Rubriik: maailm

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.

EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.”

Madisoni arvates ei oleks üldse halb see, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi,” ütles ekrelane, “mitte et enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.”

Paraku oli EKRE aseesimehe jutt kas sihilikult ja/või rumalusest mõnevõrra eksitav, et mitte öelda teadlik vale. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!

Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on mõeldud välja mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.

Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.

Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi, kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.

2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varem sõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.

Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist ei olnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Pehmelt öeldes tundub, et teda valides ei langetatud päris kainet otsust. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametisse saamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.

Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, eemaldutaks otsustavalt riikide liidu põhimõttest. Kui neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis istunud Madison, kes üritab esitleda ennast Euroopa Liidu küsimustes suure eksperdina, ei ole seda ikka veel mõistnud, ei ole ta mõistnud selles vallas toimuvast mitte midagi.

Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides

Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.

ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga tulla välja terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.

Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.

Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.

Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.

Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.

Kas Jaak Madison on salaföderalist?

Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Madisoni poolt põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.

Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.

Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, ei ole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja europarlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama nii palju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametisse sobivuse üle.

Kokkuvõttes tundub, et Jaak Madison võib tegelikult olla salaföderalist, kes ainult nimetab ennast rahvusriikide liidu pooldajaks, sisuliselt aga toetab ideid, mis viivad hoopis Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. See on väga kummaline, kuid samas loogiline, et rahvuspopulistide kasvanud populaarsuse tõttu üritavad föderalistide agendid pugeda ka nende ridadesse.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Põhja-Makedoonia Vabariigis toimub pühapäeval presidendivalimiste esimene voor. Praegune president Gjorge Ivanov ei saanud enam kandideerida, sest tal täitub juba teine järjestikune ametiaeg, aga uus president võib jääda valimata.

President valitakse ametisse viieks aastaks. Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane ning elanud viimasest viieteistkümnest aastast kümme riigis kohapeal. Esimeses voorus valituks osutumiseks peab teda toetama vähemalt 50% kõigist registreeritud valijatest. Seni on see juhtunud ainult ühel korral, 1994. aastal, kui riigipeana jätkas Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi viimane president Kiro Gligorov, kes oli juhtinud liiduvabariigi iseseisvumist, lahkumist Jugoslaavia koosseisust.

Valimiste teine voor toimub 5. mail. Selle tulemus loetakse kehtivaks, kui valimisaktiivsus on vähemalt 40%.

Varem nõuti, et valimisaktiivsus oleks teises voorus vähemalt 50%, aga 2009. aastal toodi seda künnist vahetult enne valimisi allapoole. Kuna valimistest osavõtt oli järjest langenud ja lähenes juba kriitilisele piirile, kartsid poliitikud, et süsteem võib muidu lihtsalt kokku joosta. Järgnenud valimised näitasid, et need hirmud ei olnud alusetud. Teises voorus käis siis valimas kõigest 42,6% registreeritud valijatest.

2014. aastal toimus presidendivalimiste teine voor üheaegselt parlamendivalimistega, mis leidsid aset ennetähtaegselt. Esimeses voorus oli siis valimisaktiivsus 48,9%, teises 54,4%, aga parlamendivalimistel samal ajal 63,0%. Varem on valimisaktiivsus olnud teises voorus alati väiksem kui esimeses. Nüüd parlamendivalimisi, mis seda seal kergitada aitaks, ei toimu. Kolmes omavalitsuses leiavad presidendivalimistega üheaegselt aset linnapeade valimised, aga need osalusprotsenti ilmselt oluliselt ei mõjuta.

Mis juhtub, kui põhiseadusega nõutud valimisaktiivsus jääb 5. mail presidendivalimiste teises voorus saavutamata? Sellisel juhul peaksid toimuma varsti uued valimised. Aga kui valimised jäävadki korduma, sest valimisaktiivsus ei tõuse? Sellele makedoonlastel praegu head vastust ei ole. Üks võimalus on muidugi see, et hakatakse kiiresti põhiseadust muutma, et uus president lõpuks ikkagi valitud saaks.

Reegel, mis kehtestati kunagi kahtlemata heade kavatsustega (taheti kindlustada, et riigi presidendil oleks rahvalt saadud korralik demokraatlik mandaat), ähvardab viia nüüd ummikusse.

Konservatiivide ja sotside vastasseis

Põhja-Makedoonias tegutseb väga palju erakondi, kuid poliitilisel maastikul domineerib 1990-ndate algusest saadik kaks suurt jõudu, mis on loonud endale arvukatest väiksematest liitlastest koosnevad valimiskoalitsioonid.

Sotsialistlikul perioodil ainuvõimu omanud Makedoonia Kommunistide Liit reorganiseerus 1991. aastal erakonnaks Makedoonia Sotsiaaldemokraatlik Liit (SDSM), mis oli juhtivaks jõuks president Gligorovi ajal. Selle ridadest tuli ka 2004-2009 presidendiks olnud Branko Crvenkovski. 2009. aastal jäi nende kandidaat Ljubomir Frčkoski aga Ivanovile alla ning viis aastat hiljem juhtus sama Stevo Pendarovskiga, kes kandideerib nüüd uuesti.

Pendarovski (sünd. 1963) on politoloogiadoktor, dotsent ühes Skopje ülikoolis. Tema uurimisvaldkonnad on rahvusvahelised suhted, luure ja riiklik julgeolek, geopoliitika, globaliseerumine, USA välispoliitika, Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ning väikeriigid rahvusvahelistes suhetes. Esimese astme kõrghariduse sai ta õigusteaduses, aga magistritöö kirjutas üleminekuaja Makedoonia uuest geopoliitikast ning doktoritöö Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikast seoses väikeriikidega.

Osalemine poliitika praktilises kujundamises ei ole Pendarovskile samuti tundmatu. Pärast kõrghariduse omandamist läks ta tööle siseministeeriumi, kus temast sai analüüsiosakonna juhataja. Ühtlasi oli ta samal ajal kolm aastat ministeeriumi kõneisik. 2001. aastal sai temast aga president Boris Trajkovski vanemnõunik välis- ja julgeolekupoliitika alal. Samal ametikohal jätkas ta ka president Crvenkovski ajal.

1999. aastal presidendiks valitud Trajkovski, kes hukkus oma esimese ametiaja viimasel aastal toimunud lennuõnnetuses, kuulus erakonda Makedoonia Sisemine Revolutsiooniline Organisatsioon – Demokraatlik Partei Makedoonia Rahvusliku Ühtsuse Poolt (VMRO-DPMNE), mis on oma nimele vaatamata üsna konservatiivne jõud (nime esimene pool on võetud 19. sajandil loodud rahvusliku vastupanuliikumise järgi, mida VMRO-DPMNE peab enda ideoloogiliseks eelkäijaks). Selle partei ridadest on pärit ka praegune president Ivanov.

Rahvusvaheliselt on VMRO-DPMNE seotud Euroopa Liidus domineeriva Euroopa Rahvaparteiga. SDSM aga Euroopa Sotsialistide Parteiga, mis on üheaegselt nii Euroopa Rahvapartei peamine rivaal kui ka koostööpartner Euroopa Parlamendis.

VMRO-DPMNE presidendikandidaadiks on nüüd professor Gordana Siljanovska-Davkova (sünd. 1955), silmapaistev õigusteadlane. Tema doktoritöö puudutas reeglite ja reaalsuse vahekorda kohalikes omavalitsustes. Uurimisvaldkondadeks on lisaks veel konstitutsiooniline õigus ja poliitilised süsteemid. 1992-1994 kuulus ta valitsusse (portfellita ministrina), mida juhtis SDSM. 1999-2002 oli president Trajkovski juures tegutsenud riikliku soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liige.

Siljanovska-Davkova on kuulunud eksperdi ning Makedoonia esindajana ka arvukatesse rahvusvahelistesse töörühmadesse, mis on tegutsenud kas Euroopa Nõukogu või ÜRO egiidi all. Samuti on ta seotud Makedoonia Teaduste Akadeemia käimasoleva projektiga, mis puudutab Makedoonia õigussüsteemi viimist kooskõlla Euroopa Liidu omaga.

Küsitluste kohaselt käib kahe juhtiva kandidaadi vahel tasavägine rebimine. Neist tagapool tuleb valimistel sõltumatu kandidaadina osalev Blerim Reka (sünd. 1960), keda toetab paar väiksemat albaanlasi esindavat parteid. Reka on rahvusvahelise õiguse professor. 2006-2010 oli ta Makedoonia suursaadik Euroopa Liidu juures Brüsselis.

Ja rohkem kandidaate ei olegi.

Kandidaatide vähesus maksab kätte

Varem, kui jätta kõrvale 1994. aasta, on valimistel osalenud keskmiselt viis kandidaati. Eelmine kord oli neid neli. Kandidaatide suhteliselt väike arv on tingitud küllaltki rangetest nõudmistest nende registreerimisel. Kandidaadi registreerimiseks tuleb koguda vähemalt 10 tuhat toetusallkirja hääleõiguslikelt kodanikelt (Eesti mõõtkavas teeks see umbes 5000 allkirja) või 30 parlamendisaadikutelt (Makedoonias on 120-kohaline parlament).

Allkirju asus sel korral koguma üheksa kandidaati, aga kokku õnnestus need saada kolmel. Pendarovski ja Siljanovska-Davkova taga on ka piisav arv parlamendisaadikuid.

Kandidaatide registreerimisel kehtiv künnis pidi tagama, et valimistele jõuavad ainult tõsiseltvõetavad kandidaadid, kellel on ühiskonnas olemas arvestatav toetajaskond. See eesmärk on täidetud. Paraku on aga just väiksemate tegijate kõrvale jätmine mõjunud negatiivselt valimisaktiivsusele. Kandidaadid, kes osalevad presidendivalimistel sisuliselt ainult enda ja/või oma erakonna reklaamimiseks, reaalse lootuseta valituks osutuda, ei ole rangelt võttes tõsiseltvõetavad, kuid valijate suurema osaluse kindlustamiseks on nemadki vajalikud.

Kõik praegu valimistel osalevad kandidaadid on korralikud, intelligentsed inimesed, kellest saaksid Makedooniale tõenäoliselt head presidendid. Kui valimised peaksid minema liiga madala valimisaktiivsuse tõttu kordamisele, võivad astuda lavale aga juba hoopis teised tegelased.

Artikkel ilmus 17. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval toimuvad Soomes parlamendivalimised, kus kindlat võitu ennustatakse sotsidele, kes said alles nelja aasta eest valimistel oma ajaloo halvima tulemuse ja kuulutati juba pöördumatult hääbuvaks jõuks.

Juulis täitub 120 aastat päevast, mil toimus Soome Tööerakonna asutamiskoosolek. 1903. aastal võeti selle uueks nimeks Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP), mille all ollakse tuntud ka praegu. Tegemist on vanima tänini tegutseva Soome erakonnaga.

SDP oli algusest peale tihedalt ametiühinguliikumisega seotud massipartei. 1906. aastal kehtestati Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Soome Suurvürstiriigis üldine valimisõigus ning 1907. aastal toimusid esimesed parlamendivalimised – SDP võitis need tulemusega 37,03% häältest, mis andis siis parlamendis 80 kohta 200-st.

1916. aastal saadi koguni absoluutne enamus – 103 kohta. Tegemist oli esimese ja viimase korraga, mil see seal mõnel erakonnal on õnnestunud.

Kuni käesoleva sajandi alguseni kogusid sotsid enim hääli pea kõigil Soomes toimunud parlamendivalimistel. Erandiks osutusid vaid aastad 1929, 1962 ja 1991, kui võitis Keskerakond (1964. aastani Maaliit), ning 1958, kui peale jäi kommunistide poolt juhitud Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL), millest kasvas hiljem välja Vasakliit.

Sotside langustrend on lõppenud

Teise maailmasõja järel, kui loodi SKDL, jäi SDP saagiks valimistel keskmiselt 25-26% häältest. Esimene mõõnaperiood, mil saadi vähem kui 30%, oli olnud juba 1920-ndatel, kui valimistel tuli konkureerida varasemate selliste vasakpoolsete koalitsioonidega, kus mängisid juhtivat rolli kommunistid.

Veel 2003. aastal oli SDP taga 24,5% valijatest, kuid võidu võttis siis Keskerakond. 2007. aastal langesid sotsid kolmandaks, jäädes alla ka paremtsentristlikule Koonderakonnale, mis võitis valimised 2011. aastal. 2015. aastal langeti juba neljandaks (Põlissoomlased rebisid samuti ette), saades vaid 16,5% häältest.

Varem oli SDP langusega valimistel kaasnenud tavaliselt Vasakliidu eelkäijate tõus (häälte jaotumisel kehtis nn. ühendatud anumate printsiip), aga käesoleval sajandil on ka Vasakliit kõigil valimistel järjest langenud.

Kahe suurima vasakerakonna paralleelset langemist kalduti seletama muutustega ühiskonna struktuuris – nende sotsiaalseks toetusbaasiks olnud traditsiooniline, organiseeritud töölisklass kuivas kokku. Kuid nüüd ennustatakse mõlemale korraga selget tõusu. Samuti näitavad küsitlused roheliste tugevat kasvu. Nemadki kuuluvad Soome poliitilisel maastikul vasaktsentristide hulka.

Sisuliselt on valijaskonna eelistustes toimumas nihe paremalt tagasi vasakule. Paljuski võib seda seletada pettumisega tänases valitsuses ja Põlissoomlastes, kes muide liigitasid ennast varem samuti vasaktsentristlikuks töölisparteiks (lihtsalt oma hoiakutelt konservatiivseks, mitte liberaalseks).

Põlissoomlaste allakäik jätkub

Nelja aasta eest võitis valimised Keskerakond, mis oli kuulunud varem neli aastat opositsiooni. Koalitsioon tehti vahepeal valitsust juhtinud Koonderakonna ja Põlissoomlastega.

Tavatarkus ütleb, et see oli Põlissoomlaste jaoks üldse esimene kord valitsusse pääseda. Nii lihtne see lugu siiski pole.

Põlissoomlaste juured ulatuvad tagasi aastasse 1959, kui Maaliidust (tänane Keskerakond) eraldunud seltskond, mida juhtis president Urho Kaleva Kekkoneni vana rivaal ja häälekas kriitik Veikko Vennamo, asutas Soome Maapartei (SMP). 1979. aastal võttis SMP juhtimise üle tema poeg Pekka, kellest sai 1983. aasta parlamendivalimiste järel neljaks aastaks rahandusminister.

1987-1989 oli ta transpordiminister, seejärel aga lahkus poliitikast riikliku posti- ja telekommunikatsiooniettevõtte direktoriks. SMP, mis oli valitsusse kuuludes juba niigi toetajaid kaotanud, kannatas peagi veel kõvasti selle tõttu, et oma uues ametis postivõrku korrastades lasi Pekka Vennamo sulgeda palju maapostkontoreid, vihastades sellega välja varasemaid SMP valijaid.

Erakonna esimehed ja peasekretärid hakkasid kiiresti vahetuma. 1992. aastal said nendeks Raimo Vistbacka ja Timo Soini, kelle juhtimisel saadi 1995. aasta valimistel 1,3% häältest, mis andis erakonnale parlamendis ühe koha. Kuna SMP sattus siis väga raskesse rahalisse seisu, sisuliselt pankrotistus, asutati veel samal aastal uus erakond, mille juhtimist jätkasid samad mehed. Ka ülejäänud liikmed ning ideoloogilised alused võeti kaasa vanast parteist. Loodi lihtsalt uus juriidiline keha, mille nimeks sai Põlissoomlased.

1997. aastal asus Soini erakonna peasekretäri kohalt esimeheks. 1999. aasta valimistel toetas Põlissoomlasi 0,99% valijatest. Vistbacka säilitas siiski oma koha parlamendis (ta läks poliitikast erru alles 2011. aastal). Selliselt tasemelt alustades saigi erakond järgnenud valimistel ainult tõusta: 2003. aastal 1,57% (kolm kohta), 2007. aastal 4,05% (viis kohta), 2011. aastal 19,05% häältest (39 kohta).

2015. aasta valimistel saabus küll juba väike langus, saadi 17,65% häältest ja 38 kohta (36 tuhat häält vähem kui neli aastat varem), kuid samas tõusti erakondade arvestuses kolmandalt kohalt teiseks (Keskerakond läks siis küll jälle ette, aga Koonderakond ning sotsid langesid tahapoole). Nii pääsetigi taas valitsusse.

Soini: minu erakond kaaperdati

2017. aastal teatas mõõdukas populist Soini, kes oli juhtinud Põlissoomlasi 20 aastat, et tema enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Kui uueks juhiks valiti Jussi Halla-aho, kes on tuntud käremeelse euroskeptiku ning immigratsioonivastasena (tema retoorika jääb siiski maha näiteks EKRE ladvikut iseloomustavast kõnepruugist), tekkis aga kohe tõsine probleem, sest Keskerakonna ja Koonderakonna juhid teatasid, et nemad Halla-aho poolt juhitavate Põlissoomlastega koostööd ei tee.

Põlissoomlased visati koalitsioonist välja, kuid 20 nende parlamendisaadikut lahkus erakonnast ja moodustas uue fraktsiooni, millega koostöö jätkus. Soini süüdistas oma erakonna kaaperdamises ühendust Suomen Sisu (midagi sarnast nagu oli Eesti Rahvuslik Liikumine, mille aktivistide ühinemisel Rahvaliiduga sündis EKRE), kuhu Halla-aho ja tema lähemad kaasvõitlejad kuuluvad.

Põlissoomlaste fraktsioonist lahkunute baasil loodi peagi erakond Sinine Tulevik, mida juhib Sampo Terho, kes oli Põlissoomlaste esimeheks kandideerides Halla-ahole alla jäänud. Nemad võivad saada nüüd parlamendis parimal juhul ühe koha.

Sinine Tulevik ei ole osutunud kuigi populaarseks (ei saa muidugi välistada võimalust, et nad hakkavad sarnaselt kunagi Soini poolt juhitud Põlissoomlastele vaikselt kasvama), kuid Põlissoomlaste langus on sellest sõltumata jätkunud.

Kohalikel valimistel said nad 2012. aastal 12,34%, aga 2017. aastal (need valimised toimusid kevadel, enne Halla-aho saamist erakonna juhiks) 8,8% häältest. Presidendivalimistel toetas nende kandidaati 2012. aastal 9,40%, aga 2018. aastal 6,93% valijatest. Mõlemal juhul saadi eelmise korraga võrreldes enam kui 80 tuhat häält vähem.

Nüüd ennustatakse Põlissoomlastele langemist viiendaks, tahapoole rohelistest. Halla-aho ei ole peaministrikandidaadina täna palju populaarsem kui Vasakliidu esinaine Li Andersson. Kõige enam eelistatakse näha sellel ametikohal roheliste juhti Pekka Haavistot. Tõenäoliselt saab selleks aga siiski SDP esimees Antti Rinne, kelle isiklik populaarsus jääb küll Haavisto omale alla, kuid erakonna oma mitte.

Artikkel ilmus 10. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.