Rubriik: maailm

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

KALJULAID JA NIINISTÖ. Kersti Kaljulaid tegi oma esimese visiidi presidendina Soome. Põhjanaabritelt on meil tõesti palju õppida. Näiteks tasuks võtta üle nende presidendi valimise kord.

Pühapäeval toimuvad meie põhjanaabrite juures presidendivalimised. Kõigi eelduste kohaselt väljub juba esimesest voorust võitjana praegune riigipea Sauli Niinistö. Ülejäänud seitse kandidaati väärivad aga samuti tähelepanu.

Tänavu seitsmekümneseks saav Niinistö on hariduselt jurist ja pidas pärast ülikooli lõpetamist kümme aastat õigusbürood. Ühtlasi oli ta samal ajal Salo volikogu ja linnavalitsuse liige. 1987. aastal pääses ta kolmandal katsel Soome parlamenti. 25 aastat järjest opositsioonis olnud liberaal-konservatiivne Rahvuslik Koonderakond, mida Niinistö juhtis aastatel 1994-2001, pääses juba siis valitsusse, kuid Niinistö jäi sealt esialgu välja.

Tema koolitus parlamendis kestis kaks ametiaega, 1993-1995 oli ta seal põhiseaduskomisjoni esimees. Erakonna juhiks saanuna läks Niinistö pärast 1995. aasta valimisi justiitsministriks, aga seadis ennast juba järgmisel aastal sisse rahandusministeeriumis, kuhu jäi 2003. aasta parlamedivalimisteni.

Pikk tee presidenditoolini

Presidendiks valiti Niinistö kuue aasta eest, kuid sellesse ametisse kandideerima ärgitasid erakonnakaaslased teda juba sajandivahetusel. Toona mees keeldus, soovides selle asemel hoopis vaikselt poliitikast taanduda. Presidendiks sai siis sotsiaaldemokraat Tarja Halonen, kes oli kuulunud parlamenti alates 1979. aastast.

2001. aastal andis Niinistö üle erakonna juhtimise, 2003 lahkus ka rahandusministeeriumist ja parlamendist ning asus tööle Euroopa Investeerimispanga asepresidendina, kuid poliitikaga lõpparvet teha ta siiski ei suutnud. 2006. aasta presidendivalimistel pääses ta Koonderakonna kandidaadina teise vooru, jäädes seal mõne protsendiga alla ametisolevale presidendile.

2007. aastal valiti Niinistö taas parlamenti, kusjuures ta kogus rohkem hääli kui keegi teine Soome parlamendivalimiste ajaloos. 2007-2011 oli ta Soome parlamendi spiiker ehk esimees ja 2012. aastal valiti lõpuks presidendiks.

Selline pikk ülevaade Niinistö poliitilisest elukäigust sai toodud mitte lihtsalt kombe pärast, vaid näitamaks, et stabiilse, täiskasvanud demokraatiaga riigis ei valita riigipeaks juhuslikke inimesi. Niinistö kasvas selle ametikohani läbi pikki aastaid kestnud töö kohalikus omavalitsuses, parlamendis ja valitsuses, omades ühtlasi arvestatavat erialast töökogemust väljaspool poliitilist sfääri.

Kui vaadata, kes on valitud Soomes rahva poolt presidendiks enne teda (olgu siis päris otse või varasemalt valijameeste valimise kaudu), siis võib julgelt öelda, et Eesti poliitikute hulgas levinud hirmud presidendi otsevalimise ees on alusetud. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et meie rahvas langetaks endale presidenti valides rumalamaid otsuseid kui soomlased.

Kandidaate igale maitsele

Samas annavad otsevalimised igale kodanikule võimaluse tunda ennast protsessis osalejatena, sest kandidaate leidub tõesti igale maitsele.

Küsitlused näitavad, et Niinistö järel on nüüd populaarseim eelmine kord valimiste teise vooru pääsenud Pekka Haavisto, roheliste kandidaat. Sel korral tõenäoliselt siiski teist vooru ei tule.

Viimastel nädalatel on kerkinud kiiresti Paavo Väyrynen, kes osales eelmine kord valimistel Keskerakonna kandidaadina, kuid asutas 2016. aasta kevadel euroskeptilise Kodanikepartei, mis propageerib Soome lahkumist euroalast, ja astub nüüd üles sõltumatu kandidaadina. Väyrynen jäi 2012. aastal esimeses voorus Haavisto järel napilt kolmandaks ja praegu ennustatakse sama seisu.

Keskerakonna tänavune kandidaat Matti Vanhanen, kes jäi kolmandaks 2006. aasta presidendivalimistel ja oli aastatel 2003-2010 Soome peaminister, jääb seetõttu ilmselt tahapoole. Huvitavam saab olema selle erakonna kandidaadi käekäik järgmistel valimistel, kui lõpeb Niinistö teine ametiaeg ja ta enam ei kandideeri ning ka Väyrynen vanaduse tõttu valimistest kõrvale jääb.

Erakondadeülene president

Sõltumatu kandidaadina osaleb nendel valimistel muide ka Niinistö, kes lahkus 2012. aastal presidendiks saades Koonderakonnast, et täita paremini riigipea rolli kogu rahva ühendajana. Koonderakond sel korral eraldi kandidaati üles ei seadnud, vaid toetab Niinistö jätkamist presidendina.

Sama teevad Kristlikud Demokraadid. Nende liikmete hulgas läbiviidud küsitlusele vastanutest väike enamus pooldas küll oma kandidaadi ülesseadmist, kuid erakonna juht Sari Essayah, kes jäi eelmine kord viimaseks, nüüd teist korda presidendiks kandideerida ei soovinud. Tema sõnul vastab Niinistö välis- ja julgeolekupoliitiline liin erakonna Kristlikud Demokraadid seisukohtadele.

Euroopa tasandil on Koonderakond ja Kristlikud Demokraadid mõlemad seotud paremtsentristliku Euroopa Rahvaparteiga. Nende koondumine ühe presidendikandidaadi taha on selles mõttes mõistetav, kuigi nende poliitilised programmid päris kõiges üks-ühele ei kattu.

Soomes saavad esitada presidendivalimisteks kandidaate kõik eelnenud parlamendivalimistel künnise ületanud erakonnad. Sõltumatu kandidaadina osalemiseks tuleb koguda vähemalt 20 tuhat toetusallkirja. Niinistö kogus neid 156 tuhat, Väyrynen sai allkirju kokku just nõutud arvu jagu.

Uued näod mänguplatsil

Eeltoodust võib jääda mulje, et ühtegi päris uut presidendikandidaati nendel valimistel nüüd ei olegi. Nii see siiski pole. Pooled osalejad ei ole varem presidendiks kandideerinud, kuigi mõni neist on selleks pürginud.

Tuula Haatainen (2003-2005 haridusminister, 2005-2007 sotsiaal- ja tervishoiuminister) üritas saada sotsiaaldemokraatide presidendikandidaadiks juba eelmine kord, aga jäi siis erakonna sisevalimistel alla Paavo Lipponenile, endisele peaministrile, kes hiljem presidendivalimistel põrus. Sotside ridadest tulid küll järjest Soome kolm eelmist presidenti, kuid viimased kümmekond aastat on nende käsi käinud üha halvemini kõigil valimistel – erakond on jõudnud oma pika ajaloo madalaimasse punkti.

Põlissoomlaste täht on samuti langenud. Nende presidendikandidaat Laura Huhtasaari on paistnud silma omapäraste seisukohtadega (väljaõppinud usuõpetajana arvab ta, et evolutsiooniteooria on täielik jama, maailma lõi Jumal; loomulikult on ta ka suur Donald Trumpi fänn ja soovib Soome lahkumist Euroopa Liidust), kuid tema ülesanne on näidata nendel valimistel lihtsalt selle erakonna jätkuvat olemasolu.

Põlissoomlastest eraldunud Sinine Tulevik oma kandidaati üles seadnud ei ole ega toeta ametlikult ka ühtegi teist. Nimetatud erakonnaga ühines enamik Põlissoomlaste nimerkirjas parlamenti valitud saadikutest, aga kuna see ei osalenud eelnenud parlamendivalimistel, siis pidanuks nad koguma oma kandidaadi ülesseadmiseks nõutavad 20 tuhat toetusallkirja. Seda kaaluti, kuid otsustati loobuda.

Vasakliitu esindab nendel valimistel eurosaadik Merja Kyllönen, kes oli aastatel 2011-2014 Soome transpordiminister. Rootsi Rahvapartei Soomes on panustanud samuti eurosaadikule. Nende kandidaat Nils Torvalds kuulus aastatel 1969-1982 Soome Kommunistliku Partei ridadesse, kuid on nüüd suur NATO liikmelisuse pooldaja.

Väiksemate erakondade jaoks on presidendivalimised koht, kus ennast näidata ja seisukohti tutvustada. Valituks osutub lõpuks ikka keegi selline, kelle taga on mõni suurem, ühiskonnas laiemat kandepinda omav jõud.

Arikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tšehhi presidendivalimiste esimesest voorust väljus laupäeval võitjana Praha lossi praegune peremees Miloš Zeman, kuid teises voorus võib jääda peale Jiří Drahoš, kellele on avaldanud toetust mitmed väljalangenud kandidaadid.

73-aastane Zeman on vastuoluline kuju, kelle unistus saada presidendiks täitus viie aasta eest. Tema poliitiline karjäär algas siiski palju varem. 1968. aasta Praha kevade ajal astus ta kommunistliku partei liikmeks, aga visati sealt paar aastat hiljem välja. 1990-ndatel tõusis ta esile sotsiaaldemokraatide juhina: 1996-98 oli Tšehhi parlamendi spiiker, 1998-2002 peaminister.

Esimest korda üritas Zeman saada Tšehhi riigipeaks 2003. aastal, mil president valiti veel parlamendi poolt. Kui see ei õnnestunud, siis tõmbus ta poliitikast tagasi, kuid naasis 2010. aasta parlamendivalimisteks uue erakonnaga. Kodanikuõiguste Partei – Zemanovlased, mille üheks suurimaks rahastajaks oli Vene naftakompanii Lukoil esindaja Tšehhis, ei suutnud valimiskünnist ületada, aga Zemanist endast sai mõned aastad hiljem Tšehhi esimene otsevalitud president.

Zeman ei ole lihtne mees

Kriitikute sõnul on Zeman venelaste “Trooja hobune”, kuid see on ilmselt liiga primitiivne käsitlus sellest keerukast persoonist, kes on tuntud oma kohati vulgaarse kõnepruugi poolest. Presidendina on ta pälvinud rahvusvahelise meedia tähelepanu lahmivate ütlustega moslemite aadressil, kuid Tšehhis on Zeman varasemalt kaotanud arvukalt kohtuasju, kus poliitilised oponendid süüdistasid teda valede levitamises ja laimamises.

Zemani peamise valijabaasi moodustavad ühiskonna madalamad kihid, vaesemad ning vähem haritud inimesed, kellele selline põrutamine hästi peale läheb, aga paljudel teistel tšehhidel on praeguse riigipea pärast lihtsalt piinlik.

Pealegi on ta ka suur joodik ja ahelsuitsetaja, keda vaevab nii palju tervisehädasid, et ta peaks olema tegelikult töövõimetuspensionil. Zeman on viibinud avalikel üritustel korduvalt ebakaines olekus ning uhkeldas 2013. aasta valimiskampaania ajal ise, et ta joob iga päev vähemalt kuus klaasi veini ja kolm pitsi kangemat. Kui osadel tšehhidel aitab see temaga kergemini samastuda, siis teised leiavad, et riiki tuleks juhtida kaine peaga.

Kui palju on Zemani bravuurikas käitumises teesklust, mis ongi mõeldud vaid teatud osa valijate peibutamiseks, seda teab ilmselt üksnes tema ise. Tasub märkida, et kui pärast oma poliitilist tagasitulekut on ta esinenud (vähemalt sõnades) otsedemokraatia toetajana, siis 1990-ndatel argumenteeris ta rahvahääletuste kasutamise vastu sellega, et suur osa rahvast ei suuda mõista probleemide keerukust ning tugineb lihtsakoelisele mustvalgele maailmapildile.

Toona jagas Zeman arvamust, mille kohaselt kolmandik tšehhidest on nõrga vaimuga ning iga seitsmes on debiilne, dementne või alkohoolik. Sellest tulenevalt, leidis Zeman, ei tohi usaldada suuri otsuseid rahva kätte. Näib aga, et ta ise ongi pühendunud eelkõige selliste valijate häälte püüdmisele, et need ohutult kanaliseeritud saaksid. Mis puudutab tervisehädasid, mis on muutnud raskeks ilma kõrvalise abita liikumise, siis on Zeman öelnud, et valitsetakse mitte jalgade, vaid ajuga.

Drahoš esindab Tšehhi eliiti

68-aastane Jiří Drahoš on erialalt keemik ega ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda, kuid Tšehhi Teaduste Akadeemia juhina (2005-2009 oli ta selle asepresident, 2009-2017 president) elas ta üle viis peaministrit ja viis valitsuskoalitsiooni, hankides seejuures ka väärtuslikke kogemusi praktilise poliitika vallast, kui poliitikud tahtsid teha suuri eelarvekärpeid, mis oleksid viinud teaduste akadeemia likvideerimiseni.

Drahoš osaleb valimistel sõltumatu kandidaadina ning ütles juba eelmise aasta märtsis, kui teatas enda kandideerimisest, et ei taotle ühegi erakonna toetust, vaid soovib olla kogu ühiskonda ühendav president. Drahoš rõhutas, et tema kandideerimise peamine põhjus “on mure tänapäeva Tšehhi demokraatia saatuse pärast. Ma ei ole ükskõikne ekstremismi ja populismi tõusu ning kodanike teatud apaatia pärast elementaarsete demokraatlike väärtuste suhtes.” Tema kandidaadina ülesseadmiseks andis allkirja enam kui 141 tuhat inimest, Zeman sai neid kokku ligi 104 tuhat.

Poliitilistelt vaadetelt on Drahoš mõõdukas tsentrist, kes üritab koondada enda taha erinevaid valijagruppe, kuid tema peamiseks toetusbaasiks on siiski Tšehhi poliitilise maastiku konservatiivsem tiib. Kristlikud demokraadid ja samuti Euroopa Rahvaparteiga seotud paremtsentristlik erakond Linnapead ja Sõltumatud ei hakanudki üldse oma kandidaate üles seadma, vaid avaldasid kohe toetust Drahošile. Tema nõuandjate ring koosneb peamiselt tuntud akadeemikutest ning tema valimiskampaaniat rahastasid mitmed Tšehhi suurärimehed.

Valimiste esimeses voorus osales üheksa kandidaati. Zeman sai 38,56% ja Drahoš 26,60%, aga seitsmest välja langenud kandidaadist viis, kellele läks kokku ligi kolmandik häältest, soovitab valida enda toetajatel teises voorus Drahoši. Zeman võib arvestada nüüd toetusega paremäärmuslastelt, kellele sümpatiseerivad tema teravad valangud moslemite ja islami pihta, kuid tema võime mujalt hääli juurde saada näib olevat väiksem.

Eelmine kord tõusis Zeman teises voorus esimeses välja langenud vasakpoolsete arvelt, aga nüüd sotsiaaldemokraadid oma kandidaati üles ei seadnudki ega kutsunud erakonnana üles toetama ka ühtegi teist. Kui nende noortekogu tegi avalduse Drahoši toetuseks, koondusid osad vanemad seltsimehed kohe Zemani taha.

Läänlaste ja slavofiilide vastasseis

Need kaks kandidaati esindavad poliitilisi suundi, mis omavad teatud kattumust, aga ka mõningaid erinevusi. Zemani võib tinglikult nimetada slavofiiliks ja Drahoši läänlaseks, kuid mitte nende mõistete ajaloolises tähenduses.

Zeman ei vaidlusta Tšehhi kuulumist Euroopa Liitu ega NATO-sse. NATO liikmeks saadi ajal, kui ta oli peaminister, ja Euroopa Liidu lipp hakkas Praha lossis lehvima siis, kui ta sai presidendiks (Václav Klausi ajal seda seal ei olnud). Ta on kritiseerinud küll põgenike jagamist kvootide alusel, kuid pooldab eurole üleminekut ja kirjutas presidendina alla Tšehhi osalemisele euroala päästemehhanismides. Zeman on nimetanud ennast ise euroföderalistiks ja peab vajalikuks ühist fiskaalpoliitikat. Tema nimetamine eurovastaseks näitab lihtsalt asjatundmatust. Kandidaatide erinevus seisneb muus.

Kui Drahoš leiab, et Tšehhi ei saa toimida sillana Ida ja Lääne vahel, sest on ise osa Euroopa Liidust, siis Zemani hinnangul on Tšehhi huvides ajada avatud uste poliitikat kõigis suundades. Tema lähenemise aluseks näib olevat slaavi vendluse idee.

Juba 1990-ndate alguses võttis ta parlamendis sõna tšehhide ja slovakkide ühisriigi säilitamise poolt, tegi ettepaneku luua Tšehhi-Slovaki Liit. Ta pooldab Serbia kiiret võtmist Euroopa Liitu ja on avaldanud arvamust, et tulevikus võiks saada selle liikmeks ka Venemaa. Zeman on võtnud sõna Poola rahvusliku valitsuse toetuseks, kuid Ukraina sündmuste tõttu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone ta ei poolda ning sealset valitsust ja Stepan Bandera auks korraldatud tõrvikumarsse on ta teravalt kritiseerinud, sest näeb ukraina rahvuslastes slaavi ühtsuse lõhkujaid, sakslaste agente.

2015. aasta 9. mail oli Zeman muidugi Moskvas, et “väljendada tänu tõsiasja eest, et me ei pea rääkima selles riigis saksa keelt,” nagu ta seda kodumaal põhjendas. Eelmine kord alistas ta presidendivalimiste teises voorus toonase välisministri Karel Schwarzenbergi paljuski tänu sellele, et sai mängida tšehhide saksavastastel meeleoludel, aga nüüd tal seda eelist ei ole. Drahoši isa ja onu olid Teise maailmasõja ajal tšehhi partisanid.

Põgenikekriis ja inimõigused

Drahoš kirjutas 2015. aastal alla Tšehhi teadlaste ühispöördumisele hirmu ja vihkamise leviku vastu, milles väljendati muret põgenikekriisi mõjul ühiskonnas pead tõstnud ksenofoobsete meeleolude pärast, kuid Zeman on neid meeleolusid agaralt ekspluateerinud ja veelgi tagant õhutanud.

Zeman on enese määratluse kohaselt “tolerantne ateist”, aga islami suhtes täiesti sallimatu. Tema arvates saab põgenikeprobleemi lahendada sõja abil. Drahoš on mittepraktiseeriv katoliiklane ja pooldab tasakaalukamat lähenemist.

“Me peame tegelema tagajärgede ja põhjustega üheaegselt,” rõhutab Drahoš. “Euroopa peab kaitsma paremini välispiiri ja kontrollima neid, kes meie juurde tulevad. Terrorirünnakute ohu vähendamiseks peame me tugevdama kõiki kaitsekomponente, sealhulgas salateenistusi. Tänu Euroopa majanduslikule jõule saab probleeme lahendada seal, kus need tekivad. Iga uus kaev ja niisutussüsteem toidu tootmiseks Sahara-taguses Aafrikas vähendab kohalike elanike motivatsiooni migreeruda. Euroopa peaks oma jõupingutused suunama sinna, mitte kohustuslikesse kvootidesse.”

Zeman on arendanud presidendiks olles tihedalt suhteid Hiinaga, mida ta peab eeskujuks majanduskasvu elavdamisel ja ühiskonna stabiliseerimisel. Hiina investeeringute nimel on ta loobunud Tšehhi traditsioonilisest toetusest inimõiguste edendamisele ning Taiwani ja tiibetlaste püüdlustele. Drahoš ei pea Hiina investeeringuid nii oluliseks, et nende nimel oma väärtusi maha salata. Samuti on Drahoš kritiseerinud Hispaania politsei vägivaldset käitumist Kataloonias, kuigi väljendas samas mõistmist Hispaania valitsuse püüdluste suhtes seal toimunud rahvahääletust ära hoida.

Põhjapanevaid erimeelsusi esineb ka muudes küsimustes. Zeman eitab näiteks inimtegevuse mõju kliimamuutustele, kuid Drahoš kinnitab, et see on vaieldamatu tõsiasi. Samuti erinevad meeste muusikamaitsed. Drahošile meeldib ooper, aga ta kuulab ka selliseid artiste nagu Eric Clapton, John Mayall, Beatles ja Rolling Stones. Zemani lemmikbänd on ABBA.