Prantsusmaa poliitilisel maastikul on toimunud viimaste aastatega põhjapanevad muutused. Varem riigi poliitilist palet kujundanud suur vastasseis paremtsentristlike konservatiivide ja sotside vahel ei oma enam tähtsust.
2015. aastal, kui Rahvaliikumise Liit nimetas ennast Nicolas Sarkozy ettepanekul ümber erakonnaks Vabariiklased, lootsid Prantsuse konservatiivid, et paari aasta pärast tulevad nad riigis taas võimule. Läks teisiti. Vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel jäi Sarkozy esimeses voorus, kus andis hääle ligi 4,3 miljonit prantslast, ootamatult alles kolmandaks. Teisest voorust võitjana väljunud François Fillon platseerus samale kohale järgnenud üldvalimistel. Esimest korda sõjajärgse Prantsusmaa ajaloos ei jõudnud paremtsentristide kandidaat presidendivalimistel teise vooru.
Filloni toetas siiski viiendik valijatest. Mõned kuud hiljem toimunud parlamendivalimistel said paremtsentristid kokku 21,6% häältest. Saabunud madalseisust väljapääsu otsides jõuti järeldusele, et tuleb liikuda rohkem paremale, läheneda oma retoorikas Marine Le Peni omale. 2017. aasta detsembris valiti erakonna juhiks Laurent Wauquiez, kes üritas teha just seda.
Tulemus: eurovalimistel saadi nüüd kõigest 8,5% häältest. Wauquiez astus selle peale muidugi ametist tagasi. Vabariiklased hakkavad varsti uut juhti valima. Vaadatakse igatsevalt Sarkozy poole, kelle ametiaeg presidendina tundub paljudele prantslastele tagantjärele ilusam kui sellele järgnenu. Sarkozy ise on aga öelnud, et ei kavatse tegevpoliitikasse naasta. Tänavu avaldas ta mälestusteraamatu, kus võtab kokku oma elu ja karjääri enne presidendiks saamist. Kirja on vaja panna ka mälestuste järgmine osa.
Kuidas uuesti jalgele tõusta, selle kohta ei ole paremtsentristidel praegu mingeid ideid. Eurovalimistel saadud paugu järel valitseb täielik nõutus. Üks võimalus on muidugi läheneda veelgi rohkem Le Penile. Aga küsitlused näitavad, et koostöö temaga on isegi erakonna allesjäänud toetajate silmis kõige ebasoovitavam variant üldse – seega jääb ära.
Vasaktiiva kokkuvarisemine
Sotsialistlik Partei, mis võitis veel 2012. aastal nii presidendi- kui ka parlamendivalimised, langes viis aastat hiljem mõlemas pingereas kogutud häälte arvu järgi viiendaks. Tänavu eurovalimistel saadud kuues koht ja 6,2% häältest on nendegi jaoks uus negatiivne rekord.
Samal ajal on käinud alla ka kunagi üpris suurt mõju omanud Prantsusmaa Kommunistlik Partei. 1960-ndatel ja 1970-ndatel toetas kommuniste enam kui viiendik Prantsuse valijatest, aga viimastel parlamendivalimistel said nad ainult 2,7%, eurovalimistel 2,5% häältest. Europarlamendis ei ole neil enam ühtegi saadikut.
Vahepeal näis, et vanade vasakparteide arvelt kerkib esile 2008. aastal sotside ridadest lahkunud Jean-Luc Mélenchoni liikumine, mis paigutub oma vaadetelt sisuliselt sotside ja kommunistide vahele, kuid sellegi hoog on raugenud. Mélenchon sai presidendivalimistel 2012. aastal 11,1% ja 2017. aastal 19,6% häältest, aga täna toetaks teda vähem kui 10% valijatest. Parlamendivalimistel said Mélenchoni toetajad 2012. aastal 6,9% ning 2017. aastal 11,0% häältest, kuid eurovalimistel toimus juba väike langus: 2009. aastal saadi 6,5% ja 2014. aastal 6,6%, aga tänavu 6,3% häältest.
Prantsusmaal, nagu tegelikult ka mujal, sõltub erakondade käekäik suurel määral nende juhtidest. 1951. aastal sündinud Mélenchoni aeg poliitikas hakkab läbi saama, kuid sama tuntud ja karismaatilist mantlipärijat tema seljatagant tulemas ei paista. Seetõttu võib ennustada, et Mélenchoni liikumine hääbub koos tema endaga.
2017. aastal sotsidele valimistel kaks hävitavat lüüasaamist toonud Benoît Hamon asutas kohe pärast seda ühe uue erakonna, mis pidi idee poolest saama vasakpoolsete jõudude ühendajaks, aga on toiminud nende killustajana. Mehe enda reiting püsib küsitluste kohaselt küll samal tasemel nagu 2017. aastal, mil ta sai presidendivalimistel 6,4% häältest, kuid eurovalimistel kukkus erakond nüüd tema juhtimisel läbi: saadi 3,3% häältest, aga mitte ainsatki kohta.
Kusagil 1% kandis kõigub paar päris antikapitalistlikku erakonda, mis on suutnud saavutada tagasihoidliku esindatuse kohalikes omavalitsustes. Peale nende tegutseb Prantsusmaal veel kümneid väikeseid vasakäärmuslikke parteisid, kuid need ei ole enam märkimisväärsed. Ühtegi jõudu, mis võiks vasakpoolsed taas poliitiliselt relevantseks muuta, hetkel näha ei ole. Teoreetiliselt peaks Mélenchoni ja Hamoni parteide äravajumine aitama sotsidel lõpuks uuesti tõusta, aga see võimalus on praegu vaid hüpoteetiline.
Macroni ja Le Peni vastasseis
Seda, et traditsiooniline parem-vasak vastasseis on oma aja ära elanud, on kuulutatud küll varemgi, kuid seda teinud jõud on jäänud valimistel üldiselt siiski nende varju, kellele nad hingekella lõid. Nüüd on asjad teisiti.
2017. aasta presidendivalimiste eel üritasid Emmanuel Macron ja Marine Le Pen jätta muljet, et uus suur vastasseis on avatuse ja suletuse ehk globalismi ja rahvusluse vahel. Tulemused kinnitasid, et see oli mõlemale kasulik. Macron valiti presidendiks ja Le Pen pääses valimiste teise vooru. Hiljem on nad sama ratsu seljas edasi liikudes aga hoogu kaotanud.
Le Peni partei sai juba 2017. aastal parlamendivalimistel vähem hääli kui viis aastat varem. Eurovalimistel suudeti tänavu hoida 2014. aastal saadud esikohta, aga häältesaak langes ja varasemaga võrreldes kaotati mitu kohta.
Macroni liikumine ei sündinud tühjalt kohalt, vaid lähtus liberaalsest, tsentristlikust traditsioonist, mis on täitnud sõjajärgse Prantsusmaa poliitikaelus kolmanda peavoolu rolli. Presidendivalimistel sai ta esimeses voorus 24,0% ning parlamendivalimistel tema toetajad 32,3% häältest (valimissüsteemi eripärade tõttu tagas teine voor neile kohtade jaotuses tugeva enamuse). Eurovalimistel saabus aga juba tagasilöök – loodeti, et vana valem (vastandumine Le Penile) kindlustab võidu, kuid jäädi sisuliselt viiki. Kohti saadi täpselt sama palju nagu Le Peni partei (23), kuid hääli veidi vähem – 22,4%.
Presidendiks saades oli Macroni reiting kõrge, aga paari aastaga on see kõvasti langenud. Ta on valitsenud kohati lausa autoritaarsusse kalduva neoliberaalina, kes teenib eelkõige ühiskonna jõukama kihi huve. Le Peni partei toetusbaas kaldub seevastu olema tugevaim seal, kus olid varem vasakpoolsete tugialad. Selles mõttes on vasak-parem vastasseis omandanud lihtsalt uue vormi.
Küsitlused näitavad, et kui praegu toimuksid uued presidendivalimised, pääseksid teise vooru taas Marcon ja Le Pen ning presidendiks valitaks jälle Macron. Küll väiksema ülekaaluga kui 2017. aastal, mil ta sai 66,1% häältest, aga siiski täiesti kindlalt.
Roheliste kerkimine jätkub
Eurovalimistel olid Prantsusmaal ainsad selged võitjad rohelised. Paremtsentristid ja vasaktiib varisesid kokku, Le Peni partei kaotas kohti ja Macroni oma ei suutnud saavutad enda eesmärki, kuid rohelised võisid oma tulemusega täiesti rahule jääda. 2014. aastal toetas neid 8,9%, nüüd 13,5% valijatest. Kohti saadi eelmine kord kuus, nüüd 12.
Kui 2022. aasta presidendivalimistel kerkib esile mõni must hobune, võib ta tulla just sellest suunast. Teada on ka tema nimi: Nicolas Hulot.
Uudisteajakirja Paris Match tellimusel valmis hiljuti küsitlus selle kohta, kui kõrgelt prantslased oma tuntumaid poliitikategelasi hindavad. Hulot oligi ainuke, kellesse suhtuti valdavalt positiivselt – nii hindas teda 71% vastajatest. Järgnes ekspresident Sarkozy, kelle puhul oli vastav näitaja 47%. Macronil aga kõigest 36%, Le Penil 29%.
Hulot ei kuulu ühtegi erakonda. Ta on tuntud ajakirjanik ja keskkonnaaktivist. 2017. aastal sai temast keskkonnaminister, kuid 2018. aasta augustis astus ta ametist tagasi, süüdistades president Macroni selles, et ta ei võta keskkonnaküsimusi tõsiselt. 2011. aastal osales Hulot parteisse astumata kandidaadina roheliste presidendikandidaadi valimisel, pääsedes teise vooru, kuid jäi seal alla ühele eurosaadikule.
Parteipiletiga rohelistest on praegu kõige kõrgema reitinguga eurosaadik Yannick Jadot. Teda hindab positiivselt 42% prantslastest. Kuid presidendivalimistel ei ületaks toetus talle erakonna reitingut. Hulot puhul oleks asi ilmselt teisiti, sest tema saaks esineda sõltumatu kandidaadina. Täna näib tema olevat ainuke, kes võib rikkuda ära Macroni ja Le Peni suure mängu.
Artikkel ilmus 21. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
