Rubriik: maailm

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mõne aasta eest jõustus Hollandis seadus, mis võimaldab kutsuda kodanikel rahvaalgatuse korras esile nõuandvaid rahvahääletusi vastuvõetud seaduste ja ratifitseeritud lepingute tühistamiseks. Nüüd aga üritatakse seda seadust ilma rahvahääletust korraldamata tühistada.

Võitlus rahvaalgatusõiguse eest on kestnud Hollandis juba kaua. 20. sajandi esimesel poolel olid selle eestkõnelejateks sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalid, aga ka kommunistid, kuid toona poliitilisel maastikul domineerinud kristlikud erakonnad ei tahtnud sellest midagi kuulda.

Teema tõusis tõsisemalt päevakorda pärast seda, kui 1966. aastal asutati erakond Demokraadid 66 (D66), mis seadis oma sihiks Hollandi ühiskonna ja poliitilise süsteemi radikaalse demokratiseerimise. Tühistamisreferendumite sisseviimine oli siis üks selle erakonna peamistest eesmärkidest. Esialgu kukkusid katsed seda teha parlamendis läbi, kuid lõpuks võeti ühe valitsuskriisi järel D66 survel vastu ajutine referendumiseadus, mis kehtis aastatel 2002-2005.

See seadus nägi ette, et tühistamisreferendumid on siduva iseloomuga ja nende esilekutsumiseks tuleb kõigepealt esitada taotlus, millel on vähemalt 40 tuhat allkirja, seejärel aga koguda kuue nädala jooksul kokku vähemalt 600 tuhat allkirja, mille andmiseks peab igaüks isiklikult linnavalitsusse kohale minema. Need nõudmised olid nii karmid, et ühtegi rahvahääletust selle seaduse alusel ei korraldatud.

Euroopa-teemad tekitavad tüli

2005. aastal viidi aga eraldi seaduse alusel läbi nõuandev rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle. Vastava eelnõu algatasid siis D66, punarohelised ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus seda ei toetanud, kuid parlamendis olid selle vastu ainult kolm kristlikku erakonda.

Rahvahääletuse eel tegid eelnõu algatanud jõud kampaaniat JAH poolt, aga kristlikest erakondadest kaks väiksemat kuulus EI-leeri. Võitis viimane. Kuna sama leping oli mõned päevad varem Prantsusmaal juba rahvahääletusel tagasi lükatud, siis ei omanud see enam suurt sisulist tähtsust, sest jõustumiseks vajas see kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu, kuid selle rahvahääletuse tulemus on oluline edasiste arengute mõistmiseks.

Pärast seda ei tahtnud paremliberaalid enam toetada rahvahääletuste võimaldamist. Uuesti hakkasid asjad liikuma 2013. aastal tänu vahepeal kerkinud euroskeptilisele Vabadusparteile, millega rahvaalgatusõiguse toetajad said parlamendi mõlemas kojas vajaliku enamuse. 2014. aastal toimunud hääletusel olid seal uue seaduse vastu paremliberaalid ja kolm kristlikku erakond. Kõik teised toetasid.

Selle seaduse alusel tuleb nõuandva tühistamisreferendumi esilekutsumiseks koguda kõigepealt nelja nädala jooksul vähemalt 10 tuhat allkirja esialgsele taotlusele, seejärel kuue nädala jooksul vähemalt 300 tuhat allkirja lõplikule taotlusele. Tühistamisreferendumi võib algatada pea iga seaduse või lepingu suhtes, mis on vastu võetud või ratifitseeritud, kuid ei ole veel jõustunud.

Kuningakoja, eelarve ja põhiseadusega seotud asjade kohta see ei kehti, aga rahvusvaheliste lepingute suhtes käib küll. Kui rahvahääletusest võtab osa vähemalt 30% valimisõiguslikest kodanikest, siis peab selle tulemusega arvestama. See tähendab, et tagasilükkamise korral läheb asi tagasi parlamendi ette, kus seda hakatakse uuesti arutama, heidetakse kõrvale või viiakse sisse muudatusi.

Problemaatilised tulemused

Seadus jõustus 2015. aasta suvel. Esimene rahvahääletus toimus selle alusel 2016. aasta kevadel, kui häältega 38,2% poolt, 61,0% vastu ja 0,8% tühje sedeleid lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe. Hääletusest võttis osa kõigest 32,3% kodanikest.

Enne rahvahääletust kuulutas parlamendi alamkoja enamus, mis oli selle lepingu juba eelnevalt heaks kiitnud, et austab rahvahääletuse otsust, kui osavõtt tuleb enam kui 30% (eriarvamusele jäid paremliberaalid ja D66, kes seda lepingut kõige enam pooldasid). Hiljem üritati saavutada lepingus muudatusi ning seati tingimusi selle interpreteerimiseks, kuid lõpuks see läinud aastal siiski ratifitseeriti.

Hollandis tehti katseid kutsuda esile rahvahääletusi ka Euroopa Liidu poolt Moldova ja Gruusiaga sõlmitud assotsiatsioonilepete tagasilükkamiseks. Need algatused ei suutnud palju allkirju koguda, kuid mõjutasid poliitikute suhtumist rahvaalgatusõigusesse.

D66 oli olnud rahvahääletuste võimaldamise kõige järjekindlam toetaja ja lubas jätkata seda võitlust ka eelmisel aastal toimunud parlamendivalimistel, kuid nõustus lõpuks paremliberaalide ja kristlike erakondade nõudmisega panna koalitsioonilepingusse kirja 2015. aastal jõustunud seaduse tühistamine. Ja vastavat eelnõu pidi parlamendis kaitsma nüüd just selle ridadesse kuuluv siseminister.

Parlamendi alamkoda kiitis nõuandvate tühistamisreferendumite kaotamise veebruaris juba häältega 76:69 heaks. Tõenäoliselt läbib see peagi ka parlamendi ülemkoja. Tühistamisreferendumi esilekutsumist selle otsuse enda suhtes soovitakse vältida selle kiire jõustamisega.

Viimane rahvahääletus

Läinud nädalal toimus Hollandis aga teine rahvaalgatuse korras esile kutsutud tühistamisreferendum. See puudutas riigi uut julgeolekuseadust, mille algatas eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulusid paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Algatusega referendumi korraldamiseks tulid välja neli üliõpilast, kelle hinnangul mindi selle seadusega eriteenistuste õigusi laiendades liiga kaugele. Sama meelt olid D66, punarohelised, sotsialistid, loomaõiguslased. Paremliberaalid, sotsiaaldemokraadid, kristlikud erakonnad ja Vabaduspartei leidsid, et tegemist on vajalike muudatustega, mis aitavad tagada kodanike turvalisust.

Rahvahääletuse ametlikud tulemused tehakse teatavaks homme, kuid esialgsete tulemuste kohaselt saavutas EI-pool napi ülekaalu. Samas oli nii palju tühje sedeleid, et seda toetasid siiski vähem kui pooled hääletamas käinutest. Viimased küsitlused ennustasid JAH-poole kindlat võitu, kuid läks teisiti.

Sel korral võtsid rahvahääletusest osa enam kui pooled kodanikest ja seda ei saa kirjutada üksnes sellega üheaegselt toimunud kohalike valimiste arvele, sest nendest osavõtt oli mõnes kohas hoopis madalam. Nähtavasti läksid paljud hollandlased hääletama, et väljendada nii ühtlasi enda vastuseisu tühistamisreferendumite kaotamisele.

Seda kinnitavad mingil määral kohalike valimiste tulemused. Eelmise korraga võrreldes kaotasid kõvasti maad nii D66, mis toetas parlamendis tühistamisreferendumite kaotamist, kui ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad uut julgeolekuseadust, kuid tõusid punarohelised, kes esindavad mõlemas küsimuses vastupidist seisukohta. Nende arvates vajavad nii rahvaalgatusõigus kui ka uus julgeolekuseadus lihtsalt parandamist.

Artikkel ilmus algselt Kesknädala veebilehel (paberlehte ei läinud). Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Sobtšak valimisjaoskonnas

Ksenija Sobtšak oli Venemaa äsjastel presidendivalimistel ainuke kandidaat, kelle kohta küsitlused näitasid, et tema saamine presidendiks oleks enamikele venelastest vastumeelne. Ja ometigi oli ta ainuke lootusekiir, mis nüüd Venemaad valgustas.

Igale kaine pilguga vaatlejale pidanuks olema selge, et mingit intriigi nendel valimistel ei ole.

Kuna presidendi uude ametiaega jääb Vladimir Putini 70. sünnipäev, siis seletasid osad kommentaatorid agaralt, et kõige huvitavam on vaadata, kas tulemuseks tehakse 70:70 (valimisaktiivsus vähemalt 70% ja 70% häältest Putinile). Kuid see, et Putin saab enam kui 70% häältest, oli selge juba siis, kui Sergei Mironov otsustas mitte kandideerida (tema erakond Õiglane Venemaa toetas Putini kandidatuuri) ja Aleksei Navalnõi kandidatuur jäeti registreerimata.

Navalnõi ise suurendas Putini häälte osakaalu sellega, et kutsus enda toetajaid üles valimisi boikoteerima. Tänu sellele jäid koju ilmselt paljud, kelle hääle oleks muidu saanud tõenäoliselt Ksenija Sobtšak või Grigori Javlinski.

Kui on mõni opositsionäär, keda Putin oma isikliku rekordi eest (76,7% häältest) tänama peaks, siis ongi see just Navalnõi, kes kasutas enda autoriteeti selleks, et opositsiooniliselt meelestatud inimesed jätaksid oma hääle valimistel kuuldavaks tegemata.

Mis puudutab valimisaktiivsust, siis piisab meenutamisest, et enam kui 70% oli see Venemaal viimati 1991. aastal. Selge see, et nii kõrge ei oleks see saanud nüüd kuidagi tulla, sest tulemuste võltsimine muutunuks liiga ilmseks.

Ebaõiglaselt alandatud naine

Eestis jooksis Sobtšak enne valimisi uudistest kõige enam läbi sellega, et viskas ühes teledebatis Vladimir Žirinovskile vett näkku ja hakkas teises tema räuskamise peale nutma. Pole just presidendile kohane käitumine. Mõnede arvates oli see lausa kokkulepitud lavastus.

Kuid mulle meenus seda nähes esimene küsimus, mille Sobtšak esitas eelmiste presidendivalimiste lõpuspurdi ajal intervjuus Mihhail Prohhorovile: “Ma mäletan, et kui olid esimesed debatid Žirinovskiga, siis teatasite avalikult, et kui ta solvab teie naisi, siis te talle, pehmelt öeldes, vastate, annate vastu lõugu. Eilses debatis see juhtuski. [Žirinovski mõnitas Alla Pugatšovat, kes oli presidendivalimistel Prohhorovi toetaja.] Miks te ei astunud välja Alla Borissovna eest?”

Žirinovski esinemised võivad kõrvalt vaadates osadele nalja teha, aga kui sellist räiget avalikku mõnitamist tuleks neil endil mõne suure telekanali eetris taluda, siis reageeriksid paljud tavalised inimesed täpselt samal moel. Mitte ei kuulaks rahulikult, kuidas neid valimatult sõimatakse.

Kõige jälgim on olnud viimastel kuudel tegelikult mitte Žirinovski käitumine, sest see oli ju etteaimatav, vaid see üleolev ilkumine, millega Sobtšakki on kohelnud osad Navalnõi toetajad, poliitilised pagulased ja Putini kriitikud. Ta on kuulutatud lihtsalt glamuuritariks, Kremli projektiks ja butafooriks, kes kaob poliitikast kohe pärast presidendivalimisi.

No kuulge! Tegemist on ikkagi poliitikute perekonnast pärit tugeva iseloomuga isiksusega, kes on õppinud rahvusvahelisi suhteid ja politoloogiat, sisuliselt alles jõudnud oma valitud eriala juurde.

Kandidaat kõigi vastu

Kummalisel kombel ei ole Sobtšaki opositsioonilised kriitikud pööranud eriti tähelepanu sellele, mida ta ise oma kandidatuuri kohta on rääkinud. Ta selgitas kohe alguses, et esineb protestikandidaadina, sest kõigile on selge, et presidendiks jääb Putin.

Vaja oli kasutada võimalust tähelepanu tõmbamiseks opositsiooni nõudmistele (poliitvangide vabastamine, sõnavabaduse tagamine, poliitilise süsteemi liberaliseerimine jne.). Valimiste boikoteerimisega oleks kaotatud võimalus ennast kuuldavaks teha, aga nüüd sai ta ligipääsu suurtele üleriigilistele telekanalitele ja rääkis nende eetris kuude kaupa tõtt olukorrast riigis.

“Ma mäletan, kuidas algas meie riigis perestroika,” ütles ta oma valimisjärgsel pressikonverentsil. “Ma mäletan, kui oluline oli haarata mikrofon ning rääkida, et sind kuuldaks.”

Loomulikult ei oleks Sobtšak pääsenud registreeritud kandidaatide hulka ilma Kremli loata. Täpselt nagu Navalnõi poleks saanud kandideerida 2013. aastal Moskva linnapeaks, kui ta ei oleks aktsepteerinud allkirju, mis tulid selle toetuseks võimupartei Ühtne Venemaa saadikutelt. Selles mõttes täitis ta toona sama rolli, milles süüdistati nüüd Sobtšakki: jätta mulje poliitilise konkurentsi olemasolust olukorras, kus seda tegelikult ei eksisteerinud.

Navalnõi osutus siis liiga edukaks (kogus 27,2% häältest) ja pärast seda löödi talle kohe uksega vastu nina. Eelmistel presidendivalimistel 8% häältest saanud Prohhorovi tabas osaliselt sama häda. Tema juhtimisel loodud erakond Kodanike Platvorm nulliti ära, et see kohaliku tasandi kaudu võimuparteid üleriigiliselt ohustavaks jõuks ei saaks kasvada.

Muutuste partei

Paradoksaalsel kombel tuleb Sobtšaki ebapopulaarsus talle selles mängus kasuks, sest ta näib võimuparteile piisavalt ohutu. Sobtšaki enda toetajad lootsid saada presidendivalimistel 2-2,5% häältest, kuid tuli 1,7%. Vähe, aga märgatavalt rohkem kui Javlinskil ning rohkem kui Maksim Suraikinil ja Sergei Baburinil kahepeale kokku. Viimane on oluline, sest Sobtšak esindab sisuliselt nende ideoloogilist vastandpoolust – klassikalist liberalismi.

Liberaalid võitlevad Venemaal praegu mitte võimu pärast, vaid selle nimel, et oma ideedega üldse kuidagi pildis püsida ja inimesteni jõuda. Sobtšaki poolt koos Dmitri Gudkoviga nüüd erakonna Kodanikualgatus baasil kavandatav muutuste partei võib täita selles osas olulist rolli.

Viktor Tsoi laul soovist muutuste järele sobib küll hästi selle partei hümniks, kuid ei väljenda kahjuks täna Venemaal valitsevaid meeleolusid. “Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimestest, kes sooviksid radikaalset suunamuutust. Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas,” märkis Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson veebiajakirjas Edasi.

Võib-olla seob mind Sobtšaki ja Gudkovi püüdlustega liiga tugev mõistmine ja põlvkondlik solidaarsus, aga loodan, et nende ettevõtmine vene noorte ümberpööramisel osutub edukaks.