Rubriik: maailm

Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppest taganedes näitas USA president Donald Trump, et Ameerika Ühendriigid on ettearvamatu käitumisega ebausaldusväärne riik, mille peale rahvusvahelised partnerid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla.

2015. aastal president Barack Obama ametiajal allkirjastatud kokkuleppe tühistamine oli küll üks Trumpi peamisi välispoliitilisi lubadusi presidendiks kandideerides, kuid paljud lootsid, et ta jätab selle siiski täitmata. Telekanali CNN tellitud küsitlus näitas, et mai alguses toetas leppest taganemist kõigest 29% ameeriklastest. 63% oli selle vastu.

Trumpi sõnul oli see kohutavalt ühepoolne kokkulepe, mida ei oleks tulnud kunagi sõlmida. Tema väitel on Iraan seda rikkunud ja teinud salaja ikkagi ettevalmistusi tuumarelvade tootmiseks. Seda väidet ei toetanud isegi USA enda luureteenistused ja välisministeerium. Samuti oli tuumaleppest taganemise vastu kaitseminister James Mattis.

Obama kritiseeris Trumpi otsust

Ameerika Ühendriikides on tavaks, et endised presidendid ei kritiseeri avalikult parajasti ametisoleva presidendi tegevust. Olukorra tõsidust näitab see, et Barack Obama otsustas seda nüüd teha.

Obama märkis, et lahkumine kokkuleppest Iraaniga seab suurde ohtu samalaadse kokkuleppe saavutamise Põhja-Koreaga, kujutab endast selja pööramist USA lähedasimatele liitlastele ning võib seada USA lõpuks halva valiku ette: kas tuumarelva omav Iraan või veel üks sõda Lähis-Idas.

Trumpi otsuse järel esitas lahkumisavalduse üks USA välisministeeriumi juhtivaid eksperte tuumarelvastuse leviku tõkestamise alal, Richard Johnson, kes märkis oma kolleegidele saadetud e-kirjas, et Iraaniga sõlmitud kokkulepe oli selgelt edukas ja aitas luua alust Lähis-Ida vabastamisele massihävitusrelvadest laiemalt.

Toetust presidendi otsusele avaldasid aga John Bolton, Dick Cheney ja teised neokonservatiivsed ideoloogid, kunagised Iraagi sõja arhitektid.

Euroopa Liit ei tagane

2015. aastal sõlmitud kokkuleppe näol ei olnud tegemist USA ja Iraani kahepoolse lepinguga. Selle osapoolteks olid ka Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Euroopa Liit, Hiina ja Venemaa. Kõik need jõud on teatanud, et peavad USA ühepoolset otsust kokkuleppest taganeda kahetsusväärseks. Sama on teinud väga paljud teised riigid, nende hulgas USA traditsioonilised liitlased Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Trumpi otsuse üle rõõmustasid Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ning Saudi Araabia ja selle vasallriikide esindajad. Türgi seevastu hoiatas, et USA presidendi otsus põhjustab regioonis ebastabiilsust ja uusi konflikte.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker märkis, et USA “ei taha teha enam koostööd maailma teiste osadega. Sel hetkel peame meie [st. Euroopa Liit] vahetama välja Ameerika Ühendriigid, mis on kaotanud oma tarmukuse rahvusvahelise tegijana ning sellest tulenevalt, pikemas perspektiivis, mõjukuse.”

Euroopa Komisjoni plaani kohaselt tuleks USA poolt Iraani suhtes taastatavaid ja kehtestatavaid uusi sanktsioone ignoreerida, jätkata majandussuhete arendamist ja anda Euroopa ettevõtetele õigus nõuda sanktsioonidest tulenev kahju välja selle põhjustajalt (Ameerika Ühendriikidelt).

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Aasta pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis võivad jätta Eestis tugeva jälje ka siseriiklike jõujoonte kujunemisele.

Kandidaatide registreerimine eurovalimisteks algab vaid mõned nädalad pärast Riigikogu valimisi. Tavaliselt on läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sel ajal alles kestnud. Tuleval aastal peaks minema kiiremini. Kui ei ole veel täpselt teada, kes lähevad ministriteks, on erakondadel lihtsalt äärmiselt keeruline panna kokku oma valimisnimekirjasid eurovalimisteks. Äsja ametisse saanud ministrid ju üldjuhul europarlamenti ei kandideeri.

Eestis peamiste oponentidena esinevad Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE Partei ridadesse. Astusin mõne aja eest selle europartei individuaalseks liikmeks ning võin kinnitada, et seal leidub väga erinevate, kohati vastandlike seisukohtadega tegelasi.

Kuid europarlamendis toimuvatel hääletustel käivad Reformi- ja Keskerakonna saadikud tegelikult üsna ühte jalga. VoteWatch Europe andmetel on paljude eestlaste silmis kurikuulus Yana Toom hääletanud 96,35% kordadest koos enamusega ALDE fraktsioonist. Urmas Paeti puhul on vastav näitaja 96,95%.

Selles ei ole midagi ebatavalist, et eriti just väikestest liikmesriikidest pärit eurosaadikud lähevad hääletustel nii truult kaasa enamusega oma fraktsioonist. Sel moel võidetakse teistest liikmesriikidest valitud saadikute hulgast endale liitlasi, kes toetavad vastutasuks meie saadikute algatusi. Nende töö Euroopa Parlamendis ongi ju paljuski üks suur koalitsioonide ehitamine.

Väärib tähelepanu, et ALDE Partei töörühma erakonna üleeuroopalise valimismanifesti koostamiseks juhib meie endine peaminister Taavi Rõivas. Tema töö tulemus peaks ära näitama, mil määral on Eesti poliitikutel üldse võimalik meie jaoks olulisi asju europarteide agendasse suruda.

Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on minu arvates katastroof, mille mõju Eestile võib halvimal juhul võrrelda 1935. aasta Inglise-Saksa mereväelepingu omaga. (Saksamaa sai selle tulemusel Läänemere valitsejaks; avati tee suureks geopoliitiliseks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga, mille käigus Eesti kaotas ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Tänapäeva olukord on küll teistsugune, kuid Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust kaob võrrandist taas äärmiselt oluline tasakaalustav jõud.) Esialgu peaks see aga andma meile europarlamendis senise kuue asemel seitse kohta.

On kahetsusväärne, et IRL ja SDE ennast Eestis nii põhja on kõrvetanud, et nad ei pruugi (vähemalt praeguse seisuga) saada europarlamendis enam ühtegi kohta. Nende fraktsioonid on seal kaks suurimat ja oleks kahtlemata Eesti huvides, et keegi meid seal ka edaspidi esindaks.

Eelmine kord sotside nimekirja vedanud Marju Lauristin on suurest poliitikast lahkunud. Tunne Kelam on küll valmis oma erakonna toetuseks uuesti kandideerima, kuid ei pruugi valituks osutudes enam europarlamendis tööle asuda. Kes oleksid nende väärilisteks mantlipärijateks? Sven Mikser ja Jüri Luik?

Mõlemil juhul kaotaksid nende koduerakonnad europarlamenti suhteliselt tugeva tegija, keda neil läheks vaja ministritooli täitmiseks kodumaal. Seda arvestades oleks võib-olla väga hea, kui IRL ja SDE meie järgmisse valitsuskoalitsiooni ei mahuks. Vastasel korral võivad nad tulla eurovalimistel välja nii nõrkade esinumbritega, et neile jääbki valimistel vaid osalemisrõõm.

Asja ei muuda paremaks see, et eraldi nimekirjaga võib osaleda nüüd eurovalimistel Vabaerakond, mis on sidunud ennast rahvusvaheliselt Euroopa Rahvaparteiga, nagu IRL. Just selline killustatus võib viia selleni, et Euroopa Parlamendi järgmises koosseisus ei ole suurimas ja mõjuvõimsaimas fraktsioonis ühtegi Eestist valitud saadikut.

Väiksemates fraktsioonides on üksikutel saadikutel küll kergem oma ideedega mõjule pääseda, aga reaalsus on see, et nende fraktsioonide seisukohtadega ka arvestatakse palju vähem. Näiteks euroskeptilistel rahvuslastel on mitu väikest fraktsiooni, kuid nende liikmed esinevadki europarlamendis peamiselt vaid oma kodupublikule suunatud teravate sõnavõttudega, sest teisi fraktsioone nende seisukohad seal sisuliselt ei huvita.

Küsitluste põhjal otsustades peaks saama vähemalt ühe koha europarlamendis EKRE. Ma propageerisin ise kunagi Martin Helme toimetatud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat eurorealistide ja -skeptikute koondumist ning Rahvaliidu ümberkujundamist. Tulemus ei vasta minu maitsele ning pärast Briti konservatiivide ebaõnnestunud katset on kadunud ka lootus, et Euroopa Liitu õnnestuks reformida moel, mida EKRE võinuks toetada. Kuid koha europarlamendis nad tõenäoliselt saavad.

Oleks hea, kui eurosaadikuteks läheksid inimesed, kes on töötanud Eestis eelnevalt ministrina või käinud läbi vähemalt Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist, et nad omaksid elementaarset ettekujutust teemadest, millega neil europarlamendis igapäevaselt tegeleda tuleb.

EKRE esindajaks nimetatud komisjonis on Jaak Madison. Arvan, et kui ta sobib EKRE meelest Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks, siis peaks ta sobima ka selle erakonna valijate esindajaks europarlamendis. Viljandi linnavolikogust tuleks tal siis küll ilmselt lahkuda, aga selle istungitele ta nagunii enamasti ei jõua.

Nii et eurovalimised võivad mõjutada isegi Viljandi poliitikaelu. Rääkimata sellest, et europarlamendis langetatavad valikud mõjutavad meid otseselt või kaudselt nii või teisiti. Ja palju suuremal määral kui inimestele sageli tundub.

PS. Mina ise ei kandideeri järgmisel aastal kuhugi. ALDE Partei liikmena annan eurovalimistel hääle tõenäoliselt mõnele Reformi- või Keskerakonna kandidaadile. Sõltub muidugi sellest valimismanifestist, mida nüüd Taavi Rõivase juhtimisel kokku kirjutatakse.

Norras on topeltkodakondsuse võimaldamise teemal debateeritud juba aastaid. Põhjamaadest viimasena kavatsetakse seal nüüd vastav muudatus lõpuks sisse viia.

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt oodatakse praegu üldjuhul varasemast kodakondsusest loobumist. Topeltkodakondsust lubatakse juhul, kui Norra kodakondsust taotlenud isikul on oma eelnevast kodakondsusest praktiliselt võimatu vabaneda või selle eest nõutakse ebamõistlikult suurt tasu. Samuti võivad seda omada inimesed, kes on saanud topeltkodakondsuse juba sündides.

Alaliselt välismaal elavad Norra kodanikud, kes on elanud vähem kui kaks aastat Norras või vähem kui seitse aastat mõnes teises Põhjamaade Nõukogu liikmesriigis, peavad esitama enne 22-aastaseks saamist siiski taotluse Norra kodakondsuse säilitamiseks. Neilt ei nõuta oma teisest kodakondsusest loobumist, kuid nad peavad näitama, et omavad Norraga piisavaid sidemeid. Piisab näiteks sellest, kui nad sageli Norrat külastavad või seal aastakese õpivad.

Vabatahtlikult teise riigi kodakondsuse võtnud isikud kaotavad Norra kodakondsuse automaatselt. Seda ka juhul, kui tegemist on lapse sünni registreerimisega tema vanemate poolt, et ta saaks oma teise sünnijärgse kodakondsuse. (Mõned riigid nõuavad, et välismaal sündinud lapsed diplomaatilistes esindustes registreeritaks, automaatselt neile sünnijärgset kodakondsust ei anta.)

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt võib selle ära võtta, kui selgub, et nad esitasid kodakondsuse saamiseks valeandmeid. Sellisel juhul kaotavad kodakondsuse ka nende Norras sündinud lapsed.

Pooldajate argumendid

Norras on praegu võimul vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad paremtsentristlik Konservatiivne Partei, parempoolne Eduerakond ja tsentristlikud Liberaalid. Parlamendis toetab neid ka Kristlik Rahvapartei.

Valitsuskoalitsiooni igal osapoolel on omad argumendid ehk jutupunktid, mille abil topeltkodakondsuse võimaldamist toetatakse.

Konservatiivid rõhutavad, et see võimaldaks kõigil välismaal elavatel norralastel säilitada oma Norra kodakondsus ning annaks Norrasse elama asunud inimestele, kes soovivad Norra kodakondsust, võimaluse hääletada parlamendivalimistel, kuid säilitada samas oma varasem kodakondsus. Lisaks vähendab see bürokraatiat. Täna tehtavat juba nii palju erandeid, et enam kui pooled naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikud säilitavad ka varasema kodakondsuse.

Eduerakondlased peavad seevastu kõige olulisemaks seda, et topeltkodakondsuse lubamine võimaldaks võtta Norra kodakondsuse kergemini ära nendelt, kes on suundunud Lähis-Ida sõjakolletesse, seotud terrorismi ja muude selliste koledate asjadega. Praegu ei saa seda teha, sest Norra on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega, mis keelavad inimeselt kodakondsuse võtmise, kui ta ei ole samal ajal ühegi teise riigi kodanik.

Liberaalid on pooldanud topeltkodakondsuse võimaldamist juba pikemat aega. Nad viitavad uuringutele, mille kohaselt aitab see kaasa immigrantide integreerumisele. Samuti tuuakse välja, et tänapäeva globaliseerunud maailmas elavad paljud inimesed oma elu jooksul pikemaid perioode erinevates riikides ning topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida nende sidet Norraga. Pealegi oleks see ühes kaasaegses liberaalses demokraatias lihtsalt loomulik.

Sarnaseid argumente on esitanud topeltkodakondsuse toetuseks ka mitmed opositsiooni kuuluvad jõud, eelkõige Sotsialistlik Vasakpartei ja rohelised.

Konservatiivid ja Eduerakond näitasid plaanile rohelist tuld eelmisel kevadel. Kurioosne on seejuures asjaolu, et peaminister Erna Solberg, Konservatiivse Partei esinaine, ise erakonna üldkogul toimunud hääletusel vastava keelu kaotamist ei toetanud.

Keskerakond on vastu

Rootsi lubab topeltkodakondsust juba alates 2001. aastast. Soomes ja Islandil jõustus vastav muudatus 2003. aastal, Taanis 2015. aastal. Just pärast Taani otsust käivituski vastav debatt uuesti ka Norras, kus varem valitsenud vasakpoolne blokk teemaga edasi ei liikunud, sest sinna kuuluv Keskerakond oli selle vastu.

Norra Keskerakond on väljendanud vastuseisu topeltkodakondsuse lubamisele ka nüüd, kuid parlamendis on saavutanud enamuse selle toetajad.

Keskerakondlaste sõnul näitab kodakondsus lojaalsust teatud kindlale riigile, valmisolekut nii saada kui panustada. See annab kõigile võrdsed õigused ja kohustused, seob nad ühtseks kogukonnaks. Topeltkodakondsuse võimaldamine muudaks kodanikud aga ebavõrdseks, suurendaks nende omavahelist usaldamatust. Seetõttu on Keskerakond topeltkodakondsuse lubamise vastu.

Leitakse, et Norra rahvas vääriks sellise põhjapaneva muudatuse teemal vähemalt korralikku üldrahvalikku arutelu, et inimeste silmis ei satuks lõpuks kahtluse alla valitsuse enda legitiimsus. Keskerakond pooldab rahvusriigi säilitamist, mitte selle lahjendamist.

Migratsiooniameti hinnangul elab Norras praegu umbes 25-30 tuhat sellist inimest, kellel oleks topeltkodakondsuse lubamise korral võimalik Norra kodakondsus saada. Nad moodustaksid umbes 0,7-0,8% valijaskonnast. Kui palju elab teistes riikides neid, kes saaksid oma Norra kodakondsuse sellisel juhul tagasi võtta, see ei ole nii täpselt teada, aga arvatavasti on neidki kümneid tuhandeid. Kokku oleks see juba päris arvestatav hulk valijaid.

Topeltkodakondsus Lätis

Lätis lubatakse topeltkodakondsust alates 2013. aastast, kuid seda teatud kindlatel tingimustel. Läti kodakondsuse võivad säilitada need, kes võtavad mõne teise Euroopa Liidu, NATO või EFTA liikmesriigi kodakondsuse. Samuti ka Austraalia, Brasiilia või Uus Meremaa kodakondsuse. Näiteks Venemaa kodanikeks hakanud inimesed praegu Läti kodakondsust alles jätta ei saa.

Läti kodanike lastel võib sünnijärgne topeltkodakondsus olla ükskõik millise teise riigiga. Samuti on see lubatud, kui teise riigi kodakondsus saadakse automaatselt abiellumise või adopteerimise käigus.

Topeltkodakondsuse võimaldamine seadustati Lätis rahvuslaste eestvedamisel. Nemad pidasid seda vajalikuks eelkõige selleks, et hoida välismaale läinud lätlaste sidet kodumaaga. Sellega üheaegselt karmistati nõudeid naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.