Rubriik: maailm

Väljasõit Lätimaale

Setumaa kõrgeima punkti tähistamine #geograafid #setumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile Tartu Ülikooli geograafide bussireisiga Lätimaal. Esimene peatus oli tegelikult hoopis Setumaa kõrgeimas punktis, milleks on täpsustatud andmetel Maaniidü mägi Luhamaa nulgas, kõrgusega 225 meetrit üle merepinna. Varem peeti selleks Kuksina mäge.

Setumaa kõrgeima punkti tähistamiselt ei puudunud loomulikult ka pudel handsat, setude rahvusjooki, mida üldiselt giidi või grupijuhi rolli täitnud teadur Taavi Pae kohalviibinuile lahkelt valas. Ütleks, et maitse oli parem kui viinal, aga päris vee pähe (janu kustutamiseks) seda siiski ei jooks.

Haldusreformi arutelu #geograafid #missomaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Missomaal toimus peatus geograaf Jüri Jagomägi juures, kes tutvustas paarikümne aasta eest, 1990-ndatel koostatud haldusterritoriaalse korralduse kava, mis näis üllatvalt ajakohasena ka praegu, ning rääkis veidi sealsest kohalikust olukorrast ja ettevõtmistest, sealhulgas Kolme Kandi Klubist.

Jagomägi meenutas kuidas vanasti, nõukogude ajal, oligi see paik justkui kolme maa ühenduslüli, aga mainis muu hulgas ka piiride kadumise negatiivsemat külge, nimelt mõne aasta eest toimunud vargustelainet, 30-40 juhtu, mille taga olid arvatavasti Lätist tulnud pätid, keda ei õnnestunudki tabada.

Eesti kunagise lõunapoolseima punkti tähistamine #geograafid #lätimaal #latvia #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Reisi peamiseks sihtpunktiks oli aga kunagine Eesti Vabariigi lõunapoolseim koht, mis läks 1924. aastal maadevahetuse käigus Lätile. Asus see Petserimaal, Laura vallas, Kudepi kandis, piirkonnas, mis oli juba toona asustatud valdavalt venelastega.

Nüüd löödi siis ka seal uuesti vai maasse ja pandi Eesti lipp lehvima. Päris hümni laulmiseks küll ei läinud, aga pidulik hetk ikkagi. Peeti kõnesid, uuriti vanu kaarte ning toimus väike vabaõhubankett Georgia veini ja suupistetega.

Ekskursioon Kurši õigeusu kirikus #geograafid #lätimaal #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgnes veel pikem ekskursioon ühe kohaliku kultuuritöötaja (tema vanaema oli eestlane, aga eesti keelt ta ise ei räägi) juhendamisel, mis viis kõigepealt Kurši õigeusu kirikusse. Kirik ehitati 1925. aastal, näeb välja väga kena ja korralik, nagu ka seda ümbritsev surnuaed.

Varem käidi sealt Laura kirikus, aga kui piir tuli vahele, siis ehitati endale kohe oma kirik (viisavabadus Eesti ja Läti vahel tuli alles 1927. aastal ja enne ei olnud ju kindel, et see üldse tuleb). Paistis, et seal on religioon veel tõesti elav traditsioon.

Surnuaias olid hauaplatsid lausa piinlikult korras, kuigi samas asuva sõjaaegse vennashaua kohta rääkis see kohalik giid meile, et see oli vahepeal päris räämas, plaadid roostes, müüridel kasvamas juba väikesed puud, kuid tehti siis Vene saatkonna toetusel korda.

Väike kena kohakene #lätimaal #pededze #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pikem peatus oli kõrvalasuvas keskuses nimega Pededze, kus tutvustati põhjalikult rahvamaja ja eriti sealset kostüümide kollektsiooni (varsti pidi seal tulema lausa ball) ning käidi väikeses külamuuseumis, mis oli mõeldud tuvustama piirialade venelaste elu (seal oli näiteks samovaride kollektsioon jms.).

Nõukogude aja lõpus ehitatud Pededze rahvamaja on suur, korralik, sisaldab ka väikest spordisaali ja raamatukogu. Täpselt samasugune pidi asuma ka kusagil Eestis (nende kunagine kolhoosiesimees, kes oli pooleldi eestlane ja käinud läbi ka Siberist, oli seda näinud ning selle järgi siis tehtigi).

Pededze koolimaja #geograafid #lätimaal #latvia #pededze

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tööandjateks on seal kool, kuhu on jäänud vaid umbes 80 õpilast, rahvamaja ja kauplus. Jutust tuli välja, et paljusid asju tehakse Läti vähemusrahvuste programmi ning teiste projektirahade toel, aga üldiselt toimub ikkagi ka seal maa tühjenemine inimestest.

See kohalik giid ütles muide, et Lauras, mis on nüüd teatavasti Venemaa all, on tema käinud oma elus üldse ainult kaks korda, kunagi nooruses, nõukogude ajal, peol ja kirikus. Nii on riigipiir lõiganud taas läbi loomulikud sidemed selle kunagise kohaliku tõmbekeskusega.

Kirik Alūksnes #lätimaal #kirik #church #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks oli veel peatus Alūksnes, kus sai lihtsalt tunnikese ringi käia. Minu meelest väga ilus väikelinn, meeldiva arhitektuuriga, kus on palju avarust. Kunagi ulatus sinnani välja muide isegi leivude ehk väikeste saarekestena lätlaste hulgas elanud eestlaste asuala.

Alūksne muuseum #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Alūksne lossis asub tänapäeval muuseum, mida ümbritseb suur park, kus võis näha purskkaeve, linnukesi ja pinkidel istuvaid inimesi, kes lihtsalt omavahel läti keeles juttu ajasid – see on valdavalt lätlastega asustatud linn.

Vaade ühest Alūksne pargist #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaatasin nüüd eestikeelsest Vikipeediast, et 2010. aasta andmetel oli Alūksne elanike arv 8900, aga seal kuulsin kohalikelt, et see oli langenud just sel aastal alla kaheksa tuhande. Nii et toimub rahvastiku päris kiire kahanemine.

Tegelikult peaks sinna kunagi veel minema, et seal pikemalt ringi käia, sest näiteks ordulinnuse varemeid nägin ma ainult kaugelt, lähedalt vaatama neid sel korral ei jõudnudki.

Aga hea, et ennast sellele väljasõidule ikka kaasa sokutasin, sest oli päris huvitav.

Seoses Hispaaniaga

Jaan UnduskLoomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Unduski “Teekond Hispaania” on autori enda järelsõna kohaselt “rahmeldamine õige teksti otsinguil”.

“Üks masina kuumaks väntamise viise on rääkida sellesama teksti kirjutamisest, mida parajasti kirjutad,” selgitab ta juba esimeses peatükis.

Seda väntamist on tõesti kõvasti. Lähtepunktiks 1999. aasta augustis toimunud autobussimakt Hispaania, kuid tegemist mitte tavapärase reisikirjelduse, vaid vist rohkem ilukirjanduslike sugemetega heietusega, mis läheneb sellele, mille kohta Undusk ise kasutab sõna “unenäoreaalsus”.

Kolm peatükki ilmus juba aastaid tagasi ajakirjas Vikerkaar, üks neist raadioteatrile kirjutatud kuuldemänguna. Vahele pistetud kaks varem avaldamata osa, kuid needki kirjutatud valmis põhiliselt juba aastatel 2000-2001. Teos on valminud seega veel suhteliselt värskete muljete pinnalt.

Palju on juttu kirjandusest (vanemast), kirjutamisest ja keelest, kilde ajaloost ja üldisemaid mõtisklusi, aga vähe tänapäeva Hispaaniat (kui jätta kõrvale lugu koos hoidev romantiline seiklus, mis näib pärinevat autori unenäost – ma muidugi ei tea, võib-olla leidis see kõik aset nö. päriselt).

Tekst on päris omapärane ja hästi komponeeritud, aga seda läbivad märksõnad tavalised: Franco, härjavõitlus, katoliiklus, baski terrorist, don Juan, don Quijote jne.

Minu Hispaania sai alguse nimest.

Mu enda nimest, sest Hispaanias on üpris levinud nimi Andrés ja lisaks sain juba lasteaias käies hüüdnime Sancho (mitte Cervantese loodud tegelaskuju järgi, vaid ühest lastefilmist, kus oli peategelaseks poiss nimega Sancho Rodriguez, kellele ma mitmeti sarnanesin), mis oli väga aktiivselt käibel umbes minu kümnenda eluaastani (leidus isegi neid, nagu veel hiljem välja tuli, kes minu õiget nime ei teadnudki, vaid tundsidki mind ainult selle all).

Seejärel hakkasid minu jaoks Hispaaniat defineerima peamiselt Hemingway teosed, aga ka sellised raamatud nagu Santiago Carrillo “Mis tuleb pärast Francot?” (olen ka hiljem lugenud Hispaania enda autoritelt peamiselt just ühiskondlikku publitsistikat, poliitikaga seotud tekste, mitte ilukirjandust – täiesti vastupidiselt näiteks Portugali omadele; need hispaaniakeelsed kirjanikud, kelle teoseid, mille tegevuspaigaks sageli Hispaania, ma olen lugenud, on enamasti tulnud hoopis Lõuna-Ameerikast, mitte Hispaaniast endast).

Lugesin siis vahepeal läbi ka ühe iseõppijatele mõeldud hispaania keele õpiku, mille tulemusel oskan öelda yo no hablo español – ma ei räägi hispaania keelt, aga see kõlab minu kõrvadele lähedaselt ja ma saan sellest mõningal määral aru. Muidugi kaugeltki mitte kõigest, aga piisavalt, et lugeda vahest veebist El Mundo uudiseid ja teisi selliseid lihtsamaid tekste.

Kui ma 2003. aasta augustis Barcelona jõudsin, siis oli seal parajasti kuumalaine. “Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. Peegeldus kirdest edelasse näib olevat liiga radikaalne, et hästi lõppeda. Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks,” kirjutab Undusk neli aastat varem tehtud retke kohta.

Mina ei hakanud ennast piinama, vaid hääletasin kiiresti tagasi parasvöötmesse. Minu viibimine Hispaanias piirdus ühe päevaga ning rohkem ei ole ma seal käinud, kuid hispaanlastega on hiljem olnud kokkupuuteid küll.

Juba selle reisi lõpus, kui jõudsin tagasi Eestisse. Ma olin põlenud Hispaanias ühe päevaga näost nii pruuniks, et Leedu piirivalvurid kahtlustasid, et olen valepassiga reisiv illegaalne immigrant. Nendega sai asja paari lausega korda, aga kui jõudsin Eestisse, siis ei võtnud peale enam ükski auto, sest nägin välja nagu oleksin saabunud otse Iraagist – praegu kutsutaks sellist kahtlast tüüpi nähes kohale ilmselt Odini sõdalased. Lõpuks peatus siiski üks itaalia tšikk, kelle poika oli hispaanlane. Nemad olid ringreisil Põhja-Euroopas ja parajasti teel Pärnu, viskasid siis ka mind Viljandi.

Ma ei ole Hispaania kultuuri alal mingi asjatundja, ülevaade sealsest filmikunstist on sama puudulik nagu ilukirjandusest, aga olen üritanud sellest 2003. aasta külaskäigust alates hoida veidi silma peal nende popiskene elektroonilisemal tiival. Viimaste aastate üks huvitavamaid tegijad on selles osas minu meelest La Bien Querida nime all esinev Ana Fernández-Villaverde, kelle värskeim muusikavideode triloogia (režissöör Juanma Carrillo) siin postituses juba toodud sai. Rohkem kuulamist leiab selle lingi tagant.

Hispaanias käimine tegi selgeks, et mina seal küll elada ei saaks, vähemalt mitte Barcelonas, sest seal võib muutuda minu jaoks nii talumatult palavaks (üldse ei imesta, et inimesed seal vahest kuuma kätte ära surevad), aga niisama võiks sinna ju muidugi kunagi veel minna (uurides eelnevalt hoolikalt ilmateadet, et saaks jääda veidi kauemaks kui üks päev).

Surma märgi all

Maiade kalendri järgi sündisin ma surma märgi all, mis tähistab mitte lõppu, vaid ümberkujunemist, maailma ühendamist.

Maiad uskusid, et selle märgi all sündinud on ühenduses universumi, surnud esivanemate ja silmale nähtamatuga, omavad kaasasündinud selgeltnägemisvõimet ja on suurepärased tervendajad, andes eriti jõudu rasedatele naistele. Samas võib meil olla ka võime saata telepaatiliselt kurje kavatsusi.

Surma märgi all sündinud on targad, nutikad ning romantilised, õnnistatud sisemise rahu ja jõuga, aga võivad muutuda tujukateks, kui ei pööra tähelepanu oma annetele. Tunnevad sageli kohustust tuua ohvreid teiste heaks, kippudes unustama ära enda huve.

Praktilised, helded ja abivalmis, avatud uutele ideedele, huvitatud poliitikast. Surma märgi all sündinud on need, kes toovad maailma muutusi. Neile ei meeldi olla juhid, aga nad on jõud trooni taga, et teenida oma kogukonda ja perekonda. See on õnnelike suhete ja abielu märk.

Neid huvitavad alati teemad nagu surm, elu pärast surma ja muu salapärane. Teavad instinktiivselt, et elus on palju mõistatuslikku ning usuvad, et ei pea kõike mõistma, et sellest õppida. Neil on salatsev pool, sageli võib neid leida töötamas julgeoleku alal.

Surma märgi all sündinud on hästi kaitstud õnnetuste ja äkilise surma eest. Haigused tulevad vaid siis, kui neid ise tekitatakse.

Suurim väljakutse: omada usku. Lahendus: panustada ühiskonna heaks. Suund: põhi. Värv: valge. Tootemloom: öökull.

Selle märgi all sündisid veel näiteks Naomi Campbell ja Laura Bush, aga ka Robin Williams ja Bill Gates.

Maiade uskumuse kohaselt valis selle märgi all sündimise minu kõrgem mina, võttes arvesse minu vajadusi vaimse arenemise ja kasvu osas, aga unustasin selle sündimise hetkel ära. See on minu isiklik missioon, kuid lisaks on veel jumalik plaan.

Mulle kõrgemalt poolt määratud galaktiline toon on 11, mis tähendab ülesannet aidata kaasa lahenduste, muutuste saabumisele. Ühtlasi tähistab see laste sünnitamise jumalannat, selguse ja sidususe loomist.

Selle tooni saanud omavad võimet tuua igasuguseid muutusi ja lahendusi, luues selle jaoks aluseid ja ruumi universumis. Nad on tõeliselt head märkama seda, mis on muutunud kasutuks, et aidata liikuda edasi uuenemise teel.

Nad otsivad alati tasakaalu ning neil on kaasasündinud soov tasakaalustada seda, mis on läinud tasakaalust välja.

Paljud selle tooniga inimesed on huvitatud tervendamisest. Nad võivad olla vaimsed või emotsionaalsed tervendajad. Püüd ravida konflikte on parim viis, kuidas nad saavad anda endast parima.

Lugu läheb veel edasi. Kui minu sünnipäeva märk on surm, siis nädala märk öökull. Esimene määrab 3/4, teine neljandiku isikust, tähistades seda, mis ei ole väljast näha, vaid jääb sissepoole.

Maiade uskumuse kohaselt on öökullid vanad hinged, kes kannavad iidsete aegade tarkust. Tänu sellele olen kontaktis teiste maailmadega ning oman telepaatilisi võimeid, mis hoiavad ühenduses pühapaikade tarkusega.

Selle märgi all sündinud vanad hinged on tulnud siia ilma selleks, et puhastada oma karmasid. Neil on tohutu sisemine jõud, mis jätab ruumi vaikseks vaatlemiseks. Terav teadlikkus elu keerukusest ja sellest, mis toimib ja mis ei toimi, teeb neist suurepärased teejuhid.

Ma võin elada tervena pika elu ning huvituda iidsetest kultuuridest ja nende vaimsusest. Võin isegi reisida iidsete templite juurde ning seal ringi jalutada, kinnitab maiade astroloogia.

Lisaks mõjutab mind veel terve rida märke, millest hüppan praegu üle, et jõuda põhiliseni: surm, 11 ja öökull on kõik jälle koos tänavu 28. augustil, kui saan maiade kalendri järgi 50-aastaseks. Täna oma sünnipäeva ei tähista, aga augustis peaks ma seda vist küll kuidagi tegema, sest tulekul ju ikkagi päris suur juubel.

Horoskoobid järgmiseks aastaks

Eile loetud uudis, et Kickstarteris saab toetada fooliummütside Shield valmistamist, viis mõttele, et peaks ikkagi veidi vaatama, mida horoskoobid mulle saabuvaks aastaks ennustavad.

Veevalajad on teatavasti kõige ettearvamatum tähemärk, mistõttu ei ole ju üldsegi kindel, et meie käitumine on ennustatav, aga vaatasin nüüd siiski neid erinevaid versioone sellest, mida tähed mult 2016. aastal ootavad. Paistab, et tuleb üldiselt hea aasta.

Ja kuna olen sündinud ka ise ahvi aastal, siis veel parem.

Nii palju siis sellest. Tegelikult tahtsin ma anda siin lihtsalt tungiva soovituse lugeda kindlasti eestikeelse National Geographicu tuleva aasta esimesest numbrist, mis just ilmus, artiklit Põhja-Jäämere jääkatte kahanemisest ja selle mõjust planeedile.

See on tõesti väga oluline teema.

Laul tänaseks päivaks: Erykah Badu esiksingel “On & On” oli 1997. aastal päris suur hitt ja see laul on mul isegi olemas juba sellest ajast ajakirjaga Q kaasas olnud plaadil “The Best of the Best ’97” (hiljem sai minu lektüüriks rohkem Future Music), aga huvitaval kombel polnud ma juhtunud seni nägema selle video. Oh what a day, what a day, what a day… geniaalsed sõnad.

Poolik kirjavahetus

Lugesin jälle Kafka kirju (sooduskampaania ajal maksid kõigest 4.90, aga ka praegu suht odavad), millest siin vahepeal juba üks katkend toodud sai, jõudes välja 1915. aasta lõppu.

Mind tõsiselt häirib see, et samas ei ole avaldatud neid kirju, millele Kafka vastas. See on umbes nagu lugeda mõnda romaani nii, et iga teine lehekülg jääb vahele, või siis kuulda dialoogist ainult ühe osapoole teksti.

Kafka ise oli vägagi huvitatud sellest, mida oli öelda neil, kellega ta kirjavahetust pidas. “Päevikupidamist ei tohi Sa katki jätta! Ja veelgi parem oleks, kui te kõik päevikuid peaksite ja need mulle saadaksite,” kirjutas ta 1912. aastal Max Brodile.

Väga kahju, et Brod ei pannud seda kogumikku koostades sisse nii enda kui ka teiste kirju Kafkale. Ühest küljest võib mõista, et nii oleks see paisunud liiga mahukaks, ei oleks mahtunud ühte köitesse, aga sisuliselt olnuks see õigem, sest praegusel kujul on kogu see suur kirjavahetus ikkagi poolik.

Kafka kirjad on küll nii haaravad, et neid lugedes läksid mul kapsad pliidi peal kõrbema, aga ainult tema kirju lugedes ei ole ju alati aru saada, mille peale ta midagi kirjutab.

Iseküsimus on muidugi, kui paljud neist teiste kirjadest on üldse säilinud, näiteks Franz ise teatas 1914. aastal ühes kirjas oma õele, Ottla Kafkale: “Tervita kõiki! Kirja ei pea Sa ei näitama ega vedelema jätma. Kõige parem, rebi ta puruks ja puista väikeste tükkidena rõdult kanadele hoovi, nende ees pole mul saladusi.”

See kiri jäi aga alles ning küllap leidunuks ka neid, mis saadeti teiste poolt Franzile.

Mis puudutab Kafka kirjade sisu, siis see ei käi kaugeltki ainult kirjanduse ja eraelu kohta. Näiteks siin tema muljed 1913. aastal Viinis toimunud Sionistlikult Kongressilt:

“Need Viini-päevad tahaksin oma elust kõige parema meelega välja rebida ja seda juurest alates, see oli tulutu jahtimine ja midagi tulutumat kui selline kongress on raske välja mõelda. Sionistlikul Kongressil istusin ma otsekui täiesti võõral üritusel, tõsi küll, et nii mõnigi asi ahistas mind ja tegi hajameelseks (nüüd vaatab mulle aknast sisse üks poiss ja ilus gondoljeer), ja kui ma ka just ei pildunud paberkuulikesi alla delegaatide peale, nagu keegi preili vastasrõdul, siis sünge olin ma küllalt.”

Ja sünguseks oli ka põhjust, nagu hilisem ajalugu kinnitas. Franz ise suri juba 1924. aastal, aga Ottla mõrvati kolmkümmend aastat pärast seda kongressi Auschwitzis ning holokaustis kustusid ka tema teiste õdede eluküünlad.

Kafka kirjadest tuleb siin kunagi edaspidi kindlasti veel juttu, kui ma neid jälle edasi loen. Korraga ehk järjest ma neid kõiki lugeda ei taha, sest minusuguse Kafka-uskliku jaoks on need nagu pühakirjad, mida peab vahepeal veidi seedima.

Kontserdikavadest

Minu tänane horoskoop: Olete täna ettearvamatu ning optimistlik. Püüate ka tõsiseid asju naljaks keerata, mis võib tekitada teistega suhtlemisel väikseid arusaamatusi.

Eile esinesid Viljandi Baptistikoguduse kiriku keldrisaalis oma jõulukavaga Raul & Marie Vaigla ja trompetist Tero Saarti. Ma ei olnud seal varem käinud. Päris kena.

Üritus algas ja lõppes väikese jumalasõna ja palvetamisega (paluti õnnistust kontserdile, esinejatele, kõigile kuulajatele jne.). Kas see on nüüd Eestis kirikukontserdite puhul tavapärane?

Kavas olid mõned täiesti uued lood, mida eile esimest korda maailmas avalikult ette kanti, näiteks jõulueelsest paanikast inspireeritud “Osta! Osta!” kõlas päris ajakohaselt ja tabavalt. Lisaks vanemat kraami ning omapäraseid arranžeeringuid Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Joni Mitchelli lauludest. Ühesõnaga: ilus.

Täna esinevad nad Tartus, homme Haapsalus, ülehomme Tallinnas.

Laul tänaseks päevaks…

Laura “Supersonic” (meenutuseks ka Jamiroquai samanimeline hitt) tuleb võistluselt Eesti Laul 2016, mille finaalkontserti on mul märtsis au jälgida otse saalist (rida 21, koht 36). See on küll väga veider, sest loogilisem olnuks käia sellistel üritustel 20 aastat varem, aga siis ei oleks ma seda elu sees teinud (va. juhul, kui osalejate hulgas olnuks Depeche Mode, minu toonane lemmikbänd).

Kas on minuga toimumas midagi sarnast nagu F. Scott Fitzgeraldi jutu “The Curious Case of Benjamin Button” peategelasega (filmis kehastas teda Brad Pitt), kes sündis raugana ja lõpetas elu imikuna (ainult selle vahega, et minu puhul toimub see mitte füüsilises, vaid vaimses plaanis)?

Okei, aitab naljast!

Olen ikka kuulanud Eurovisiooni rahvuslikes eelvoorudes osalevaid laule, sest see on ju kõige lihtsam viis saada kiire ülevaade erinevate riikide popilavadel toimuvast, aga Eesti eelvooru kohapeal jälgimas ei ole varem tõesti käinud. Kui mul oleks mingi nimekiri “100 asja, mida teha enne surma”, siis võiks sealt nüüd märtsis nähtavasti ühe asja maha tõmmata (kui ma muidugi enne ära ei sure).

Lühidalt: ma olen ka ise imestunud ja üllatunud, et selle pileti ostsin. Mis järgmiseks?! Lähen Disneylandi?! Võib-olla see ei olegi üldse nii paha mõte… peaks ehk seda kunagi tõesti tegema 🙂

Tegelikult peaks nüüd kontsertide külastamises väike paus tulema. Viljandi Jazziklubi tänasel üritusel (esinevad kultuuriakadeemia pärimusmuusikud) käin veel ära, kuid seejärel on selleks aastaks kõik, sest jõululaule kuulan parema meelega suvel või üldse mitte.

Nii ühest kui ka teisest

Minu tänane horoskoop: Tunnete täna ootamatut huvi oma vanade tuttavate vastu, kellega teil juba ammu ühist kokkupuutepunkti pole. Minevik tõuseb jõuliselt päevakorda.

Täna on siin juttu mitmel erineval teemal, mida seovad omavahel vaid käesoleva postituse raamid.

Karm maailm. Teisipäeva õhtul said Indias rängalt viga kaks Eestist pärit turisti, kes läksid ühest hütist vett küsima. Seal olnud vanem naine pidas neid ekslikult varasteks ja hakkas karjuma. Kohale tormanud mehed hakkasid neid kividega loopima.

Sellest juhtumist kirjutanud India kohalikus väljaandes asub kõrval lugu sellest, et esmaspäeval löödi samas kandis ühel mehel pea maha, kui ta oli küla lähedal põllul oma endise abikaasaga vahekorda astumas. Naine läks juba kahe aasta eest teise juurde, aga mees säilitas temaga ikkagi “füüsilised suhted”, nõudes samal ajal naise uuelt abikaasalt kombekohast valuraha selle eest, et too tema naise endale võttis. Naine ja tema uus abikaasa ei tahtnud seda maksta ning kavandasid mõrva.

Nende krimiteadetega seoses soovitan vaadata India käesoleva kümnendi väidetavalt kõige vägivaldsemat mängufilmi “NH10” (treiler | torrent), mille tegevus leiab aset naaberosariikides ja põhineb osaliselt päriselt toimunud nn. aumõrvadel.

“NH10” (film sai nime Delhist Pakistani piirini kulgeva riikliku maantee järgi) annab üpriski karmi pildi India arengu teravatest vastuoludest, kohati veel siiani eksisteerivast kastiühiskonnast, kus valitsevad mõnel pool vanad kirjutamata reeglid ja jõhker vägivald, millega kohtumine võib mõjuda tänapäevasemast keskkonnast pärit inimestele šokeerivalt.

Hea oleks näidata seda (profülaktika mõttes) ka meestele, kes kalduvad kasutama vägivalda naiste vastu – Anushka Sharma on peategelast kehastades lõpuks hullem revanšist kui Uma Thurman “Kill Billis”, aga jääb seejuures lõpuni täiesti realistlikuks.

Hooandjast. Registreerusin kuu tagasi kasutajaks, aga ma olen nüüd kogu endale käesolevaks aastaks selle tarbeks eraldatud raha juba laiali jaganud ja juhin siin lihtsalt tähelepanu mõningatele minu poolt toetatud projektidele, mis paistavad olevat kriitilises seisus.

Aleksandra Tšoba uue luulekogu väljaandmiseks saab anda hoogu viimast päeva ja puudu on ainult mõnikümmend eurot.

Noortefilm “Polaarpoiss”, mis sai endale juba kena treileri, kogub toetust 14. detsembrini, aga puudu on palju rohkem. Sama kehtib ansambli Antsud esikalbumi kohta, millest annab aimu näiteks alljärgnev pala.

Kui viimasel ajal on tehtud taas igasuguseid nimekirjasid sellest, mida jõulukingituste asemel teha võiks või millele kulutada see raha, mis läheks muidu nende peale, siis üks võimalus on ju aidata Hooandja kaudu kaasa millegi uue sünnile.

Mõelge selle peale!