Rubriik: maailm

Pühapäeval toimusid Hispaanias parlamendivalimised, mille tulemused on selle loo ilmumise ajaks teada, kuid kirjutamise ajal veel mitte. Arvestades seda, mis on viimasel ajal juhtunud mitmetes teistes riikides, võivad need olla lõpuni ennustamatud.

Eestis ennustati viimaste parlamendivalimiste eel üldiselt Keskerakonna võitu või vähemalt väga tasavägist rebimist, aga lõpuks tormas pikalt ette Reformierakond. Iisraelis näitas isegi kaks valimispäeval tehtud kolmest lävepakuküsitlusest, et võitis Kahol Lavan, aga häälte lugemisel ilmnes, et Likud jäi siiski napilt peale. Soomes tegid valimiskampaania lõpus võimsa söösthüppe Põlissoomlased, kuid sotsiaaldemokraatide saak jäi küsitluste põhjal oodatust kõvasti väiksemaks. Millega seda kõike seletada?

Toomas Alatalu arvas ajalehes Pärnu Postimees, et Põlissoomlaste toetajad võisid küsitlejatele lihtsalt pikalt valetada, enda eelistust varjata. Ta märkis, et see on “kõva hoop küsitlusfirmade autoriteedile ja poliitikateadustele.”

Minul on teistsugune hüpotees. See, et igasugused valimiste ja rahvahääletuste eel tehtavad küsitlused järjest sagedamini mööda panevad, ei tulene sellest, et inimesed küsitlejatele sihilikult valetavad. Pigem on põhjus selles, et paljud on oma eelistustes ebakindlad ja/või langetavadki valiku alles viimasel hetkel. Nii võib saada lõpuks määravaks mõni üksik teema või sündmus, kusjuures tuntavat mõju tulemustele omavad ka arvamusküsitlused ise.

Eestis kahjustas Keskerakonda vahetult enne valimisi üles kerkinud vaidlus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele üle. Iisraelis tõmbas peaminister Benjamin Netanyahu viimasel hetkel Likudi taha parempoolsete väikeparteide toetajaid lubadusega annekteerida Läänekalda juudiasundused ametlikult Iisraeli koosseisu.

Soomes tõstatusid taas immigrantidega seotud probleemid, aga ka kliimateema, millega seoses Põlissoomlased teistest selgelt eristusid. Kuna sotside võit näis olevat täiesti kindel, andis osa küsitluste tegemise ajal neid toetanud valijatest lõpuks hääle oma teisele eelistusele. Üksiku valija vaatepunktist ju küllaltki ratsionaalne käitumine. Kui selliseid valijaid on palju, võib see mõjutada tulemust lõpuks aga juba sel määral, et hakataksegi rääkima küsitlusfirmade eksimisest jms.

Politoloogide elu on sellises uues reaalsuses muidugi keerulisem. Nüüd ei saa valimistulemusi prognoosida enam lihtsalt küsitluste põhjal, vaid tuleb arvestada ka küsitluste endi võimaliku mõjuga tulemustele.

Ettearvamatu Hispaania

Hispaanias näitavad küsitlused selle loo kirjutamise ajal, et valimised võidab praegu valitsev vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP). Küsitlusfirmade prognooside kohaselt saavad nad parlamendi alamkojas 120-133 kohta 350-st. 2016. aastal said nad 85 kohta, aga toona võitnud konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsus kaotas eelmisel aastal parlamendis usaldushääletuse ja uue valitsuse moodustas HSTP.

HSTP vähemusvalitsus toetus parlamendis väiksemate vasakerakondade ning katalaani ja baski iseseisvuslaste häältele. Kui käesoleva aasta riigieelarve seal katalaani iseseisvuslaste vastuseisu tõttu veebruaris läbi kukkus, kuulutas peaminister Pedro Sánchez välja ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Prognooside kohaselt HSTP nüüd seega üksi absoluutset enamust ei saa, aga üsna selle lähedale võivad jõuda Rahvapartei, paremliberaalne Ciudadanos ja alles 2013. aastal asutatud marurahvuslik Vox kolmekesi koos. Läinud aasta detsembris tuli sarnane tulemus regionaalparlamendi valimisel Andaluusias. HSTP kogus seal enim hääli, kuid tõugati võimult. Rahvapartei sõlmis liberaalide ja marurahvuslastega eraldi koostöölepingud. Vox ei ole Andaluusias ametlikult osa koalitsioonist, kuid tagab sellele ülekaalu hääletustel parlamendis.

Sánchez rõhutas nüüd viimastes valimiseelsetes sõnavõttudes, et midagi sarnast võib juhtuda ka keskvalitsuse tasandil. “Keegi ei arvanud, et Andaluusiat hakkavad valitsema parempoolsed ja paremäärmuslased, aga just see juhtus. Me seisame silmitsi reaalse ohuga, et parempoolsetel ning paremäärmuslastel kokku saab olema piisavalt hääli, et teha Hispaanias seda, mida nad on tegemas Andaluusias. Ainuke partei, mis saab peatada selle liikumise paremale ja paremäärmuslusse, on HSTP,” rõhutas ta ajalehele El País antud intervjuus.

Kui ajakirjanik küsis seejärel otse, ilma keerutamata, kas ta kasutab Vox-i, et mobiliseerida vasaktiiba, vastas Sánchez: “On selge, et on olemas reaalne oht, ning ma ei saa varjata midagi, mida hispaanlastel on minu arvates oluline teada. Olenemata sellest, kas inimesed hääletavad teistel kordadel, sealhulgas järgmistel kohalikel ja regionaalsetel valimistel, teiste erakondade poolt, 28. aprillil otsustame me seda, kas võidab see regressiivne blokk või peateme me selle HSTP poolt hääletades.”

Sánchezese jutt kõlab kahtlemata loogiliselt. Ja see oli sõnum, mida tema erakond viimastel valimiseelsetel päevadel väga tugevalt rõhutas. Kui valimistulemused, mis on selle artikli ilmumise ajaks juba teada, peaksid näitama HSTP jaoks küsitluste põhjal prognoositust märgatavalt paremat saaki, võib selle kirjutada ilmselt just selle viimase valijatele saadetud sõnumi arvele.

Kataloonia küsimus ei kao kuhugi

Katalaani iseseisvuslased hääletasid veebruaris parlamendis riigieelarve vastu, sest HSTP valitsus ei soostunud avama läbirääkimisi Kataloonia enesemääramise küsimuses. Nüüd seisavad katalaanid silmitsi ohuga, et keskvalitsus võib muutuda selles osas veelgi järeleandmatumaks. Vox tahab kaotada isegi regioonide senised õigused ning nõuab kõigi separatistlike erakondade keelustamist.

Hispaania marurahvuslased imetlevad varjamatult Franco režiimi, mille ajal üritati vähemusrahvusi täielikult tasalülitada. Tema imetlejaid leidub muidugi ka mujal maailmas. Näiteks Postimehe uus peatoimetaja Peeter Helme tõi kunagi meedias Franco kaitseks avalikult sõna võttes positiivsena välja 1960-ndate majandusbuumi ja erisuhte Hispaania kuningakojaga. Helme sõnul tuleks olla samas koguni ettevaatlik Franco režiimi nimetamisel fašistlikuks, sest tegelikult toetus see laiapõhjalisele koalitsioonile, kus kasvas järjest katoliiklike organisatsioonide mõju.

Helme seisukohal on Hispaanias kindlasti päris palju toetajaid. Katalaanide, baskide ja teiste vähemusrahvuste jaoks jookseb selle koha pealt aga punane joon. Nende silmis ei ole Franco režiim õigustatav. Väljavaade, et keskvalitsuse poliitikat hakkab mõjutama Vox, võib näida üsna kohutav inimestele, kelle jaoks isegi Rahvapartei ja Ciudadanos on selles osas vastuvõetamatud. Kui mina oleksin iseseisvusmeelne katalaan, kaaluksin tõsiselt sel korral HSTP valimist, et säilitada üldse mingi poliitiline mänguruum.

Eeltoodud põhjustel võisid katalaani iseseisvuslased nüüd varasemaga võrreldes kohti kaotada, kuid nende tulemust hinnates tuleks arvestada just kirjeldatud konteksti.

Üldisi jõujooni vaadates oleks kõige mõistlikum, kui uue valitsuse moodustaksid kahekesi HSTP ja Ciudadanos. Katalaani iseseisvuslaste jaoks ei muudaks see olukorda praegusega võrreldes paremaks, kuid riik saaks tõenäoliselt suhteliselt stabiilse, tsentristliku valitsuse. Kas see juhtub, sõltub valimistulemustest, mis selguvad alles pärast selle loo kirjutamist.

Tulemused

HSTP sai parlamendi alamkojas 123 kohta 350-st. Rahvapartei, Ciudadanos ja Vox said kokku 149 kohta. Katalaani iseseisvuslaste erakonnad said 22 kohta – viis rohkem kui eelmine kord. Samas said ka sotsid Katalooniast viis kohta rohkem kui eelmine kord – kokku 12. HSTP ja Ciudadanos omavad kahe peale kokku absoluutset enamust. Ülemkojas sai nüüd absoluutse enamuse HSTP üksinda. Valimisaktiivsus tuli selle sajandi kõrgeim – 75,8%.

Artikkel ilmus 1. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

António Guterres on esimene ÜRO peasekretär, kes sündis pärast selle organisatsiooni loomist. USA välisministeerium alustas plaanide koostamist uue maailmaorganisatsiooni rajamiseks juba kümme aastat enne tema sündi. Rahvasteliit oli asutatud 1919. aastal president Woodrow Wilsoni (Demokraatlik Partei) algatusel, kuid võimule tulnud isolatsionistlike vabariiklaste survel jäi USA ise sellest kõrvale. See osutus veaks. Ilma ameeriklasteta ei suutnud Rahvasteliit kutsuda korrale teisi suurriike. 1939. aastaks oli selge, et see on maailmarahu hoidjana ebaõnnestunud. Sellest tulenevalt asutigi president Franklin D. Roosevelti (Demokraatlik Partei) korraldusel kavandama täiesti uut organisatsiooni, mis looks kogu maailma ühendades raamistiku riikidevaheliste erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. ÜRO harta allkirjastamiseni jõuti 1945. aasta suvel, mõned kuud pärast Roosevelti surma. Harta jõustus sama aasta sügisel, kui selle olid ratifitseerinud ÜRO julgeolekunõukogu kõik viis alalist liiget ja suurem osa allakirjutanud riikidest. Guterrese sünnini jäi siis veel üle kolme aasta. Ta sündis 1949. aasta 30. aprillil.

ÜRO peasekretäriks valiti Guterres 2016. aastal, kuid ametisse astus ta 2017. aasta jaanuaris. Teatavasti astus just samal kuul ametisse ka USA praegune president Donald Trump, kes on muutnud vastuseisu “globalismile” rahvusvaheliseks lööksõnaks ja kujutab ühe oma vaenlasena ka seda organisatsiooni, mida Guterres juhib. Sama teevad Trumpi fännid mujal maailmas, sealhulgas Eestis. ÜRO ei ole täna õnneks küll sama räsitud seisus nagu Rahvasteliit 1939. aastal, kuid on selge, et praegu ei ole selle jaoks kõige paremad ajad. Rahvusvahelise õiguse püsimine sõltub kokkuvõttes ikkagi riikide valmisolekust selle loomises osaleda ja selle norme järgida. Kui see valmisolek kaob, hakkab kord maailmas mõranema. Lõpuks astub õiguse asemele toores jõud. Maailm, kus valitseb džungliseadus, võib ehk meeldida mõnele suurriigile või selle juhile, kuid väikeriikide huvidele see ei vasta. Seetõttu väärivad Guterrese püüdlused ÜRO süsteemi maailmas jätkuvalt relevantsena hoida kindlasti ka Eesti toetust.

Tegemist on samas isikuga, kes sobib hästi vandenõuteooriate peategelaseks. Elektrotehnikat õppinud Guterres alustas oma karjääri 1971. aastal küll üsna poliitikakaugel alal, nimelt süsteemiteooria ja telekommunikatsiooni (signaalide) õppejõuna, kuid sukeldus poliitikasse kohe pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni, mis viis Portugalis demokraatia taastamiseni. Tegelikult astus ta 1973. aastal eksiilis asutatud Sotsialistliku Partei liikmeks juba enne pööret, kuuludes seega esialgu põrandaaluste sotsialistide hulka.

Üleminekuperiood lõppes Portugalis 1976. aastal, kui võeti vastu uus põhiseadus ning toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Parlamendivalimised võitis Sotsialistlik Partei. 1977-1979 oli Guterres parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esimees. Samal ajal allutati raskete majandusprobleemide käes vaevlev riik olukorra stabiliseerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi programmidele. Ühtlasi osales Guterres läbirääkimistel Portugali ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuid selle sammu astumisega läks veel aega. 1979. aastal tulid võimule paremtsentristid. Sotsialistide käes oli riigitüür uuesti aastatel 1983-1985 ning selle tulemusel sai Portugalist 1986. aasta 1. jaanuarist ametlikult Euroopa Liidu liige. Sama teed läks siis ka Hispaania. Pärast seda, kui sotsialistid oli Portugalis parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud, tõusis Guterres 1992. aastal nende juhiks. Enne teda oli erakonnal olnud kuue aasta jooksul kolm peasekretäri, aga tema jäi sellele ametikohale kümneks aastaks. 1995-2002 oli ta ühtlasi Portugali peaminister ja 1999-2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.

Peaministriks tõusis Guterres lubadustega vähendada eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni, et riik vastaks euro kasutuselevõtu tingimustele, kuid suurendada samal ajal sotsiaalkulutusi. Need vastandlikud lubadused said täidetud ulatuslike erastamiste hinnaga. Tema teisel ametiajal hakkas olukord majanduses siiski halvenema. 2001. aasta detsembris said sotsialistid kohalikel valimistel lüüa paremtsentristidelt, keda juhtis José Manuel Barroso (hilisem Euroopa Komisjoni president). Guterres teatas ootamatult, et astub ametist tagasi. Tema hinnangul näitasid kohalikel valimistel saadud kehvad tulemused, et valitsus on kaotanud rahva toetuse. 2002. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimistega läkski võim riigis paremtsentristidele. Käesoleval kümnendil on küsitlused aga korduvalt näidanud, et portugallased peavad Guterrest kogu 1974. aastale järgnenud perioodi kõige paremaks peaministriks.

Guterres on praktiseeriv katoliiklane, kuid Portugali poliitilist vasaktiiba iseloomustab üldiselt pigem ilmalikkus ja isegi antiklerikalism. 1995. aastal tunnistas ta avalikult, et talle ei meeldi homoseksualism ning see häirib teda, kuid just tema teisel ametiajal seadustati samasooliste kooselu. 1998. aastal oli Guterres rahvahääletusel abordiseaduse liberaliseerimise vastu, kuigi suurem osa tema erakonnast seda toetas. Vastav muudatus lükati siis napilt tagasi, aga läks läbi 2007. aasta rahvahääletusel, mille eel Sotsialistlik Partei ei jäänud enam ametlikult neutraalseks, vaid tegi kampaaniat JAH-poolel. Guterrese ajal dekriminaliseeriti Portugalis narkootikumide kasutamine – narkomaaniat hakati käsitlema tervishoiualase probleemina, sõltlaste karistamise asemel panustati võõrutusravile ja ennetustööle, mis on andnud seal üsna häid tulemusi.

Juba 1983. aastal juhatas Guterres ENPA rahvastiku-, rände- ja pagulastekomisjoni tööd. 1991. aastal kuulus ta Portugali Pagulaste Nõukogu asutajate hulka ning 2005-2015 oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Ta on leidnud alati, et selles vallas peaksid valitsema rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid, mitte kaootiline olukord, kus iga riik peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Just see on teinud temast viimastel aastatel vandenõuteoreetikute erilise vihaobjekti.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.

EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.”

Madisoni arvates ei oleks üldse halb see, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi,” ütles ekrelane, “mitte et enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.”

Paraku oli EKRE aseesimehe jutt kas sihilikult ja/või rumalusest mõnevõrra eksitav, et mitte öelda teadlik vale. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!

Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on mõeldud välja mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.

Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.

Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi, kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.

2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varem sõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.

Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist ei olnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Pehmelt öeldes tundub, et teda valides ei langetatud päris kainet otsust. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametisse saamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.

Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, eemaldutaks otsustavalt riikide liidu põhimõttest. Kui neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis istunud Madison, kes üritab esitleda ennast Euroopa Liidu küsimustes suure eksperdina, ei ole seda ikka veel mõistnud, ei ole ta mõistnud selles vallas toimuvast mitte midagi.

Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides

Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.

ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga tulla välja terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.

Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.

Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.

Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.

Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.

Kas Jaak Madison on salaföderalist?

Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Madisoni poolt põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.

Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.

Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, ei ole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja europarlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama nii palju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametisse sobivuse üle.

Kokkuvõttes tundub, et Jaak Madison võib tegelikult olla salaföderalist, kes ainult nimetab ennast rahvusriikide liidu pooldajaks, sisuliselt aga toetab ideid, mis viivad hoopis Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. See on väga kummaline, kuid samas loogiline, et rahvuspopulistide kasvanud populaarsuse tõttu üritavad föderalistide agendid pugeda ka nende ridadesse.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.