Oli raske aeg. Viimane romaan oli mu täielikult välja kurnanud. Olin omadega täitsa läbi ja kaalusin igasuguse kirjutamise lõpetamist…
Nende sõnadega algab Theodor Kallifatidese “Veel üks elu” (rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär), mida võib ilmselt nimetada autobiograafiliseks või autobiograafiliste sugemetega jutustuseks.
1938. aastal sündinud Kallifatides emigreerus Kreekast kahekümne viie aastaselt. Ta asus elama Rootsi, kus debüteeris 1969. aastal luulekoguga, kuid saavutas laiema tuntuse romaanikirjanikuna.
Kallifatides kirjutas oma teosed algusest peale rootsi keeles. “Veel üks elu” avaldati 2017. aastal, kui temalt oli ilmunud juba 35 raamatut, mille kirjutamisele ta oli pühendanud pool sajandit – suure osa oma elust.
Nagu avangu põhjal arvata võib, saab see jutustus alguse kirjutamisblokist. Ma ei ole päris kindel, kas see tabas autorit ka tegelikult või on tegemist lihtsalt sobiva ilukirjandusliku motiiviga. Ta kirjutab nii lihvitult, et see ei mõju küll kuidagi pingutatult.
Igatahes, isegi kui see blokk oli tõeline, on ta sellest üle saanud. Eelmisel aastal ilmus temalt uus romaan “Lahing Trooja pärast” (Slaget om Troja), mida ei ole veel eesti keelde tõlgitud.
“Veel üks elu” ongi sisuliselt nii kokkuvõte käidud teest, tagasivaade, kui ka omamoodi üleminek, mis annab märku sellest, et kõik ei ole veel lõppenud – üks elu on veel ees – vara on selle raamatu autorit kirjanikuna maha kanda.
Jutt ei keerle samas muidugi ainult kirjanduse, kirjutamise ja mittekirjutamise ümber. Palju on mõtisklusi Rootsi ja Kreeka ühiskonnast, neis toimunud muutustest, majandus- ja rändekriisist, vanadusest, üldse elust. Korra on mainitud isegi Eestit.
Mõned stiilinäited…
Ühel õhtul, pärast järjekordset lühemat marssi, kogunesime ühte äsja avatud restorani ja Olof Palme ilmus välja, et öelda paar sõna. See omapärane poliitik oli juba lugenud minu esimest luulekogu ja tsiteeris sellest üht värssi, mitte selleks, et seda kiita, vaid et sellele vastu vaielda. Nüüd seda värssi vaadates punastan häbi pärast, aga kirjutades uskusin sellesse täielikult. Mõnikord ma mõtlen, et vanaduse mõte ongi oma nooruse pärast häbeneda.
/—/
Ka mina ise olin muutunud. Ma ei olnud enam see kahekümne viie aastane mees, kes sõitis Rootsi. Ma olin vanem mees, kes oli rohkem kui pool sajandit Rootsis elanud. Isegi kui ma oleksin üles leidnud selle Kreeka, mida ma mäletasin, ei olnud ma enam kindel, kas see mulle meeldiks.
/—/
Vaatasin ikka ja uuesti ringi, lootuses, et miski minus ärkab, midagi kõigest sellest, mida ma mäletasin, aga ikka oli tunne, nagu vaataksin mingit ähmast vana filmi.
Jutustuse lõpus külastab minategelane koos oma abikaasaga enda sünnimaad. Päris nostalgiliseks seda taaskohtumist nimetada ei saa, kuigi ka teisiti on seda raske määratleda.
Järeldus on lihtne. Iga keel on ainulaadne. Ühte raamatut ei saa kirjutada kahes erinevas keeles. Kirjutad raamatu, mis sarnaneb sellega, mille sa juba oled kirjutanud.
USA president Donald Trump arvab, et leidis endale Põhja-Korea diktaatori näol hea partneri. Tema lootus näha sealse tuumaprogrammi lõppu on paraku rajatud soovmõtlemisele.
Trump esines oma ametiaja alguses Põhja-Korea suunas terve rea teravate säutsudega, kuid andis tegelikult juba valimiskampaania ajal mõista, et on avatud ka dialoogile. Sellele vaatamata tuli paljudele täiesti ootamatult, et ta tegi eelmisel aastal suhtumises Põhja-Koreasse justkui U-pöörde. Varem irooniliste pilgete objektiks olnud Kim Chŏng-un muutus tema silmis äkitselt salongikõlbulikuks.
Läinud aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumisel allkirjastasid Trump ja Kim ühisavalduse, millega pühendusid USA ja Põhja-Korea suhete normaliseerimisele, et jõuda ühiste pingutuste kaudu Korea poolsaarel kindla ja püsiva rahuni.
Diplomaatilise ilukõne tuum seisnes selles, et Põhja-Korea kohustus töötama Korea poolsaare täieliku tuumarelvadest vabastamise suunas. President Trump aga kohustus andma Põhja-Koreale julgeolekugarantiisid. Ühtlasi lepiti kokku kõrgetasemeliste kohtumiste jätkumine.
Trump: ma hoidsin ära suure sõja
“Kui mind ei oleks valitud Ameerika Ühendriikide presidendiks, oleksime me just praegu, minu arvates, Põhja-Koreaga suures sõjas, potentsiaalselt miljonite tapetutega,” teatas Trump eelmisel nädalal USA Kongressi ees peetud kõnes “Olukorrast riigis”.
“Palju tööd jääb veel teha, aga minu suhe Kim Chŏng-uniga on hea,” lisas Trump samas. “Ja esimees Kim ning mina kohtume taas 27. ja 28. veebruaril Vietnamis.”
Pea kõigis rahvusvahelises meedias ilmunud kommentaarides, mis sellele avaldusele on järgnenud, märgitakse, et sisuliselt mitte keegi, kes teab midagi Põhja-Koreast, ei usu, et Kim Chŏng-un loobub tuumarelvadest. Ekspertide hinnangul näeb Põhja-Koreas valitsev režiim neis enda peamist julgeolekugarantiid.
USA meediasse lekkinud info kohaselt näitab äsja ÜRO Juleolekunõukogu sanktsioonide komiteele esitatud konfidentsiaalne raport, et ei ole mingeid märke nagu kavatseks Põhja-Korea tuumarelvadest loobuda. Selle asemel tegeletakse seal hoopis järjekindlalt vastavate programmide hajutamisega, et varjata neid paremini USA võimalike sõjaliste löökide eest.
Põhja-Korea juhtidel on silme ees nii Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi kui ka Ukraina saatus. Iraaki ja Liibüat ei oleks tõenäoliselt rünnatud, kui need riigid poleks andnud järele survele oma relvastusprogrammid kokku tõmmata, vaid jõudnuks tuumarelvade valmistamiseni. Venemaa käitumine Ukrainaga olnuks kindlasti vaoshoitum, kui Ukraina poleks tuumarelvadest loobunud.
Mis sellest asjast nüüd edasi saab?
Mitmed kommentaatorid on avaldanud arvamust, et president Trump võib teha USA poliitikas järjekordse U-pöörde, kui talle jõuab lõpuks kohale, et Põhja-Korea ei kavatse tuumarelvadest loobuda. Nad kardavad, et sellisel juhul tunneb ta ennast isiklikult solvatuna ning võtab varasemast veelgi teravama ja sõjakama tooni.
Mulle tundub see siiski ebatõenäoline. Trump on läinud Kim Chŏng-uni kiitmisega nii kaugele, et ei elaks sellist U-pööret poliitiliselt enam üle. Sellega näitaks ta ennast juba liiga ebastabiilse riigijuhina.
Pealegi ei ole USA sisuliselt valmis reaalseks sõjaliseks konfrontatsiooniks riigiga, millel on olemas nii tuumarelvad kui ka võimekus toimetada need ballistiliste rakettidega USA läänerannikule. Trumpi soojenemine Põhja-Korea suhtes tulenes eelkõige just sellest tõsiasjast.
Tõenäolisem tundub see, et sõlmitakse mingisugune relvastuskontrolli kokkulepe ja Põhja-Korea pikendab moratooriumit tuumakatsetuste tegemisele. Sellega antakse Trumpile võimalus näidata nagu oleks tema poliitika olnud edukas, kuigi Põhja-Korea loobumiseni tuumarelvadest see ei vii. USA leevendab vastutasuks Põhja-Korea suhtes kehtestatud sanktsioone.
Sisuliselt tähendaks selline lahendus, et Kim Chŏng-un saab oma tahtmise: tuumarelvad, mis tagavad Põhja-Koreas valitseva režiimi puutumatuse, jäävad alles, kuid suhted ülejäänud maailmaga normaliseeruvad.
Seda võib nimetada ka lihtsalt reaalsuse aktsepteerimiseks. Pöördumine tagasi varasema poliitika juurde, mis ju tõestas enda mittetoimivust, ei annaks midagi. Minek veelgi teravama konfrontatsiooni teed võib aga viia tõesti just selleni, mille ärahoidmise eest Trump ennast kiitis.
Koreade taasühinemist lähiajal ei tule
Suhted kahe Korea vahel on nüüd küll paranemas, kuid nende taasühinemist silmapiiril siiski ei paista. Kahe riigi poliitilised ja majanduslikud süsteemid on liiga erinevad selleks, et neid lähiajal kokku saaks lõimida.
10. märtsil toimuvad Põhja-Koreas “valimised”, mis on valimised muidugi ainult nime poolest. Viieks aastaks ametisse astuv 687-liikmeline Kõrgem Rahvakogu (parlament) sarnaneb kunagisele Eesti NSV Ülemnõukogule. See kutsutakse mõneks päevaks kokku vaid kord või paar aastas. Istungite vaheajal on võim delegeeritud presiidiumile, mille kummitemplina Rahvakogu toimib.
Kõrgema Rahvakogu Presiidiumi esimees on alates 1998. aastast olnud Kim Yŏng-nam, kes on tegelikult ka Põhja-Korea de jure riigipea. Enne seda oli ta 15 aastat välisminister. Suurim muudatus, mis saabuvate valimistega kaasneda võib (aga ei pruugi), on see, et äsja 91. sünnipäeva tähistanud Kim Yŏng-nam suundub lõpuks vanaduspuhkusele.
Valimisteks on moodustatud ühemandaadilised valimisringkonnad. Igas ringkonnas seatakse üles üks kandidaat. Formaalselt seatakse kandidaadid üles rahvakoosolekute poolt. Sisuliselt langetatakse otsus parteikomitees.
Põhja-Korea on iseenda pantvang
Paljudele tuleb võib-olla üllatusena, et Põhja-Koreas ei valitse ametlikult üldse üheparteiline režiim. Demokraatlik Rinne Isamaa Taasühendamiseks (Isamaarinne), mille ridadesse kõik kandidaadid kuuluvad, koosneb kolmest parteist ja tervest reast ühingutest.
Mitmeparteilisus on siiski vaid näiline. Isamaarindes domineerib Korea Tööpartei, mille juhtivat rolli kõik peavad tunnistama. Teised parteid osalesid kunagi Isamaarinde loomises, kuid rapiti vahepeal nii jõhkralt läbi, et neist said juba ammu sisuliselt Tööpartei variorganisatsioonid, mida kasutatakse propagandistlikel eesmärkidel. Tegemist ei ole iseseisvate poliitiliste jõududega.
Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas kohtade jaotus parlamendis nüüd muutub. Korea Sotsiaaldemokraatlikule Parteile on seal viimastel kordadel eraldatud 50, Tšenudani Usuparteile (Taevase Tee Usu Noorte Sõprade Partei) aga 22 kohta. Mõned kimnoloogid arvavad, et märkimisväärsed muudatused neis arvudes võivad anda märku Tööpartei esimehe Kim Chŏng-uni valmisolekust muuta Põhja-Korea poliitilist süsteemi laiemalt.
Mina isiklikult suhtun sellisesse väljavaatesse siiski skeptiliselt. Tõenäoliselt mängitakse maha tavapärane valimisfarss, kus ametlikud tulemused näitavad, et hääletamas käis pea 100% valijatest ja neist 100% hääletas oma ringkonnas üles seatud kandidaadi poolt.
Lõuna-Korea tõeliselt mitmeparteilise, demokraatliku riigikorraldusega on Põhja-Korea poliitilist süsteemi kokku sobitada võimatu. See muudab aga võimatuks ka Koreade taasühinemise. Vähemalt seni, kuni praegune režiim Põhja-Koreas püsib. Ja mingit režiimimuutust seal nüüd ette näha ei ole.
Artikkel ilmus 13. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Viimastel nädalatel on maailma pilgud pööratud taas Venetsueelale. Seal on juba pikalt vindunud sügav sotsiaal-majanduslik ja poliitiline kriis. Sõjalise sekkumisega seda lahendada ei saa.
Eestis oli huvi Venetsueela vastu suurim tõenäoliselt 1990-ndate algupoolel, kui siinsetelgi teleekraanidel jooksid “Tahmanägu” ja teised toona ülipopulaarsed Venetsueela seebikad ning väliseestlane Harry Männil, kes endale seal suure varanduse kokku oli ajanud, taas sünnimaa radu käis. See oli aeg, mil meil leidus kompetentseid inimesi, kes osanuks võib-olla vastata pealkirjas toodud küsimusele.
Ilmselt tänu Männilile ja Vaino Väljasele, kes oli olnud 1980-1986 NSV Liidu suursaadik Venetsueelas, oli see Kariibi mere ääres asuv Ladina-Ameerika riik 1991. aastal üks meie iseseisvuse taastamise kiiremaid tunnustajaid (sel ajal olid seal muide võimul sotsid). Hiljem ei ole sellest siiski suurt sõprust arenenud.
Männil on surnud, Väljas ammu tegevpoliitikast erru läinud. Eestil on Venetsueelas küll üks aukonsul, kuid kontaktid kahe riigi vahel on peaaegu olematud. Vastastikuseid visiite ei ole toimunud, mingeid kahepoolseid lepinguid ei ole sõlmitud. Kaubavahetus on ülimalt tagasihoidlik. Võib öelda, et Eesti vaatepunktist on Venetsueela kauge maa, kus meil praktiliselt puuduvad otsesed huvid.
Mängukaart ideoloogilises sõjas
Viimase kahekümne aasta jooksul on Venetsueela muutunud Eestis aga justkui mängukaardiks vasak- ja parempoolsete ideoloogilises sõjas. Pärast seda, kui seal tuli 1999. aastal võimule Hugo Chávez, hakkasid osad Lääne vasakpoolsed nägema sealsetes reformides järgimist väärivat eeskuju. Hiljem võeti lausa kasutusele loosung “21. sajandi sotsialism”, millel leidus toetajaid ka Eestis.
Täna võib neid tikutulega taga otsida. Nüüd on käes parempoolsete kord parastada.
Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) kuulutas dramaatilises avalduses, et Eesti peab Venetsueela presidendina viivitamatult tunnustama Juan Guaidót, mitte Nicolás Madurot. “Me ei tohi ÜRO Julgeolekunõukogu koha nimel tasalülitada selget väärtuspõhist välispoliitilist liini,” teatas Reinsalu. “See et paljudele ebademokraatlikele riikidele maailmas Maduro meeldib, see et ka Euroopa sotsialistide seas leiame tema fänne, ei tähenda et peaksime loobuma selgest seisukohast.”
“Meie peavoolumeediast ei loe, ei kuule ega näe, kui sotsialism kuskil nii-öelda halvas valguses on; ja Venetsueela on üks traagilisemaid näiteid sellest, kuidas täiesti normaalne riik sotsialismiga tuksi keerati,” seletas raadiosaates “Räägime asjast” aga Martin Helme (EKRE). “Mind õudselt vihastab see, kuidas meie padupunane meedia absoluutselt ei räägi sellest, mis Venetsueelas toimub.”
Tegelikult on Eesti peavoolumeedia, eriti ERR, kajastanud viimaseid arenguid Venetsueelas isegi üllatavalt aktiivselt ja objektiivselt. Nii näiteks spekuleeris oma vasakpoolsete sümpaatiate poolest tuntud Arni Alandi juba 14. jaanuari “Välisilmas”, et Madurot võib oodata kunagise Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu saatus.
Teatavasti lasti 71-aastane Ceaușescu ja tema abikaasa Elena 1989. aastal toimunud revolutsiooni käigus maha. Nad olid viimased inimesed, kes Rumeenias enne surmanuhtluse kaotamist hukati. Tagantjärele on rumeenlaste hinnangud sellele siiski üsna erinevad, umbes nagu venelaste omad tsaariperekonna tapmisele.
Maduroga läbirääkimisi ei peeta
Olukord Venetsueelas on väga keeruline. Ma ei hakka kordama üle seda, millest juba kirjutasin 16. augustil 2017 Kesknädalas ilmunud artiklis “Demokraatia lõpp Venetsueelas” (kes tahab, see leiab selle internetist).
Eelmisel aastal toimusid seal presidendivalimised, kus Maduro sai ametlike tulemuste kohaselt 67,8% häältest. 2015. aastal parlamendis enamuse saanud opositsiooniliste jõudude koalitsioon otsustas valimisi boikoteerida, protesteerides nii osade poliitikute ning erakondade valimistelt kõrvaldamise vastu, kuid kõik selle liikmed valitud strateegiat ei toetanud.
Varasemalt ka võimupartei ridadesse kuulunud Henri Falcón märkis, et valimisboikotid ei tööta peaaegu kunagi (seda kinnitavad vastavad teaduslikud uuringud), valimistel osalemisest loobunud opositsioonilised jõud kaotavad lihtsalt pinda ja lasevad valitsejatel oma võimu konsolideerida.
Varem olid pidanud teda reeturiks võimupartei esindajad, presidendivalimistel osalemisega muutus ta selleks ka teiste opositsionääride silmis. Falcón arvas siis, et neid ootab poliitikute ja erakondadena ees hääbumine, sest nad ei mõista seda, et rahvas ootab lahendusi, mitte konflikti. Valimistel sai ta ametlike tulemuste kohaselt 20,9% häältest, kuid toimunud ulatuslike rikkumiste tõttu ei tunnistanud ka tema nende valimiste legitiimsust. Seda ei teinud ka teised opositsioonilised kandidaadid.
Tänavu jaanuaris otsustas parlament kuulutada presidendivalimiste tulemused lõpuks õigustühiseks. Presidendi ajutiseks kohusetäitjaks määrati parlamendi spiiker Juan Guaidó. Maduro poolt ametisse nimetatud ülemkohus kuulutas selle sammu põhiseadusvastaseks. Maduro ja tema toetajad asusid kujutama toimuvat USA poolt korraldatud riigipöördena, mille eesmärk on haarata enda kontrolli alla Venetsueela naftavarud.
Tänavatel toimuvad suured meeleavaldused. Guaidó on kutsunud relvajõude üles endaga liituma, kuid ei poolda sõjalist sekkumist väljastpoolt. Reedel teatas Maduro, et on valmis pidama läbirääkimisi, kuid Guaidó lükkas selle pakkumise tagasi, sest tema hinnangul ei oleks see dialoog siiras. Opositsioon on seega teinud selgelt panuse Maduro kukutamisele. Tema taga olevate jõududega üritatakse aga ilmselt jõuda kokkuleppele.
Guaidól on tugev rahvusvaheline toetus
Reinsalu ja Helme sidusid Venetsueela kriisi USA ja Venemaa vastasseisuga ning kujutasid pahalastena sotsialiste, kuid selline käsitlus on veidi eksitav. Guaidó, Falcón ja paljud teised Venetsueela opositsiooni tuntumad tegelased on nimelt sotsiaaldemokraadid.
Eelmisel nädalal Santo Domingos kogunenud Sotsialistliku Internatsionaali nõukogu võttis Venetsueela küsimuses vastu deklaratsiooni, milles märgiti, et just parlament on see legitiimne võimuorgan, mis peab juhtima naasmist demokraatia juurde, tunnustati Guaidó püüdlusi selles osas ning kutsuti Venetsueela rahvast üles lahendama oma erimeelsusi rahumeelselt.
Euroopa Parlament võttis omakorda vastu resolutsiooni, millega kutsuti Euroopa Komisjoni ja liikmesriike asuma ühtsele seisukohale, tunnustama Guaidód Venetsueela ainsa seadusliku üleminekupresidendina. “Euroopa Liidul on olemas suur võimekus mõjutada ning seda hooba kasutatakse, et leida Venetsueela kriisile rahumeelne ja kokkulepitud lahendus,” rõhutas Ramón Jáuregui (Hispaania Sotsialistlik Töölispartei), kes osales sotside fraktsiooni nimel selle resolutsiooni koostamises.
Mida peaks tegema Eesti?
Minu arvates oleks mõistlik liikuda Euroopa Liidu ühtse poliitika kujundamist toetades Hispaania kiiluvees. Eestit ei seo Venetsueelaga peaaegu miski, aga Hispaania sidemed selle maaga on juba ajalooliselt väga tihedad. Seal elab sadu tuhandeid Hispaania kodanikke ja sajad tuhanded on põgenenud sealt viimastel aastatel Hispaaniasse. Hispaania poliitikud ning diplomaadid on pingutanud kõvasti selle nimel, et võimupartei ja opositsioon jõuaksid Venetsueelas rahumeelset lahendust võimaldava kokkuleppeni. Ja need jõupingutused kahtlemata jätkuvad.
Artikkel ilmus 6. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. (Kirjutatud 2. veebruaril.) Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
