Rubriik: maailm

Leedus toimub pühapäeval presidendivalimiste esimene voor. Nagu paljudes teistes parlamentaarsetes vabariikides, nii valitakse sealgi president otse rahva poolt. Tulemust on raske ennustada.

Käesoleva aasta 3. märtsil, kui Eestis valiti parlamenti, toimusid Leedus kohalikud valimised. Meil valitakse otse rahva poolt ainult kohalike omavalitsuste volikogud, aga Leedus ka linnapead ja rajoonide juhid.

Kehtestatud on kahetasandiline haldusjaotus, mille puhul esimese tasandi moodustavad linnad ja rajoonid ning teise vallad. Linnu ja rajoone on kokku 60. Neist 15 sai nüüd rahva poolt valitud juhi Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei (LSDP) ning 12 erakonna Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid (IL-LKD) ridadest. Ülejäänud erakondade saak jäi palju tagasihoidlikumaks. Mitmel pool võitsid hoopis parteitud kandidaadid.

Leedu parlamendivalimised võitis 2016. aasta sügisel ootamatult Leedu Talurahva ja Roheliste Liit (LTRL). Erakond, millel oli varem parlamendis ainult üks koht, sai järsku 54 kohta 141-st (22,45% häältest). Seda eelkõige tänu populaarsele esinumbrile. Saulius Skvernelis, kes ise üldse erakonda ei kuulugi, tõusis peaministriks. Nüüd kandideerib ta presidendiks.

Varem valitsust juhtinud LSDP säilitas küll selge liidripositsiooni kõigis parlamendivalimistele eelnenud küsitlustes, kuid jäi lõpuks valimistel hoopis kolmandaks. Teine suur tõusja oli häälte arvestuses IL-LKD. See paremtsentristlik erakond kogus siis tegelikult isegi veidi rohkem hääli kui LTRL, kuid valimissüsteemi eripärade tõttu (71 saadikut valiti ühemandaadilistest ringkondadest) kaotas varasemaga võrreldes paar kohta.

Sotsiaaldemokraadid läksid lõhki

LTRL moodustas valitsuse LSDP toetusel. 2017. aasta kevadel valiti sotsidele aga uus juht, kes soovis teha koalitsioonilepingus muudatusi. Kahe erakonna erimeelsused viisid lõpuks selleni, et LSDP korraldas 2017. aasta sügisel koalitsioonis jätkamise küsimuses erakonnasisese hääletuse. Suurem osa LSDP osakondadest hääletas vastu, aga enamus parlamendisaadikutest sellega ei nõustunud.

12 saadikut 17-st lahkus LSDP ridadest, moodustas uue fraktsiooni ning asutas hiljem erakonna Leedu Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (LSDTP). See uus erakond jätkas koalitsioonis LTRL-iga. Kuna valitsus kaotas aga enamuse parlamendis, sõlmiti eelmise aasta sügisel euroskeptilise Korra ja Õigluse Parteiga (KÕP) kokkulepe, mis võimaldas sellel siiski ametisse jääda.

Eurovalimistega seoses ennustavad küsitlused praegu, et IL-LKD saab neli, LTRL kolm, LSDP kaks, liberaalpopulistlik Tööpartei (suur osa selle erakonna liikmetest kanditi juba ümber LSDTP ridadesse, millega seda taheti vahepeal ühendada, kuid seejärel sai uuesti erakonna juhiks praegu europarlamenti kuuluv Viktor Uspaskich, kelle juhtimisel jätkatakse iseseisva jõuna) ja KÕP mõlemad ühe koha.

Formaalselt on kõik presidendikandidaadid Leedus sõltumatud, sest president peab olema erakondadeülene tegelane. Tegelikult on paljud neist muidugi seotud mõne erakonnaga. Kui nüüd ametist lahkuv president Dalia Grybauskaitė, kes kolmandaks ametiajaks kandideerida ei saa, aastatel 2009 ja 2014 valimised võitis, oli mõlemal korral tema tugevaimaks vastaseks LSDP ridadest pärit kandidaat.

Nüüd on sotsid presidendivalimistel taas väljas oma mehega. Neid esindab Euroopa Komisjoni liige, tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis. LSDP kuulub küll jätkuvalt, nagu näitasid kohalikud valimised ja kinnitavad tõenäoliselt ka eurovalimised, Leedu populaarsemate erakondade hulka, kuid Andriukaitise šansid valimiste teise vooru pääseda on küsitluste kohaselt praktiliselt olematud.

Peaminister tahab saada presidendiks

Kandidaat registreeritakse, kui tema toetuseks suudetakse koguda hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 20 tuhat allkirja (Eesti mõõtkavas teeks see umbes seitse tuhat allkirja). Vajalikke allkirju hakkas sel korral koguma 17 inimest, aga kokku õnnestus need saada ainult üheksal. Selle nimel, kes pääsevad edasi teise vooru, käib nüüd rebimine kolme tugevama kandidaadi vahel.

Üks neist on praegune peaminister. 1970. aastal sündinud Skvernelis lõpetas 1994. aastal Vilniuse Tehnikaülikooli mehhaanikainsenerina ja tegi seejärel karjääri politseis. 2005. aastal kaitses ta magistrikraadi õigusteaduses. 2011-2014 oli ta Leedu politseiülem.

2014. aastal sai temast aga siseminister. Skvernelise kandidatuuri sellele kohale esitas euroskeptiline KÕP. Ise ta samas erakonda ei kuulunud. Kui ta teatas 2016. aastal, et kandideerib parlamendivalimistel hoopis LTRL-i nimekirjas, pidi Skvernelis ametist lahkuma. Just siseministrina saavutas ta aga sellise suure populaarsuse, mis hiljem valimistel tervele erakonnale edu tõi.

Küsitluste kohaselt pääsevad nüüd presidendivalimiste teise vooru siiski pigem Gitanas Nausėda ja Ingrida Šimonytė.

Ametisoleva peaministrina on Skvernelis sattunud nendel valimistel kentsakasse olukorda. Kriitikute sõnul tahab ta põgeneda valitsusjuhi ametiga kaasneva vastutuse eest, sest see roll käib talle üle jõu. Arvatakse, et mees tahab kindlustada endale ametikoha, mis võimaldaks hoida kõrvale järgmisel aastal toimuvatest parlamendivalimistest, kus LTRL saab tõenäoliselt lüüa. Samas ei suuda osad tema toetajatest nüüd mõista, miks peaksid nad edutama peaministri kohalt minema tegelase, keda peavad sinna sobivaks.

Päris maha kanda teda aga veel ei maksa. Mõned Leedu poliitikavaatlejad on avaldanud arvamust, et Skvernelis võib üllatada samal moel nagu LTRL 2016. aasta parlamendivalimistel, kui see erakond lõpuks suuresti tänu temale valimised võitis.

Võitja selgub ilmselt teises voorus

Kindel näib olevat aga see, et valimiste võitja selgub alles 26. mail toimuvas teises voorus, sest ükski kandidaat esimeses absoluutset enamust häältest ei saa. Tõenäoliselt pääsevad sinna ikkagi Nausėda ja Šimonytė.

1964. aastal sündinud Nausėda on majandusteadlane, kes toetas 2004. aasta presidendivalimistel Valdas Adamkuse kandidatuuri, kuid ei ole varem ise valimistel kandideerinud. Ta on töötanud pikalt panganduses ja õppejõuna. 2000-2008 oli ta Vilniaus Banka peaökonomist ja juhatuse esimehe nõunik. 2008-2018 täitis ta sama rolli sellest sündinud SEB Bankas. Varem on ta töötanud ka Leedu Pangas. 1987-2004 pidas ta loenguid Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonnas, alates 2009. aastast on õppejõud Vilniuse Ülikooli Rahvusvahelises Ärikoolis.

Temast kümme aastat noorem Šimonytė on samuti ökonomist. Mitte küll doktori-, vaid magistrikraadiga. Tema tegi karjääri rahandusministeeriumis, jõudes lõpuks kõige tippu. 2004-2009 oli ta aseminister, 2009-2012 rahandusminister IL-LKD valitsuses. Seejärel toimusid valimised ja võimule tulid sotsid. 2013-2016 oli Šimonytė Leedu Panga nõukogu esimehe asetäitja ning andis loenguid Vilniuse Ülikoolis, juhtides lõpuks ka selle nõukogu. 2016. aastal valiti ta parlamenti.

Nausėda ja Šimonytė on tugevad kandidaadid, kellest mõlemast saaks tõenäoliselt hea president. Šimonytė taga on IL-LKD, mis on alates 2012. aastast opositsioonis istudes kõvasti populaarsust kogunud. Ta esindab parlamendis sama ringkonda, kust oli varem valitud Leedu kahekordne peaminister Andrius Kubilius, IL-LKD esimees aastatel 2003-2015. Selles ühes Vilniuse vanimas linnaosas, kus Šimonytė on sündinud, elas ka president Valdas Adamkus.

Šimonytė sarnaneb oma vaadetelt meie praegusele presidendile. Nagu Kersti Kaljulaid, nii on ka tema liberaalne konservatiiv. Kõigi eelduste kohaselt moodustab IL-LKD tuleval aastal Leedu järgmise valitsuse. See annab praegu veidi suuremad šansid Nausėdale, kellel parteiline taust puudub. Teiste erakondade poolehoidjatel, kes kardavad võimu liigset koondumist IL-LKD kätte, on teda kergem toetada.

Artikkel ilmus 8. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval toimusid Hispaanias parlamendivalimised, mille tulemused on selle loo ilmumise ajaks teada, kuid kirjutamise ajal veel mitte. Arvestades seda, mis on viimasel ajal juhtunud mitmetes teistes riikides, võivad need olla lõpuni ennustamatud.

Eestis ennustati viimaste parlamendivalimiste eel üldiselt Keskerakonna võitu või vähemalt väga tasavägist rebimist, aga lõpuks tormas pikalt ette Reformierakond. Iisraelis näitas isegi kaks valimispäeval tehtud kolmest lävepakuküsitlusest, et võitis Kahol Lavan, aga häälte lugemisel ilmnes, et Likud jäi siiski napilt peale. Soomes tegid valimiskampaania lõpus võimsa söösthüppe Põlissoomlased, kuid sotsiaaldemokraatide saak jäi küsitluste põhjal oodatust kõvasti väiksemaks. Millega seda kõike seletada?

Toomas Alatalu arvas ajalehes Pärnu Postimees, et Põlissoomlaste toetajad võisid küsitlejatele lihtsalt pikalt valetada, enda eelistust varjata. Ta märkis, et see on “kõva hoop küsitlusfirmade autoriteedile ja poliitikateadustele.”

Minul on teistsugune hüpotees. See, et igasugused valimiste ja rahvahääletuste eel tehtavad küsitlused järjest sagedamini mööda panevad, ei tulene sellest, et inimesed küsitlejatele sihilikult valetavad. Pigem on põhjus selles, et paljud on oma eelistustes ebakindlad ja/või langetavadki valiku alles viimasel hetkel. Nii võib saada lõpuks määravaks mõni üksik teema või sündmus, kusjuures tuntavat mõju tulemustele omavad ka arvamusküsitlused ise.

Eestis kahjustas Keskerakonda vahetult enne valimisi üles kerkinud vaidlus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele üle. Iisraelis tõmbas peaminister Benjamin Netanyahu viimasel hetkel Likudi taha parempoolsete väikeparteide toetajaid lubadusega annekteerida Läänekalda juudiasundused ametlikult Iisraeli koosseisu.

Soomes tõstatusid taas immigrantidega seotud probleemid, aga ka kliimateema, millega seoses Põlissoomlased teistest selgelt eristusid. Kuna sotside võit näis olevat täiesti kindel, andis osa küsitluste tegemise ajal neid toetanud valijatest lõpuks hääle oma teisele eelistusele. Üksiku valija vaatepunktist ju küllaltki ratsionaalne käitumine. Kui selliseid valijaid on palju, võib see mõjutada tulemust lõpuks aga juba sel määral, et hakataksegi rääkima küsitlusfirmade eksimisest jms.

Politoloogide elu on sellises uues reaalsuses muidugi keerulisem. Nüüd ei saa valimistulemusi prognoosida enam lihtsalt küsitluste põhjal, vaid tuleb arvestada ka küsitluste endi võimaliku mõjuga tulemustele.

Ettearvamatu Hispaania

Hispaanias näitavad küsitlused selle loo kirjutamise ajal, et valimised võidab praegu valitsev vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP). Küsitlusfirmade prognooside kohaselt saavad nad parlamendi alamkojas 120-133 kohta 350-st. 2016. aastal said nad 85 kohta, aga toona võitnud konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsus kaotas eelmisel aastal parlamendis usaldushääletuse ja uue valitsuse moodustas HSTP.

HSTP vähemusvalitsus toetus parlamendis väiksemate vasakerakondade ning katalaani ja baski iseseisvuslaste häältele. Kui käesoleva aasta riigieelarve seal katalaani iseseisvuslaste vastuseisu tõttu veebruaris läbi kukkus, kuulutas peaminister Pedro Sánchez välja ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Prognooside kohaselt HSTP nüüd seega üksi absoluutset enamust ei saa, aga üsna selle lähedale võivad jõuda Rahvapartei, paremliberaalne Ciudadanos ja alles 2013. aastal asutatud marurahvuslik Vox kolmekesi koos. Läinud aasta detsembris tuli sarnane tulemus regionaalparlamendi valimisel Andaluusias. HSTP kogus seal enim hääli, kuid tõugati võimult. Rahvapartei sõlmis liberaalide ja marurahvuslastega eraldi koostöölepingud. Vox ei ole Andaluusias ametlikult osa koalitsioonist, kuid tagab sellele ülekaalu hääletustel parlamendis.

Sánchez rõhutas nüüd viimastes valimiseelsetes sõnavõttudes, et midagi sarnast võib juhtuda ka keskvalitsuse tasandil. “Keegi ei arvanud, et Andaluusiat hakkavad valitsema parempoolsed ja paremäärmuslased, aga just see juhtus. Me seisame silmitsi reaalse ohuga, et parempoolsetel ning paremäärmuslastel kokku saab olema piisavalt hääli, et teha Hispaanias seda, mida nad on tegemas Andaluusias. Ainuke partei, mis saab peatada selle liikumise paremale ja paremäärmuslusse, on HSTP,” rõhutas ta ajalehele El País antud intervjuus.

Kui ajakirjanik küsis seejärel otse, ilma keerutamata, kas ta kasutab Vox-i, et mobiliseerida vasaktiiba, vastas Sánchez: “On selge, et on olemas reaalne oht, ning ma ei saa varjata midagi, mida hispaanlastel on minu arvates oluline teada. Olenemata sellest, kas inimesed hääletavad teistel kordadel, sealhulgas järgmistel kohalikel ja regionaalsetel valimistel, teiste erakondade poolt, 28. aprillil otsustame me seda, kas võidab see regressiivne blokk või peateme me selle HSTP poolt hääletades.”

Sánchezese jutt kõlab kahtlemata loogiliselt. Ja see oli sõnum, mida tema erakond viimastel valimiseelsetel päevadel väga tugevalt rõhutas. Kui valimistulemused, mis on selle artikli ilmumise ajaks juba teada, peaksid näitama HSTP jaoks küsitluste põhjal prognoositust märgatavalt paremat saaki, võib selle kirjutada ilmselt just selle viimase valijatele saadetud sõnumi arvele.

Kataloonia küsimus ei kao kuhugi

Katalaani iseseisvuslased hääletasid veebruaris parlamendis riigieelarve vastu, sest HSTP valitsus ei soostunud avama läbirääkimisi Kataloonia enesemääramise küsimuses. Nüüd seisavad katalaanid silmitsi ohuga, et keskvalitsus võib muutuda selles osas veelgi järeleandmatumaks. Vox tahab kaotada isegi regioonide senised õigused ning nõuab kõigi separatistlike erakondade keelustamist.

Hispaania marurahvuslased imetlevad varjamatult Franco režiimi, mille ajal üritati vähemusrahvusi täielikult tasalülitada. Tema imetlejaid leidub muidugi ka mujal maailmas. Näiteks Postimehe uus peatoimetaja Peeter Helme tõi kunagi meedias Franco kaitseks avalikult sõna võttes positiivsena välja 1960-ndate majandusbuumi ja erisuhte Hispaania kuningakojaga. Helme sõnul tuleks olla samas koguni ettevaatlik Franco režiimi nimetamisel fašistlikuks, sest tegelikult toetus see laiapõhjalisele koalitsioonile, kus kasvas järjest katoliiklike organisatsioonide mõju.

Helme seisukohal on Hispaanias kindlasti päris palju toetajaid. Katalaanide, baskide ja teiste vähemusrahvuste jaoks jookseb selle koha pealt aga punane joon. Nende silmis ei ole Franco režiim õigustatav. Väljavaade, et keskvalitsuse poliitikat hakkab mõjutama Vox, võib näida üsna kohutav inimestele, kelle jaoks isegi Rahvapartei ja Ciudadanos on selles osas vastuvõetamatud. Kui mina oleksin iseseisvusmeelne katalaan, kaaluksin tõsiselt sel korral HSTP valimist, et säilitada üldse mingi poliitiline mänguruum.

Eeltoodud põhjustel võisid katalaani iseseisvuslased nüüd varasemaga võrreldes kohti kaotada, kuid nende tulemust hinnates tuleks arvestada just kirjeldatud konteksti.

Üldisi jõujooni vaadates oleks kõige mõistlikum, kui uue valitsuse moodustaksid kahekesi HSTP ja Ciudadanos. Katalaani iseseisvuslaste jaoks ei muudaks see olukorda praegusega võrreldes paremaks, kuid riik saaks tõenäoliselt suhteliselt stabiilse, tsentristliku valitsuse. Kas see juhtub, sõltub valimistulemustest, mis selguvad alles pärast selle loo kirjutamist.

Tulemused

HSTP sai parlamendi alamkojas 123 kohta 350-st. Rahvapartei, Ciudadanos ja Vox said kokku 149 kohta. Katalaani iseseisvuslaste erakonnad said 22 kohta – viis rohkem kui eelmine kord. Samas said ka sotsid Katalooniast viis kohta rohkem kui eelmine kord – kokku 12. HSTP ja Ciudadanos omavad kahe peale kokku absoluutset enamust. Ülemkojas sai nüüd absoluutse enamuse HSTP üksinda. Valimisaktiivsus tuli selle sajandi kõrgeim – 75,8%.

Artikkel ilmus 1. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

António Guterres on esimene ÜRO peasekretär, kes sündis pärast selle organisatsiooni loomist. USA välisministeerium alustas plaanide koostamist uue maailmaorganisatsiooni rajamiseks juba kümme aastat enne tema sündi. Rahvasteliit oli asutatud 1919. aastal president Woodrow Wilsoni (Demokraatlik Partei) algatusel, kuid võimule tulnud isolatsionistlike vabariiklaste survel jäi USA ise sellest kõrvale. See osutus veaks. Ilma ameeriklasteta ei suutnud Rahvasteliit kutsuda korrale teisi suurriike. 1939. aastaks oli selge, et see on maailmarahu hoidjana ebaõnnestunud. Sellest tulenevalt asutigi president Franklin D. Roosevelti (Demokraatlik Partei) korraldusel kavandama täiesti uut organisatsiooni, mis looks kogu maailma ühendades raamistiku riikidevaheliste erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. ÜRO harta allkirjastamiseni jõuti 1945. aasta suvel, mõned kuud pärast Roosevelti surma. Harta jõustus sama aasta sügisel, kui selle olid ratifitseerinud ÜRO julgeolekunõukogu kõik viis alalist liiget ja suurem osa allakirjutanud riikidest. Guterrese sünnini jäi siis veel üle kolme aasta. Ta sündis 1949. aasta 30. aprillil.

ÜRO peasekretäriks valiti Guterres 2016. aastal, kuid ametisse astus ta 2017. aasta jaanuaris. Teatavasti astus just samal kuul ametisse ka USA praegune president Donald Trump, kes on muutnud vastuseisu “globalismile” rahvusvaheliseks lööksõnaks ja kujutab ühe oma vaenlasena ka seda organisatsiooni, mida Guterres juhib. Sama teevad Trumpi fännid mujal maailmas, sealhulgas Eestis. ÜRO ei ole täna õnneks küll sama räsitud seisus nagu Rahvasteliit 1939. aastal, kuid on selge, et praegu ei ole selle jaoks kõige paremad ajad. Rahvusvahelise õiguse püsimine sõltub kokkuvõttes ikkagi riikide valmisolekust selle loomises osaleda ja selle norme järgida. Kui see valmisolek kaob, hakkab kord maailmas mõranema. Lõpuks astub õiguse asemele toores jõud. Maailm, kus valitseb džungliseadus, võib ehk meeldida mõnele suurriigile või selle juhile, kuid väikeriikide huvidele see ei vasta. Seetõttu väärivad Guterrese püüdlused ÜRO süsteemi maailmas jätkuvalt relevantsena hoida kindlasti ka Eesti toetust.

Tegemist on samas isikuga, kes sobib hästi vandenõuteooriate peategelaseks. Elektrotehnikat õppinud Guterres alustas oma karjääri 1971. aastal küll üsna poliitikakaugel alal, nimelt süsteemiteooria ja telekommunikatsiooni (signaalide) õppejõuna, kuid sukeldus poliitikasse kohe pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni, mis viis Portugalis demokraatia taastamiseni. Tegelikult astus ta 1973. aastal eksiilis asutatud Sotsialistliku Partei liikmeks juba enne pööret, kuuludes seega esialgu põrandaaluste sotsialistide hulka.

Üleminekuperiood lõppes Portugalis 1976. aastal, kui võeti vastu uus põhiseadus ning toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Parlamendivalimised võitis Sotsialistlik Partei. 1977-1979 oli Guterres parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esimees. Samal ajal allutati raskete majandusprobleemide käes vaevlev riik olukorra stabiliseerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi programmidele. Ühtlasi osales Guterres läbirääkimistel Portugali ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuid selle sammu astumisega läks veel aega. 1979. aastal tulid võimule paremtsentristid. Sotsialistide käes oli riigitüür uuesti aastatel 1983-1985 ning selle tulemusel sai Portugalist 1986. aasta 1. jaanuarist ametlikult Euroopa Liidu liige. Sama teed läks siis ka Hispaania. Pärast seda, kui sotsialistid oli Portugalis parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud, tõusis Guterres 1992. aastal nende juhiks. Enne teda oli erakonnal olnud kuue aasta jooksul kolm peasekretäri, aga tema jäi sellele ametikohale kümneks aastaks. 1995-2002 oli ta ühtlasi Portugali peaminister ja 1999-2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.

Peaministriks tõusis Guterres lubadustega vähendada eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni, et riik vastaks euro kasutuselevõtu tingimustele, kuid suurendada samal ajal sotsiaalkulutusi. Need vastandlikud lubadused said täidetud ulatuslike erastamiste hinnaga. Tema teisel ametiajal hakkas olukord majanduses siiski halvenema. 2001. aasta detsembris said sotsialistid kohalikel valimistel lüüa paremtsentristidelt, keda juhtis José Manuel Barroso (hilisem Euroopa Komisjoni president). Guterres teatas ootamatult, et astub ametist tagasi. Tema hinnangul näitasid kohalikel valimistel saadud kehvad tulemused, et valitsus on kaotanud rahva toetuse. 2002. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimistega läkski võim riigis paremtsentristidele. Käesoleval kümnendil on küsitlused aga korduvalt näidanud, et portugallased peavad Guterrest kogu 1974. aastale järgnenud perioodi kõige paremaks peaministriks.

Guterres on praktiseeriv katoliiklane, kuid Portugali poliitilist vasaktiiba iseloomustab üldiselt pigem ilmalikkus ja isegi antiklerikalism. 1995. aastal tunnistas ta avalikult, et talle ei meeldi homoseksualism ning see häirib teda, kuid just tema teisel ametiajal seadustati samasooliste kooselu. 1998. aastal oli Guterres rahvahääletusel abordiseaduse liberaliseerimise vastu, kuigi suurem osa tema erakonnast seda toetas. Vastav muudatus lükati siis napilt tagasi, aga läks läbi 2007. aasta rahvahääletusel, mille eel Sotsialistlik Partei ei jäänud enam ametlikult neutraalseks, vaid tegi kampaaniat JAH-poolel. Guterrese ajal dekriminaliseeriti Portugalis narkootikumide kasutamine – narkomaaniat hakati käsitlema tervishoiualase probleemina, sõltlaste karistamise asemel panustati võõrutusravile ja ennetustööle, mis on andnud seal üsna häid tulemusi.

Juba 1983. aastal juhatas Guterres ENPA rahvastiku-, rände- ja pagulastekomisjoni tööd. 1991. aastal kuulus ta Portugali Pagulaste Nõukogu asutajate hulka ning 2005-2015 oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Ta on leidnud alati, et selles vallas peaksid valitsema rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid, mitte kaootiline olukord, kus iga riik peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Just see on teinud temast viimastel aastatel vandenõuteoreetikute erilise vihaobjekti.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.