockrapsoodia”, on olnud HH suhtes üsnagi kriitilised ja seda kindlasti paljuski õigustatult, aga mulle mõned nende laulud siiski meeldivad, sealhulgas see.

Upa-upa ubinakõnõ esitles täna Viljandi rahvale oma uut plaati võrukeelsete lastelauludega, mida sobib täiesti vabalt kuulata ka täiskasvanutel.

Publik oli suht tagasihoidlik, kuid lapsed lõid siiski tantsu lahti ja plaksutati kõvasti.

Võrukeelsed laulusõnad peaks olema enam-vähem arusaadavad ka puht eestikeelsetele inimestele. Või vähemalt neile, kes on puutunud kokku mulgi murdega, sest paljud sõnad näivad olevat sarnased. Kui esimese kuulamisega kõigest ehk kohe aru ei saagi, siis teisega jõuab tähendus juba paremini kohale.

Ma ei tea, kui palju võrukeelseid kauamängivaid on seni üldse kokku ilmunud, aga see oli nüüd esimene, mis sai endale hangitud (kunagi ammu-ammu ostetud Ummamuudu kassett “Kõne Võrust” ei lähe arvesse, sest selle peal on enamik laule eestikeelsed).

Praegu siin kirjutades just kuulangi seda ja täitsa tore on, kuulan ka edaspidi, kusjuures laule on selle plaadi peal küllaltki erinevaid. Kui keegi tahab neid nüüd nö. elusast peast kuulama minna, siis seda on võimalik teha veel homme Pärnus.