Rubriik: maailm

Välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) algatusel hiljuti valitsuse poolt Riigikogule esitatud “Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu on pandud avalikule konsultatsioonile osalusveebis, kus igaüks saab seda kommenteerida. Kuna see eelnõu on saanud valitsuse heakskiidu (vastaval istungil osalesid ka EKRE juhid Mart ja Martin Helme), võib selle üle toimuvaid arutelusid pidada ilmselt suuresti vaid formaalsuseks, aga minu arvates vajaks see veel põhjalikku läbitöötamist. Jätsin osalusveebi alljärgneva kommentaari (mida ei ole seal praegu näha, sest see ootab veel moderaatori heakskiitu).

“Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu vajaks kindlasti veel põhjalikku läbitöötamist. Järgnevalt on toodud vaid mõned tähelepanekud ja mõtted, mis mulle seda lugedes tulid.

Eelnõus on korrutatud aksioomina ettekujutust, et “julgeolekuolukord pingestub ja reeglitel põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem nõrgeneb”; “kogu maailmas kasvab surve demokraatial, turumajandusel, inimõigustel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu”; “populismi mõju Lääne ühiskondadele, ühtsusele ja solidaarsusele kasvab”; “vabadusel, demokraatial, turumajandusel, õigusriigil ja inimõiguste austamisel põhineva väärtusruumi üleilmne mõju väheneb ja vastukaal sellele suureneb”; “ideoloogiline ja religioosne äärmuslus, sellest tulenev terrorism ning autokraatlikud valitsemismudelid on üleilmselt laiendanud oma kandepinda ning vastustavad järjest rohkem demokraatlikku maailma ja selle toimimise põhialuseid.”

Ma saan aru, et selline alarmism peaks mobiliseerima Eesti välispoliitika kujundajaid töötama edaspidi tugevamalt selle nimel, et taolistele suundumustele vastu seista. Paraku (või õnneks) ei saa seda siiski pidada adekvaatseks kirjelduseks reaalsest olukorrast. “Global Terrorism Index 2018” kohaselt saavutas terroriaktides hukkunute arv maailmas kõrgpunkti 2014. aastal ning on pärast seda järjest langenud. Europoli vastavad raportid näitavad sama trendi: 2015. aastal oli Euroopa Liidu liikmesriikides kokku 151, 2016. aastal 142, 2017. aastal 68 ja 2018. aastal 13 terrorirünnakute tulemusel hukkunut. “Global Peace Index 2019” näitas (esimest korda viimase viie aasta jooksul), et maailm muutus varasemaga võrreldes veidi rahumeelsemaks. Eesti langes selles pingereas küll aastaga tervelt nelja koha võrra, kuid seda üksnes põhjusel, et siin valitses mõõdetavate näitajate osas peaaegu täielik paigalseis, samas kui enamikus riikides need paranesid. “Democracy Index 2018” näitab, et poliitiline osalus on tõusuteel pea kõigis maailma regioonides. Levimas on küll usaldamatus poliitiliste institutsioonide suhtes, kuid see näitab üksnes pettumist demokraatia toimimises, mitte demokraatlikes väärtustes endis – võib koguni väita, et selline pettumine on tingitud just demokraatlike väärtuste laialdasemast levikust, mille tulemusel on järjest enam inimesi, kes näevad, et poliitilised institutsioonid (erakonnad, valitsused ja parlamendid), mis peaksid toimima demokraatlikele väärtustele tuginedes, kalduvad neid pahatihti ignoreerima. Rahulolematus demokraatiaga tuleneb seega suuresti kasvanud ootustest selle järele, mitte sellest, et inimkond oleks demokraatlikele väärtustele järjest enam selga keeramas.

Tundub, et välispoliitika valdkonda mõjutavate tulevikusuundumuste visandamisel on tuginetud vähemalt selles osas ettekujutusele, mille võib saada pealiskaudsest ja sensatsioonihimulisest klikimeediast ehk lähtutud sellest, millisena tajutakse hetkel valitsevat olukorda. See aga ei tähenda, et ka tegelikud trendid, millega meie välispoliitika pikemaajalisel kujundamisel arvestada tuleks, samas suunas viivad. Näiteks USA välispoliitika edasise arengusuuna kohta ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi president Donald Trumpi tegevuse põhjal, sest võib vabalt juhtuda, et juba järgmisel aastal valitakse seal presidendiks Elizabeth Warren, kes esindab hoopis teistsugust väärtusruumi ja lähenemist maailmapoliitikale – see aga mõjutaks oluliselt ka mujal valitsevaid trende.

Tulevik on muidugi lõpuni ettearvamatu ja selleks valmistudes tuleks alati arvestada ka kõige mustemate stsenaariumitega, kuid viimastes ei maksa kunagi näha ainumõeldavaid arengusuundi.

Järgmine punkt. Eelnõus rõhutatakse vajadust tõsta Eesti ühiskonna teadlikkust välispoliitikast. Tahetakse tõhustada teavitustegevust, et suurendada teadlikkust arengukoostöö ja humanitaarabi olulisusest. Plaanis on viia terviliku kommunikatsioonikava alusel läbi teavitus- ja kommunikatsioonitegevused, mis parandavad Eesti avalikkuse teadlikkust välispoliitikast ja julgeolekust. Sellise teavitustöö tulemuslikkuse mõõdikutena nähakse ette seda, et Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule ja NATO-le jääks vähemalt praegusele tasemele.

Leian, et sellisest omaenda kodanike välispoliitiliste hoiakute ja seisukohtade suunamiseks ning kujundamiseks mõeldud süstemaatilisest propagandategevusest, mis on üldiselt iseloomulik pigem autoritaarsetele režiimidele, tuleks meie riigi poolt küll hoiduda, sest see mõjub kohati hoopis kontraproduktiivselt, läheb tegelikult sügavalt vastuollu demokraatia vaimuga ning kujutab endast suuresti lihtsalt ressursside raiskamist. Vastavaid vahendeid oleks tunduvalt mõistlikum kasutada selleks, et suurendada Eestis intellektuaalset/akadeemilist võimekust, mida kasutatakse meie välispoliitika kujundamisel – sellega kaasneks kindlasti ka teadlikkuse kasv ühiskonnas laiemalt.

Kolmandaks, eelnõus seatud eesmärk jõuda aastaks 2030 selleni, et arengukoostööle läheb 0,33% Eesti RKT-st (poole rohkem kui läinud aastal), on ilmselgelt ebarealistlik. Palju tõsiseltvõetavam siht oleks 0,25%. Realistlikuma eesmärgi seadmine muudaks tõenäolisemaks mitte üksnes selleni jõudmise, vaid ka selle poole liikumise. Kui see tase, milleni jõuda tahetakse, asub nii kaugel, ei motiveeri see poliitikuid selleni jõudmise nimel tõsiselt pingutama – realistlikum eesmärk mõjuks neile motiveerivamalt, sest selle eesmärgini jõudmise saaksid nad kirjutada lõpuks enda arvele.

Eelnõu näeb ette, et tuleb soodustada hariduse ja teaduse rahvusvahelistumist, sest see toetab Eesti maine kasvu. Samuti tahetakse soodustada õpi- ja töörännet Eestisse. Üheks eesmärgiks on seatud turismi kasv.

Leian, et need punktid võiksid olla täpsemalt lahti kirjutatud. Näiteks vodka- ja seksiturism ei teeni kuidagi Eesti välispoliitilisi eesmärke (kui just ei tahetagi olla tuntud Põhjamaade Bangkokina), vaid hoopis kahjustavad riigi mainet. Välispoliitika arengukavas võiks rõhutada, et soodustatakse kultuuri-, loodus- ja konverentsiturismi osakaalu kasvu, eriti rahvusvaheliste konverentside korraldamist Eestis, sealhulgas poliitiliste konverentside ja tippkohtumiste, mille puhul Eesti toimib vahendajana.

Hariduse rahvusvahelistumine ja õpiränne on samuti keerukad ning kohati problemaatilised valdkonnad, mille puhul ei piisa nende üldsõnalisest mainimisest. Välispoliitika arengukavas võiks keskenduda sellele, et teistest riikidest pärit noorukite õppimine Eestis rahvusvaheliste suhete, avaliku halduse, diplomaatia ja poliitikaga seotud erialadel aitab kasvatada meil endale sõpru nende tulevase poliitilise eliidi hulgas, ja seda tuleks soodustada, sealhulgas arengukoostöö raames. Kuna kõige mõjuvam on just eeskuju, võiks võtta ühe mõõdikuna kasutusele EIU rahvusvahelise demokraatiaindeksi ning seada eesmärgiks Eesti jõudmise seal “vigaste demokraatiate” hulgast “täielike demokraatiate” hulka.

Eraldi võiks tuua välja ka selle, et on vaja toetada Eestis vähemlevinud võõrkeelte õppimist. Seda nii noorte kui ka praeguste diplomaatiliste töötajate puhul. Edaspidi võiks jälgida, et kõik Eesti suursaadikud valdaksid selle riigi kohalikku keelt, kuhu nad lähetatakse. Ja tuleb ka märkida, et saadikute korrapärane roteerumine võib küll näida hea ideena, kuid praktikas on efektiivsuse aluseks sageli kogemus – kui inimene lähetatakse varsti pärast seda, kui ta on jõudnud ennast ühes kohas korralikult sisse töötada ja luua endale juba vajaliku sidemete võrgustiku, järgmisse riiki, kus sellega tuleb alustada otsast peale, pole see tegelikult just kõige mõistlikum süsteem.

Eraldi väljatoomist vääriks kindlasti ka see, et Euroopa Liidu välisteenistuse võimekuse parandamine tähendab eelseisvatel aastatel praktikas ilmselt diferentseeritud integratsiooni tugevnemist. Näiteks Soome välisministeeriumi koostatud analoogses dokumendis on rõhutatud, et selleks võimaluseks valmistutakse (oma väärtuste ja huvide kaitsmiseks tahab Soome osaleda kõigis gruppides, mis langetavad riiki mõjutavaid otsuseid). Selline punkt oleks kindlasti omal kohal ka Eesti välispoliitika arengukavas.

Need olid vaid mõned mõtted, mis seda eelnõu lugedes tulid. Pikema ning üksasjalikuma kommentaari koos ülejäänud soovitustega muudatuste kohta võin anda siis, kui see eelnõu tõesti põhjalikult läbitöötamisele läheb. Antud kujul ei soovita ma seda Riigikogul vastu võtta. Olles lugenud varem teiste riikide sarnaseid dokumente, soovitan alustada tööd otsast peale nende korralikust kaardistamisest, mitte piirduda sellega, et mõnest üks või teine punkt oma arengukavasse kopeeritakse.

Viimastel aastatel on Hispaania poliitilisel maastikul toimunud suurimad muutused pärast diktaator Francisco Franco (1892–1975) surmale järgnenud demokraatia taastamist. Tagasipöördumist minevikku ilmselt enam ei tule.

Hispaanias kujunes kohe pärast demokraatia taastamist välja kahe domineeriva erakonnaga süsteem, mille puhul paremtsentristid ja sotsid korjasid valimistel teineteisele vastandudes lõviosa häältest. Vaheldumisi võimul käies on nad juhtinud riiki juba aastakümneid sisuliselt üheparteiliste valitsustega, kuigi parlamendis on valitsuse püsimine sõltunud sageli väiksemate erakondade toetusest.

Polariseerumine jõudis kõrgpunkti eelmisel kümnendil, kui paremtsentristlik Rahvapartei ja vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP) kogusid parlamendivalimistel kahepeale kokku iga kord rohkem hääli kui kunagi varem: 1996. aastal 76,4%, 2000. aastal 78,7%, 2004. aastal 80,3% ning 2008. aastal 83,8%. Toimus poliitilise vastasseisu teravnemine, kuid võimul olid suhteliselt stabiilsed valitsused. 1996-2004 juhtis riiki Rahvapartei, seejärel HSTP.

HSTP taandumisest Rahvapartei krahhini

2011. aasta novembris leidsid aga aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Nende läbiviimiseks andis korralduse toonane peaminister José Luis Rodríguez Zapatero ise. HSTP oli juba saanud lüüa kevadel toimunud kohalikel valimistel. Opositsioon hakkas selle peale nõudma erakorraliste parlamendivalimiste korraldamist. Zapatero teatas lõpuks, et tema enam kolmandaks ametiajaks ei kandideeri ning uuel valitsusel peab olema võimalus võtta riigi juhtimine üle kohe aasta alguses.

See oli riigimehelik otsus, mis vastas tegelikult ka erakonna huvidele. Kogu oma teise ametiaja oli Zapatero valitsus maadelnud finantskriisi mõjudega, rakendades ebapopulaarset kärpepoliitikat, mille tulemusel sotside reiting järjest langes. Kaotus Rahvaparteile oli juba vältimatu. Ennetähtaegsed valimised võimaldasid kahjusid vähemalt veidigi vähendada. Samal ajal andsid need siis järgmisele valitsusele tõesti parema stardipositsiooni, vastates seega ka riigi kui terviku huvidele.

HSTP sai 2011. aasta sügisel valimistel 28,8% häältest, mis oli nende jaoks kogu demokraatia taastamisele järgnenud perioodi halvim tulemus. Rahvapartei häältesaak oli seevastu suurem kui kunagi varem – neid toetas 44,6% valijatest. Paremtsentristid said moodustada Mariano Rajoy juhtimisel enamusvalitsuse, mis püsis kenasti ametis järgmiste korraliste parlamendivalimisteni.

2015. aasta valimised tõid poliitilisele maastikule aga juba suuremaid muutusi. HSTP langus jätkus. Rahvapartei kukkus samale tasemele, kuhu sotsid jõudsid neli aastat varem. Vanad võimuerakonnad said kahepeale kokku kõigest 50,7% häältest. Nende arvelt pääses parlamenti kaks uut erakonda. Ühest servast vasakpoolne Podemos, teisest servast paremliberaalne Ciudadanos.

Kuna koalitsiooni ei suudetud moodustada, toimusid järgmisel aastal uued valimised. Nende järel suutis Rajoy küll esialgu võimule jääda, kuid eelmisel aastal tema vähemusvalitsus lõpuks langes. HSTP juht Pedro Sánchez moodustas uue vähemusvalitsuse, mille püsimine sõltus kümnekonnast väikeparteist, mis ajasid parlamendis igaüks omaenda poliitikat – ainus ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti Rahvapartei valitsusest. Oli kohe selge, et kaua selline lahendus koos ei püsi.

Käesoleva aasta aprillis toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Sánchez andis korralduse nende läbiviimiseks, sest valitsus ei suutnud suruda läbi tänavust riigieelarvet. (Pikemalt oli nendega seonduvast juttu 1. mail Kesknädalas ilmunud artiklis “Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?”.) HSTP jõudis tagasi sisuliselt samale tasemele, kuhu langeti 2011. aastal, saades 28,7% häältest. Rahvapartei häältesaagiks kujunes aga kõigest 16,7%, mis on nende ajaloo halvim tulemus.

Kahepeale kokku said vanad võimuparteid vaid 45,4% häältest. Parlamenti pääses ka 2013. aastal asutatud rahvuspopulistlik Vox. Näis, et need valimised tähistavadki kahe domineeriva erakonnaga süsteemi lõppu. Kuid selle vormistamine on jäänud venima.

Uued erakonnad ajasid pilli lõhki

Parlamendi praeguses koosseisus on jõudude jaotus selline, et kõige stabiilsema koalitsiooni võinuks moodustada HSTP ja Ciudadanos. Neil on kahepeale kokku 180 kohta 350-st. Valimistel kuulusid nad aga paraku vastandlikesse leeridesse ning pärast valimisi jäid Ciudadanose ridades peale need, kes välistasid koostöö sotsidega, et hoida strateegilist liitu Rahvaparteiga. Nii jäigi juba eos sündimata mõõdukas, tsentristlik valitsus, mis võinuks ületada Hispaania sügava poliitilise lõhestatuse.

Teine võimalus oli see, et valitsuse moodustavad HSTP ning Unidas Podemos (see on valimisliit, kuhu kuulub lisaks Podemosele rida väiksemaid vasakparteisid). Neil on parlamendis kokku küll ainult 165 kohta, aga vähemusrahvuste esindajate armust võinuks nende valitsus siiski ametisse saada. Läbirääkimisi selle moodustamiseks peeti kaua ja tõsiselt, kuid lõpuks jooksid need ikkagi ummikusse.

Podemos tahtis saada enda kontrolli alla nii suurt osa valitsuse sotsiaalkulutustest kui ka rahandusministeeriumi, aga HSTP pidas seda liiga riskantseks. “Kokkulepe ei olnud võimalik. Ma tahan olla Hispaania peaminister, kuid mitte iga hinna eest,” teatas Sánchez. “Me ei saa anda riigikassat kellegi sellise kätte, kes ei ole kandnud mitte kunagi mingit vastutust riigieelarve eest.”

Sáncheze mure oli minu arvates põhjendatud. Podemose ideed on selles vallas kohati tõesti sellised, mida on kombeks kirjeldada eufemismiga “intellektuaalselt huvitavad”. Analüütikud on üldiselt seisukohal, et Podemos küsis liiga palju, aga nemad ise leiavad muidugi, et HSTP oli hoopis liiga järeleandmatu. Nii või teisiti läks asi luhta. Koalitsiooni moodustamine ebaõnnestus.

23. juulil oli parlamendis esimene hääletus küsimuses, kas Sánchez peaks jätkama peaministrina. Häältega 124 poolt, 170 vastu, 52 erapooletut ning neli puudujat kukkus tema kandidatuur läbi. Poolt hääletasid ainult sotsid. Vastavalt seadusele toimus kahe päeva pärast uus hääletus. Kandidaat oli sama, kuid hääled jagunesid veidi teisiti. Nüüd hääletas vastu 155 ja erapooletuks jäi 67 saadikut. Kataloonia Vabariiklik Vasakpartei liikus erapooletute kilda, kus olid juba varem ees Podemos ja baskide parteid.

Sánchez oli palunud, et ka Rahvapartei ja Ciudadanos jääksid erapooletuks, andes talle sellega võimaluse moodustada HSTP vähemusvalitsus ning hoida ära jõudmine uute erakorraliste valimisteni, kuid seda palvet ei võetud kuulda.

Hiljemalt 23. septembril peab toimuma parlamendis kolmas hääletus. Kui ka siis peaministrit ametisse ei kinnitata, leiavad 10. novembril aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Kuna tänase seisuga ei kavatse Ciudadanos oma vastuseisust Sánchezese jätkamisele peaministrina loobuda (kellegil teisel ei ole nüüd aga vähimatki lootust vajalikke hääli kokku saada), eeldab Sánchezese uue valitsuse sünd suuri järeleandmisi Podemosele, katalaanidele ja baskidele.

Maastiku ümberkujunemine jätkub

Küsitluste kohaselt eelistab 37,9% valijatest, et koalitsiooni moodustaksid HSTP, Podemos ja iseseisvusmeelsed katalaanid. 33,5% näeks parema meelega võimul HSTP ja Ciudadanose koalitsiooni. Vaid 18,4% soovib, et HSTP valitseks edasi üksinda. Eelistatuim peaminister ja populaarseim erakonnajuht on jätkuvalt Sánchez, kuid poliitikute suutmatus kokkuleppele jõuda kahjustas rängalt ka tema reitingut.

Varem oli rohkem neid, kelle hinnang Sáncheze tegevusele oli positiivne, aga augusti alguses andis juba 54,7% küsitletutest talle negatiivse hinnangu. Samas on teiste erakondade juhid rahva silmis veelgi hullemad tegelased. Podemose juht Pablo Iglesias ning Ciudadanose juht Albert Rivera on suutnud oma maine möödunud kevade ja suve jooksul nii maha mängida, et see on kahjustanud ka nende erakondade reitinguid. Praeguse seisuga saaksid HSTP ja Rahvapartei valimistel kokku taas enam kui 50% häältest.

Kuid seda üksnes juhul, kui parlamendivalimistel ei osale kevadel Madridi linnavolikogu valimisel enim hääli kogunud vasaktsentristlik Más Madrid, mis sündis osaliselt Podemosest eraldumise teel. Neile kaotaksid valijaid kõik suuremad erakonnad, sest vanades võimuparteides on paljud pettunud, aga uued jõud ei ole suutnud neile pandud lootusi täita.

Artikkel ilmus 28. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Prantsusmaa poliitilisel maastikul on toimunud viimaste aastatega põhjapanevad muutused. Varem riigi poliitilist palet kujundanud suur vastasseis paremtsentristlike konservatiivide ja sotside vahel ei oma enam tähtsust.

2015. aastal, kui Rahvaliikumise Liit nimetas ennast Nicolas Sarkozy ettepanekul ümber erakonnaks Vabariiklased, lootsid Prantsuse konservatiivid, et paari aasta pärast tulevad nad riigis taas võimule. Läks teisiti. Vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel jäi Sarkozy esimeses voorus, kus andis hääle ligi 4,3 miljonit prantslast, ootamatult alles kolmandaks. Teisest voorust võitjana väljunud François Fillon platseerus samale kohale järgnenud üldvalimistel. Esimest korda sõjajärgse Prantsusmaa ajaloos ei jõudnud paremtsentristide kandidaat presidendivalimistel teise vooru.

Filloni toetas siiski viiendik valijatest. Mõned kuud hiljem toimunud parlamendivalimistel said paremtsentristid kokku 21,6% häältest. Saabunud madalseisust väljapääsu otsides jõuti järeldusele, et tuleb liikuda rohkem paremale, läheneda oma retoorikas Marine Le Peni omale. 2017. aasta detsembris valiti erakonna juhiks Laurent Wauquiez, kes üritas teha just seda.

Tulemus: eurovalimistel saadi nüüd kõigest 8,5% häältest. Wauquiez astus selle peale muidugi ametist tagasi. Vabariiklased hakkavad varsti uut juhti valima. Vaadatakse igatsevalt Sarkozy poole, kelle ametiaeg presidendina tundub paljudele prantslastele tagantjärele ilusam kui sellele järgnenu. Sarkozy ise on aga öelnud, et ei kavatse tegevpoliitikasse naasta. Tänavu avaldas ta mälestusteraamatu, kus võtab kokku oma elu ja karjääri enne presidendiks saamist. Kirja on vaja panna ka mälestuste järgmine osa.

Kuidas uuesti jalgele tõusta, selle kohta ei ole paremtsentristidel praegu mingeid ideid. Eurovalimistel saadud paugu järel valitseb täielik nõutus. Üks võimalus on muidugi läheneda veelgi rohkem Le Penile. Aga küsitlused näitavad, et koostöö temaga on isegi erakonna allesjäänud toetajate silmis kõige ebasoovitavam variant üldse – seega jääb ära.

Vasaktiiva kokkuvarisemine

Sotsialistlik Partei, mis võitis veel 2012. aastal nii presidendi- kui ka parlamendivalimised, langes viis aastat hiljem mõlemas pingereas kogutud häälte arvu järgi viiendaks. Tänavu eurovalimistel saadud kuues koht ja 6,2% häältest on nendegi jaoks uus negatiivne rekord.

Samal ajal on käinud alla ka kunagi üpris suurt mõju omanud Prantsusmaa Kommunistlik Partei. 1960-ndatel ja 1970-ndatel toetas kommuniste enam kui viiendik Prantsuse valijatest, aga viimastel parlamendivalimistel said nad ainult 2,7%, eurovalimistel 2,5% häältest. Europarlamendis ei ole neil enam ühtegi saadikut.

Vahepeal näis, et vanade vasakparteide arvelt kerkib esile 2008. aastal sotside ridadest lahkunud Jean-Luc Mélenchoni liikumine, mis paigutub oma vaadetelt sisuliselt sotside ja kommunistide vahele, kuid sellegi hoog on raugenud. Mélenchon sai presidendivalimistel 2012. aastal 11,1% ja 2017. aastal 19,6% häältest, aga täna toetaks teda vähem kui 10% valijatest. Parlamendivalimistel said Mélenchoni toetajad 2012. aastal 6,9% ning 2017. aastal 11,0% häältest, kuid eurovalimistel toimus juba väike langus: 2009. aastal saadi 6,5% ja 2014. aastal 6,6%, aga tänavu 6,3% häältest.

Prantsusmaal, nagu tegelikult ka mujal, sõltub erakondade käekäik suurel määral nende juhtidest. 1951. aastal sündinud Mélenchoni aeg poliitikas hakkab läbi saama, kuid sama tuntud ja karismaatilist mantlipärijat tema seljatagant tulemas ei paista. Seetõttu võib ennustada, et Mélenchoni liikumine hääbub koos tema endaga.

2017. aastal sotsidele valimistel kaks hävitavat lüüasaamist toonud Benoît Hamon asutas kohe pärast seda ühe uue erakonna, mis pidi idee poolest saama vasakpoolsete jõudude ühendajaks, aga on toiminud nende killustajana. Mehe enda reiting püsib küsitluste kohaselt küll samal tasemel nagu 2017. aastal, mil ta sai presidendivalimistel 6,4% häältest, kuid eurovalimistel kukkus erakond nüüd tema juhtimisel läbi: saadi 3,3% häältest, aga mitte ainsatki kohta.

Kusagil 1% kandis kõigub paar päris antikapitalistlikku erakonda, mis on suutnud saavutada tagasihoidliku esindatuse kohalikes omavalitsustes. Peale nende tegutseb Prantsusmaal veel kümneid väikeseid vasakäärmuslikke parteisid, kuid need ei ole enam märkimisväärsed. Ühtegi jõudu, mis võiks vasakpoolsed taas poliitiliselt relevantseks muuta, hetkel näha ei ole. Teoreetiliselt peaks Mélenchoni ja Hamoni parteide äravajumine aitama sotsidel lõpuks uuesti tõusta, aga see võimalus on praegu vaid hüpoteetiline.

Macroni ja Le Peni vastasseis

Seda, et traditsiooniline parem-vasak vastasseis on oma aja ära elanud, on kuulutatud küll varemgi, kuid seda teinud jõud on jäänud valimistel üldiselt siiski nende varju, kellele nad hingekella lõid. Nüüd on asjad teisiti.

2017. aasta presidendivalimiste eel üritasid Emmanuel Macron ja Marine Le Pen jätta muljet, et uus suur vastasseis on avatuse ja suletuse ehk globalismi ja rahvusluse vahel. Tulemused kinnitasid, et see oli mõlemale kasulik. Macron valiti presidendiks ja Le Pen pääses valimiste teise vooru. Hiljem on nad sama ratsu seljas edasi liikudes aga hoogu kaotanud.

Le Peni partei sai juba 2017. aastal parlamendivalimistel vähem hääli kui viis aastat varem. Eurovalimistel suudeti tänavu hoida 2014. aastal saadud esikohta, aga häältesaak langes ja varasemaga võrreldes kaotati mitu kohta.

Macroni liikumine ei sündinud tühjalt kohalt, vaid lähtus liberaalsest, tsentristlikust traditsioonist, mis on täitnud sõjajärgse Prantsusmaa poliitikaelus kolmanda peavoolu rolli. Presidendivalimistel sai ta esimeses voorus 24,0% ning parlamendivalimistel tema toetajad 32,3% häältest (valimissüsteemi eripärade tõttu tagas teine voor neile kohtade jaotuses tugeva enamuse). Eurovalimistel saabus aga juba tagasilöök – loodeti, et vana valem (vastandumine Le Penile) kindlustab võidu, kuid jäädi sisuliselt viiki. Kohti saadi täpselt sama palju nagu Le Peni partei (23), kuid hääli veidi vähem – 22,4%.

Presidendiks saades oli Macroni reiting kõrge, aga paari aastaga on see kõvasti langenud. Ta on valitsenud kohati lausa autoritaarsusse kalduva neoliberaalina, kes teenib eelkõige ühiskonna jõukama kihi huve. Le Peni partei toetusbaas kaldub seevastu olema tugevaim seal, kus olid varem vasakpoolsete tugialad. Selles mõttes on vasak-parem vastasseis omandanud lihtsalt uue vormi.

Küsitlused näitavad, et kui praegu toimuksid uued presidendivalimised, pääseksid teise vooru taas Marcon ja Le Pen ning presidendiks valitaks jälle Macron. Küll väiksema ülekaaluga kui 2017. aastal, mil ta sai 66,1% häältest, aga siiski täiesti kindlalt.

Roheliste kerkimine jätkub

Eurovalimistel olid Prantsusmaal ainsad selged võitjad rohelised. Paremtsentristid ja vasaktiib varisesid kokku, Le Peni partei kaotas kohti ja Macroni oma ei suutnud saavutad enda eesmärki, kuid rohelised võisid oma tulemusega täiesti rahule jääda. 2014. aastal toetas neid 8,9%, nüüd 13,5% valijatest. Kohti saadi eelmine kord kuus, nüüd 12.

Kui 2022. aasta presidendivalimistel kerkib esile mõni must hobune, võib ta tulla just sellest suunast. Teada on ka tema nimi: Nicolas Hulot.

Uudisteajakirja Paris Match tellimusel valmis hiljuti küsitlus selle kohta, kui kõrgelt prantslased oma tuntumaid poliitikategelasi hindavad. Hulot oligi ainuke, kellesse suhtuti valdavalt positiivselt – nii hindas teda 71% vastajatest. Järgnes ekspresident Sarkozy, kelle puhul oli vastav näitaja 47%. Macronil aga kõigest 36%, Le Penil 29%.

Hulot ei kuulu ühtegi erakonda. Ta on tuntud ajakirjanik ja keskkonnaaktivist. 2017. aastal sai temast keskkonnaminister, kuid 2018. aasta augustis astus ta ametist tagasi, süüdistades president Macroni selles, et ta ei võta keskkonnaküsimusi tõsiselt. 2011. aastal osales Hulot parteisse astumata kandidaadina roheliste presidendikandidaadi valimisel, pääsedes teise vooru, kuid jäi seal alla ühele eurosaadikule.

Parteipiletiga rohelistest on praegu kõige kõrgema reitinguga eurosaadik Yannick Jadot. Teda hindab positiivselt 42% prantslastest. Kuid presidendivalimistel ei ületaks toetus talle erakonna reitingut. Hulot puhul oleks asi ilmselt teisiti, sest tema saaks esineda sõltumatu kandidaadina. Täna näib tema olevat ainuke, kes võib rikkuda ära Macroni ja Le Peni suure mängu.

Artikkel ilmus 21. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.