Rubriik: maailm

Lõppeval aastal toimunud arengutele tagasi vaadates jääb silma üks oluline faktor, mis ühendab tänapäeval üha suuremat hulka poliitilisi protsesse: algoritmide võim. Seda võib nimetada ka tehisintellektuaalse ajastu saabumiseks.

Paari nädala eest toimus Valges Majas tehnoloogiahiidude tippjuhtide (esindatud Microsoft, Google, IBM ja teised sama suurusjärgi tegijad) kinnine nõupidamine, kus arutati tulevikutehnoloogiatega seonduvat. President Donald Trump astus ürituselt läbi alles selle lõpus ja rääkis USA meediasse lekkinud info kohaselt hoopis kaubanduspoliitikast, kuid kunagine USA välisminister ja riiklik julgeolekunõunik Henry Kissinger jagas oma hirme seoses tehisintellektiga.

Tänavu 95-aastaseks saanud Kissinger on aktiivsest tegevpoliitikast küll juba ammu loobunud, aga omab silmapaistva avaliku intellektuaalina sellele jätkuvalt märkimisväärset mõju. Samuti kohtub ta aeg-ajalt kõrgete riigitegelastega nii Washingtonis kui ka Pekingis ja Moskvas, jagab nendega oma autoriteetseid vaateid maailma asjadele.

Kui kaitseminister Jim Mattis, kes kuulub USA praeguse administratsiooni tervemõistuslikumasse tiiba, saatis mais presidendile memo, milles selgitas vajadust luua riiklik strateegia tehisintellektiga tegelemiseks, tsiteeris ta lõpetuseks just Kissingeri ja lisas koopia ajakirjas The Atlantic ilmunud pikast artiklist “How the Enlightenment Ends”, milles Kissinger leiab, et inimühiskond ei ole täna filosoofiliselt ega intellektuaalselt valmis tehisintellekti esiletõusuks.

Ei ole kindel, et Trump ise seda artiklit luges (väidetavalt ei pea ta igasuguste taustamaterjalide, eriti pikkade tekstidega tutvumist oluliseks), kuid tema administratsioon on hakanud vaikselt tegutsema.

Pentagon peab teemat oluliseks

Juhtivat rolli mängib selles vallas, nagu uute tehnoloogiatega seotud küsimuste puhul juba tavaks, kaitseministeerium. Pentagon teatas juunis, et loob vastava tegevuse koordineerimiseks eraldi keskuse (Joint Artificial Intelligence Center).

Avalikele allikatele tuginedes on sellises suuresti salastatud sfääris toimuvast tervikpilti kokku panna muidugi raske. Info jookseb kokku väikeste kildude kaupa. Teave kaitseminister Mattise memo kohta, näiteks, jõudis avalikkuse ette alles augustis, kui sellest kirjutas ajalehe New York Times tehnoloogiakorrespondent Cade Metz. (Tema artikleid soovitan ma lugeda kõigil, keda tehisintellekti ning teiste uute tehnoloogiatega seotud arengud huvitavad.)

Tuginedes asjaga kursis olevale allikale, kellel ei olnud luba sellest avalikult rääkida, teatas Metz, et kaitseministeerium tahab suunata järgmise viie aasta jooksul uuele keskusele kokku 1,7 miljardit dollarit. Küllaltki kaalukas summa. Umbes 1,5 miljardit eurot ehk enam kui 13% Eesti järgmise aasta riigieelarvest. See näitab teema olulisust sealsete kaitseplaneerijate jaoks.

Kissingeri silmis on tehisintellektiga seoses üheks murekohaks samas just autonoomsed relvad, mille kasutamisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed maailmas, kus masinad peavad hakkama võtma vastu eetilisi otsuseid. “Kõik, mida ma saan teha nende väheste aastate jooksul, mis mulle on jäänud, on neid teemasid tõstatada,” ütles ta juulis ajalehele Financial Times antud intervjuus. “Ma ei teeskle, et mul on olemas vastused.”

Pärast seda, kui ajakirjas The Atlantic ilmus tema murelik artikkel, olid paljud entusiastid süüdistanud Kissingeri asjatundmatuses ja tehnofoobias. Kuid tema soovituseks ei olnud tegelikult ludiitlik masinate lõhkumine. Vastupidi. Kissinger leidis, et saabuv tehnoloogiline murrang on vältimatu, teised riigid (nimetamata, kuid pidades eelkõige silmas Hiinat) on teinud tehisintellekti arendamisest olulise riikliku projekti ning ka USA peab hakkama sellele tõsiselt tähelepanu pöörama, et mitte jääda tulevikus hätta.

Paljud inimesed on sügavalt mures

Just hirm selle ees, millist ohtu võivad hakata inimestele kujutama autonoomsed relvad, oli aga ka põhjus, mis viis tuhanded Google töötajad tänavu ühinema protestikirjaga ettevõtte osalemise vastu projektis “Maven”. See on pilootprojekt tehisintellekti kasutamiseks, et tuvastada selle abil droonide sihtmärke, mis allkirjastati USA kaitseministeeriumiga eelmise aasta septembris. Avalikkust sellest ei teavitatud. Kui info asjast veebruaris Google tavaliste töötajateni jõudis, pani see aga häirekellad helisema. Kümned inimesed lahkusid protesti märgiks töölt.

Juunis teatas Google, et kui praegune leping kaitseministeeriumiga tuleval aastal läbi saab, seda enam ei pikendata. Google tegevjuht Sundar Pichai avaldas rea põhimõtteid, millest ettevõte tehisintellekti arendamisel ja rakendamisel edaspidi juhindub. Üks neist on hoidumine selliste relvade või muude tehnoloogiate kallal töötamisest, mille peamine eesmärk või rakenduslik otstarve on tekitada või otseselt aidata tekitada viga inimestele.

Olulisi eetilisi probleeme tõstatas hiljuti e-riigi juhtimiskonverentsil “UX tulevikku” esinedes ka meie president Kersti Kaljulaid. Tema ei rääkinud küll sellest, et tehisintellekt võib hakata kujutama endast ohtu inimestele, vaid vaatas asja hoopis teise nurga alt.

Kes kaitseks roboteid inimeste eest?

Kaljulaidi arvates on jõudnud kätte aeg hakata rääkima tõsiselt sellest, mida inimesed robotitega teha võivad. “Kuidas me neisse suhtume? Kuidas me neid kohtleme? Kuidas see, kuidas me nendega suhtleme ja neid kohtleme, mõjutab meie omavahelist ühiskonnana toimimist?” rääkis ta.

“Veel keerulisem küsimus minu jaoks on see, oletame, et meil on inimnäolised, inimkujulised robotid, mida nendega teha võib?” küsis president. “Kas need on asjad, mis on inimene-inimese suhetes? Mõtleme kasvõi seksuaalsuhetele lastega. Kui meil on selline robot, siis see on ju masin! Mida võib? Mida ei või? Need on väga keerulised küsimused ja ma panin need praegu enda jaoks kõige valusamasse nurka.”

“Leebemates väljendites on see koguaeg olemas,” lisas ta samas. “Kas teda võib lüüa? Kas teda võib jalaga lüüa? Kuidas hakkab meid mõjutama see, mida me teeme robotitega, endi keskel? Meie suhtumist teistesse inimestesse?”

President tõstatas väga tõsise teema, kuid sai kaela irvitavate kommentaaride laviini, sest klikimeedia, mis üritab koguda “löövate” pealkirjade abil võimalikult palju klikke, kajastas tema sõnu meelevaldselt moonutades. Mingit tõsist arutelu ei järgnenud.

Seegi on üks näide algoritmide võimust, mille mõjul poliitiline debatt kipub taanduma lööklausete pildumiseks ja pealiskaudseks teravmeelitsemiseks, muutes inimesed kergeks saagiks tehisintellektile. Võib-olla võib inimkonna praegust olukorda tõesti võrrelda, nagu seda teeb Kissinger, inkade omaga hispaanlaste saabumisel.

Artikkel ilmus 19. detsembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

EKRE kontrolli alt väljunud meeleavaldus Toompeal ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist on muutnud paljud inimesed murelikuks. Poliitilise vägivalla oht ei kao maailmast kunagi, kuid praegu on tõesti ärevad ajad.

Poliitilise vägivallani viib üldjuhul oponentide dehumaniseerimine, nende kujutamine ebainimliku kurjuse kehastajatena. Vägivalla kasutajad ise peavad seda tavaliselt enesekaitseks, mis on vajalik, et hoida ära veel hullemat, olgu selleks siis parem- või vasakäärmuslaste võimuletulek või pagulashordide saabumine.

Objektiivselt võttes ei ähvarda Eestit praegu ükski neist asjadest. Suurim oht seisneb hoopis hirmus, mida inimesed nende asjade ees tunnevad, sest selle mõjul võidakse laskuda väga äärmuslike tegudeni. Selliseid hirme õhutatakse demagoogia abil, mille üheks oluliseks komponendiks on oponentide seisukohtade ja mõtete moonutamine. Just seetõttu soovitakse vältida ka rahulikku dialoogi, mis võimaldaks teisel osapoolel oma arusaamu selgitada.

Näiteid sellest, kuidas nende mõtteid on pööratud täiesti pea peale, võivad tuua vist küll kõik, kes on tundlikel poliitilistel teemadel sõna võtnud. Siinkohal sobib see, kuidas Kesknädala aktiivne kaasautor Virgo Kruve kuulutas mind 2011. aastal oma blogis Anders Behring Breiviki suuvoodriks.

Breiviki näide on õpetlik

Pidasin toona konservatiivset ajaveebi nimega Infopartisan (maakeeli: Teabepooldaja), mida Kruve pidas ekslikult seotuks Isamaa ja Res Publica Liiduga. “Norra massimõrvari mõtteklaaslased loevad Infopartisani blogi,” lajatas Kruve, kelle väitel olevat ma avaldanud rea postitusi Breiviki manifestist, mille sisu “levitamine võib ka meil tekitada sõpruskonna lugejatest, kes võimendavad üksteise eelarvamusi ja selle tulemusel pööravad vägivalla kasutamisele, sest muidu ühiskond ei mõista nende nii õigeid mõtteid ja ideid.”

“Kui Eestis peaks nüüd juhtuma tulistamine ja pommiplahvatus, siis selleks innustuse andja leiab ilmselt Inforpartisani blogist. Tegelikult peaks teda nimetama hoopiski massimõrvari suuvoodriks, sest ta esitab valikulisi katkendeid sellest teosest koos omapoolsete kommentaaridega,” jätkas ta samas vaimus. “Totalitaarses süsteemis ei lastaks massimõrvari ideid edasi levitada aga meil selle peale ei sekkuta, sest meil on sõnavabadus ja samuti on sama veregrupi poliitikud praegu võimul.”

Kogu see vihane tiraad põhines valel. Ma ei olnud avaldanud katkendeid Breiviki manifestist, vaid talle omistatud internetikommentaare, mis näitasid mehe järkjärgulist radikaliseerumist. Ma ei olnud tema tegu vähimalgi määral õigustanud ega heaks kiitnud, vaid üritasin üksnes selgitada välja, mis oli selleni viinud. Hullumeelsus oli liiga lihtne seletus – see ei seletanud õigupoolest midagi.

Breiviki kommentaaridest ilmnes, kuidas tema (minu hinnangul osaliselt õigustatud) mure immigratsiooni ning islami levikuga kaasnevate negatiivsete nähtuste pärast kasvas põhimõtteliseks vastuseisuks nendele poliitikutele (eelkõige sotsidele, aga ka teistele), keda ta pidas vastutavateks selle võimaldamise eest. Eduerakond, mille aktivistide hulka Breivik oli kuulunud, ei suutnud tema arvates midagi ära teha. Ta oli hakanud nägema kõige taga kultuurimarksistide vandenõud ning süüdistas peavoolumeediat, et see ei anna toimuvast õiget pilti.

Probleemi juurpõhjuseid otsides jõudis Breivik välja selleni, et kõik läks valesti Teise maailmasõja lõppedes, kui etnonatsionalistid poliitikast välja tõrjuti ja mõjule pääses feminism, mis on tema arvates süüdi Euroopa ühiskondade kultuurilises enesetapus.

Kordan igaks juhuks üle, et mina ei ole selliseid vaateid kunagi jaganud, näiteks sooline võrdõiguslikkus (feminismi oluline eesmärk) peaks olema minu meelest täiesti iseenesestmõistetav. Rääkimata sellest, et vägivalla kasutamine poliitilistes vaidlustes on tundunud mulle isiklikult alati vastuvõetamatu.

Samas on internetikommentaare lugedes selge, et Eestis leidub täna inimesi, kelle silmis see nii ei ole. Loodetavasti ei jõua nad välja sarnaste veretöödeni, kuid karta seda paraku tuleb.

Euroopas on ärevad ajad

Euroopa Liidu julgeolekuvolinik Julian King märkis eelmisel aastal, et tema ei tea ühtegi Euroopa Liidu liikmesriiki, mida ei mõjutaks mingil moel parempoolne vägivaldne ekstremism. Selle oluliseks päästikuks on kujutelm läänemaailma islamiseerumisest. Paremäärmuslased ise näevad oma tegevuses Lääne tsivilisatsiooni kaitsmist.

Suurbritannias leidis eelmisel aastal aset viis paremäärmuslastele omistatud terrorirünnakut. Mõned neist ebaõnnestusid, aga mitte kõik. 19. juunil sõitis üks mees, kes oli tuntud moslemite vihkajana, kaubikuga otse palvetavate moslemite massi. Üks inimene sai surma ja kümme vigastada. Vaid neli päeva hiljem sõitis teine mees, kes oli tuntud erakonna Britain First (EKRE analoog) toetajana, Londonis autoga India restorani. Mitmed inimesed said vigastada. Teine rünnak oli ilmselt inspireeritud esimesest.

Saksamaal vahistati eelmisel aastal üks sõjaväelane, kes oli Süüriast pärit sõjapõgenikuna esinedes asüüli taotlenud, väidetavalt kavatsusega mõrvata Saksa juhtivpoliitikuid. Ta lootis, et jättes mulje nagu oleks seda teinud immigrant, õnnestub saavutada muudatusi riigi sisserändepoliitikas. Samuti vahistati kaks meest, kes olid asunud varuma laskemoona ja tegema muid ettevalmistusi selleks, et võtta kinni ja tappa vasakpoolseid poliitikuid, kes olid nende arvates süüdi selles, et kord ühiskonnas on kokku varisemas.

Selline on tänapäeva Euroopa. Taolisi väiksemaid tümitamisi, mis leidis aset EKRE meeleavaldusel, ei jõua keegi enam kokkugi lugeda. Kahjuks on need jõudnud nüüd ka Eestisse.

Hoiatavaks näiteks, milleni olukorra eskaleerimine viia võib, on muidugi Ukraina. Martin Helme kuulutas ju 2014. aasta alguses seoses sealsete meeleavaldustega, et talle meeldivad “need inimesed, kes loobivad süütepudeleid ja põletavad autokumme.” Ähvardusi hakata Eestis poliitikuid prügikasti toppima kõlas ka Toompeal.

Breivikil diagnoositi lõpuks nartsissistlik isiksushäire ning sama häda all näivad kannatavat ka mitmed EKRE juhtivad tegelased. Nii mõndagi neist ühendab temaga ka ajateenistuse läbimata jätmine, mille kompenseerimiseks üritatakse nüüd paista justkui eriti kõvade meestena. Selliseid psühholoogilisi sarnasusi silmas pidades on kerge mõista, miks Eestis levib hirm paremäärmuslaste võimuletuleku ees.

Hirm on halb teejuht

Pauk ei pruugi tulla aga üldse sellest suunast, kust seda enamasti kardetakse. Breiviki veretöö järellainetuses tungis 2011. aasta augustis Eesti kaitseministeeriumi ju hoopis üks püstoliga relvastatud vasakparteilane, kes kasutas ka lõhkepakette ja suitsupommi. Ta lasti tulevahetuse käigus maha ning seetõttu ei olnud tema motiive võimalik täpselt välja selgitada, kuid on teada, et ta üritas leida toonast kaitseministrit Mart Laari, pidades teda nähtavasti vastutavaks oma isiklike hädade eest.

Võib muidugi üksnes spekuleerida, kust ta selleks innustust sai, kuid tõenäoliselt oli Laar tema silmis “sama veregrupiga” nagu Breivik. Nüüd on Eestis järjest rohkem inimesi, kelle silmis on “sama veregrupiga” EKRE ja selle toetajad. Osad neist on teinud küll ise palju selleks, et see nii oleks, kuid seadnud seda tehes suurde ohtu ka teised.

Tahan sellega öelda, et pingelises valimiseelses olukorras on põhjust karta mitte üksnes EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumist kontrolli alt, vaid ka seda, et mõni antifa võib sõita autoga nende meeleavalduse sisse. Mitte üksnes seda, et EKRE toetajad hakkavad ukrainlaste eeskujul valimistel kandideerijaid läbi peksma, vaid ka seda, et sama võidakse teha EKRE kandidaatidega.

Martin Helme on öelnud, et eestlased ei oska iseseisvust hinnata, sest iseseisvuse taastamine toimus veretult. Täna võib selle peale vastata: kuna iseseisvuse taastamine toimus veretult, leidub Eestis inimesi, kes ei oska hinnata ühiskondliku rahu ja poliitika vägivallatuse väärtust. Kurb, kui nende vastutustundetus peaks viima tõsisemate tagajärgedeni. Mõne poliitiku juhtlauseks võib küll olla “Mida halvem, seda parem!”, aga ühiskonnale tervikuna see kindlasti kasuks ei tule.

Artikkel kirjutatud 1. detsembril 2018 ajalehele Kesknädal. Esialgu jäi avaldamata, ilmus 12. detsembril oluliselt kärbitud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.