Rubriik: maailm

Rootsis järgnesid eelmise aasta septembris toimunud parlamendivalimistele pikad ja keerulised läbirääkimised, mis viisid lõpuks senise peaministri ametis jätkamiseni. Tema jalgealune on siiski üsna ebakindel.

“Saavutatud kokkulepe on raskete, kuid konstruktiivsete läbirääkimiste tulemus. Keegi ei võitnud kõike, kõik võitsid midagi,” kommenteeris sotside juht Stefan Löfven, kes on olnud Rootsi peaminister alates 2014. aastast, nüüd Keskerakonna, liberaalide ja rohelistega sõlmitud kokkulepet. “See kokkulepe tähendab, et me võtame enda kanda vastutuse Rootsi eest. See on hea Rootsi majandusele ning heaolule. See tähendab, et me saame seista selgelt populismi ja antidemokraatlike jõudude vastu.”

Rootsi poliitikaelu on juba väga kaua iseloomustanud kodanlike ja vasakpoolsete erakondade vastasseis, nende hoidumine omavahelisest koostööst. Sellise blokkide poliitika jätkamine muutus aga järjest raskemaks pärast 2010. aastat, mil parlamenti pääses rahvuspopulistlik erakond Rootsi Demokraadid, keda kõik teised käsitlesid paariana.

Viimastel valimistel said Rootsi Demokraadid 17,5% häältest. See andis neile parlamendis 62 kohta 349-st. Vasakpoolsed (sotsid, rohelised ja Vasakpartei) said kokku 144 kohta. Ülejäänud 143 kohta läksid paremtsentristlike erakondade alliansile (Keskerakond, moderaadid, kristlikud demokraadid ja liberaalid). Enne valimisi olid kõik lubanud, et Rootsi Demokraatidega nad koostööd tegema ei hakka.

Löfven parlamendi usaldust ei oma

Pärast valimisi avaldasid paremtsentristid ja rahvuspopulistid parlamendis peaministrile umbusaldust. Löfven aga teatas selle peale, et tema sotside esimehe kohalt tagasi ei astu ning on valmis osalema läbirääkimistel uue valitsuse moodustamiseks. Ta pidas täiesti mõeldamatuks, et paremtsentristlik allianss saaks moodustada kunagi valitsuse, kui tahab pidada kinni lubadusest mitte teha koostööd Rootsi Demokraatidega.

Esimesena sai parlamendi spiikrilt ülesande valitsuse moodustamiseks moderaatide juht Ulf Kristersson. Paar nädalat hiljem ta loobus sellest, teatades samas, et tahab endiselt peaministriks saada. Ta ei suutnud lihtsalt luua toimivat koalitsiooni. Valitsuse püsimiseks olnuks alliansil vaja Rootsi Demokraatide toetust, aga Keskerakond ja liberaalid olid nendega koostööle mineku vastu. Selle asemel pakkusid nad välja valitsuse tegemise koos sotsidega, kuid see ei sobinud jälle moderaatidele.

Järgmisena sai ülesande valitsuse moodustamiseks Löfven, kuid temagi ei suutnud siis kokkuleppeni jõuda. Parlamendi spiiker Andreas Norlén, kes kuulub ise moderaatide ridadesse, esitas seejärel ametlikult valitsusjuhi kandidaadiks Kristerssoni.

Keskerakonna esinaine Annie Lööf oli oodanud, et kolmandana jõuab järg temani ja ta saab moodustada suure koalitsiooni, kuhu kuuluvad nii teised paremtsentristliku alliansi liikmed kui ka sotsid ja rohelised. Paraku tahtsid moderaadid suruda vägisi läbi oma plaani. Keskerakond ja liberaalid otsustasid, et nemad sellega kaasa ei lähe.

Kristersson pakkus välja moderaatide ja kristlike demokraatide vähemusvalitsuse, mida toetaksid parlamendis Rootsi Demokraadid. Keskerakond ja liberaalid olid aga hääletusel koos vasakpoolsetega tema peaministriks kinnitamise vastu, sest ei tahtnud, et Rootsi Demokraadid saavutaksid valitsuse üle mõju. Allianss lagunes.

Seejärel sai Lööf lõpuks oma võimaluse, kuid pidi ennast nädal hiljem siiski lööduks tunnistama, sest moderaadid ja sotsid ei olnud valmis kompromissideks. Mõlemad suured tahtsid peaministri kohta tingimata endale.

Järgmisena läks pall jälle Löfveni kätte. Keskerakond teatas, et võib teda toetada, kui tema uus valitsus teeb poliitilisi järeleandmisi. Liberaalide juht Jan Björklund tegi peagi sarnase avalduse, kuigi tema erakonnas oli selles osas rohkem erimeelsusi.

Spiiker Norlén nimetas Löfveni ametlikult peaministrikandidaadiks, aga 14. detsembril parlamendis toimunud usaldushääletusel kukkus ta läbi. Keskerakond ja liberaalid ei olnud siis läbirääkimistel saavutatud järeleandmistega rahul ja jäid hääletusel tema vastu.

Rootsis ei pea enamus parlamendist hääletama valitsuse poolt. Piisab, kui enamus ei hääleta vastu. Erapooletuks jäämine tähendab passiivset toetust. Eelmised neli aastat valitses sotside ja roheliste vähemusvalitsus Vasakpartei toetusel, kuid Keskerakonnale ja liberaalidele on nimetatud partei sama vastuvõetamatu nagu Rootsi Demokraadid.

Vasakpartei võib valitsuse põhja lasta

“Löfven ei ole suutnud katkestada sidemeid Vasakparteiga. Need asjad, kus sotsid olid kõige järelandmatumad kompromisside tegemisel, on just need samad asjad, mille leiab Vasakpartei nõudmiste nimekirjast,” selgitas Lööf detsembris langetatud otsust. “Keskerakonna jaoks on ülitähtis, et ei Vasakpartei ega Rootsi Demokraadid omaks mõju valitsuse poliitika üle.”

Norlén teatas pärast seda hääletust, et jätkab erakondadega läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, kuid valmistub samas ka ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamiseks.

11. jaanuaril teatasid sotsid, rohelised, Keskerakond ja liberaalid lõpuks, et on saavutanud kokkuleppe ummikust väljumiseks. Vasakparteid see kokkulepe ei hõlmanud. Hoopis rõhutati, et Vasakpartei valitsuse poliitikale enam mingit mõju ei avalda. Eeldati, et nende passiivse toetusega, mis oli vajalik Löfveni ametisse kinnitamiseks, võib sellele vaatamata arvestada.

Vasakpartei juht Jonas Sjöstedt arvas teisiti. “Me oleme üllatunud ja pettunud selle pärast, kui kaugele paremale Stefan Löfven on läinud, et saavutada kokkulepe Keskerakonna ja liberaalidega,” teatas ta eelmise nädala alguses, lisades, et sotside juhiga on võetud ühendust edasiste läbirääkimiste pidamiseks – Vasakpartei soovib näha peaministrina küll teda, kuid ei saa selle lepingu peale kollast vajutada.

Reedel jäädi hääletusel siiski erapooletuks. Sjöstedti arvates olnuks nüüd alternatiiviks mitte uued valimised, vaid see, et Keskerakond ja liberaalid nõustuvad siiski moderaatide plaaniga teha koostööd Rootsi Demokraatidega. Ta kuulutas Vasakpartei vasakpoolseks opositsiooniks ja teatas, et toetus valitsusele on tingimuslik – kui parlamendi ette tuuakse mõningaid kokkuleppes lubatud majandusreforme, hääletatakse Löfveni umbusaldamise poolt.

See seab parajasse kahvlisse parempoolsed. Liberaalide juht Björklund märkis, et majanduspoliitika osas sisaldab saavutatud kokkulepe rohkem parempoolset poliitikat kui kodanlik allianss varem kaheksa võimul oldud aasta jooksul kokku leppida suutis.

Keskerakond ja liberaalid jäid reedel samuti erapooletuks. Nii kinnitati Löfven ametisse häältega 115 poolt, 153 vastu, 77 erapooletut. Neli saadikut puudus. Tema mandaat on nõrk, kuid mitte kõige nõrgem sõjajärgse Rootsi ajaloos.

Keskerakond loeb ennast opositsiooniks

“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras. Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame me lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga,” rõhutas Lööf.

“Keskerakonnast on saanud seega liberaalne opositsioonipartei, mis võtab vastutuse Rootsi eest ja edendab liberaalset reformipoliitikat,” märkis ta samas. Lööfi sõnul sõlmiti see kokkulepe peamiselt kolmel põhjusel: 1. Rootsi vajas valitsust; 2. Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju tuli valitsusest eemal hoida; 3. õnnestus edendada liberaalset reformipoliitikat, mida pole juba mõnda aega nähtud.

Kui kaua selline lahendus koos püsib, seda näitab muidugi tulevik. Ebakindlusele viitavaid märke on täna palju. Alguses süüdistasid moderaadid ja kristlikud demokraadid Keskerakonda ja liberaale reetmises, kuid reedel parlamendis peetud kõnes ütles Kristersson, et nende sõlmitud kokkulepe on nagu “mõistuseabielu osapoolte vahel, kes ei ole teineteist kunagi armastanud”. Ta kuulutas, et “ühel päeval koonduvad ühiste väärtustega inimesed poliitiliselt taas ühte. Teevad taas koostööd. Taotlevad taas ühiselt võimu, nagu teevad sõbrad, kes tahavad midagi ära teha.”

Artikkel ilmus 23. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.