“Armastuse assortii”

Kogumik “Armastuse assortii”, mis pakub kirjastaja väitel noppeid eesti kirjanike armastusnovellide paremikust, on umbes kaheksa korda paksem kui eelmisel nädalal loetud Maria Jotuni “Armastus”, aga sisaldab kaks novelli vähem, kokku seitse.

Kahjuks on need novellid väga erineva pikkusega (pikim 115, lühim 15 lehekülge), mistõttu on raamatut lugeda äärmiselt ebamugav – kui kõik oleks enam-vähem ühepikkused, siis saaks need kenasti nädala peale ära jagada (iga päev üks novell), kuid erinev pikkus lööb rütmi segamini.

Jotuni “Armastus” sai mul loetud kohe korraga otsast lõpuni, aga “Armastuse assortii” kaante vahelt lugesin otsast lõpuni läbi üksnes Oskar Lutsu “Kirjad Maariale”, mis oli järjekorras esimene. Teisi küll hiljem sirvisin, lugesin siit ja sealt, kuid ei hakanud ennast nendega pikalt piinama.

Lutsu novell oli täiesti loetav. Aga tema tekste lugedes meenub alati, kuidas vanaema tavatses rääkida, et kord küsinud Luts tema isalt, kes oli arst, mida ta peab tegema, et ei näeks lauanurgal tantsivaid kuradeid, saades vastuseks, et tuleb vähem juua.

See varases lapsepõlves korduvalt kuuldud õpetlik lugu on mõjutanud (kusagil alateadvuse tasandil) kindlasti ka minu suhtumist alkoholi. Ja iga kord, kui Lutsu loen, tuleb see jälle meelde.

Kas oli mõtet osta selle ühe novelli pärast terve raamat?

Noh, nii hea see nüüd kah ei olnud. Kui arvestada, et kampaania raames sai selle raamatu hinnaga 1.70, siis läks üks lehekülg Lutsu maksma küll vähem kui lehekülg Jotunit, mis oli samuti päris odav, aga väga keskkonnateadlik see minust ei olnud, et omandasin ka umbes 250 lugemata jäänud lehekülge.

Mis puudutab armastust, siis sel teemal soovitaksin lugeda hoopis Ine Viidingu jutukest “Unenäod” (kogus “Kümme käsku kaaskodanikele”). Võib-olla seetõttu, et olen siin seda kirjutades veidi unine.

Või siis midagi välisautoritelt, näiteks Hanns Heinz Ewersi “John Hamilton Llewellyni ots” (ilmunud eesti keeles ulmeantoloogias “Olend väljastpoolt meie maailma”), mis on minu arvates üks parimaid armastusjutte üldse. (Võib-olla oli see praegu lihtsalt mingi nali, aga võib-olla ka mitte – ma tõesti ei tea, kust see nüüd järsku sedasi pähe kargas.)

PS. Novembri lõpuni saab tellida Loomingu Raamatukogu järgmiseks aastaks soodushinnaga 25 eurot (kogu aasta).

Kirjaniku sõna jõud

Jaan Kaplinski juba 1. oktoobril tehtud väikesest blogipostitusest puhkes Eesti meedias eelmisel nädalal järsku mingi hull poleemika, nagu oleks taevas maa peale kukkumas.

Huvitav, et poliitikutest asusid nö. vasturünnakule just Reinsalu, Paet ja Mikser (hoope jagasid ka ajakirjanikud Uustalu ja Taevere), kes on kõik üsna hiljuti oma erakondade sees võimuvõitluses lüüa saanud. Kas need tüübid nägid nüüd võimalust sellise kõvatamisega enda positsioone parandada vä?

Rein Veidemann märkis eile teleuudistes, et Kaplinskil on õigus arvata mida tahes ja selle pärast ei pea kohe hüsteeriasse langema. Aga… kui tegelik elu nii ilmekalt näitab, et seda siiski tehakse, siis kuidas peaks olema tulevikus võimalik vältida selliseid “rahvuslikke kambakaid” nende suhtes, kes hakkavad riigilt seda nn. kirjaniku- või kunstnikupalka saama?

On ju selge, et kui need inimesed eksivad milleski valitseva doktriini vastu, siis järgneb samasugune või veelgi hullem kiun, petitsioonid neile raha maksmise lõpetamiseks jne. Nii ähvardavad nendest toetustest kujuneda ikkagi kuldsed ahelad, mis piiravad inimeste eneseväljendust.

Ilmselt ainus viis selle vältimiseks oleks viia palgasaajate valimine edaspidi loomeliitudelt otse rahva kätte, et valituks osutunutel oleks tugev demokraatlik mandaat. Konstruktiivne ettepanek on viia see läbi mingi nn. tõsieluseriaali kujul (“Eesti otsib rahvakirjanikke/-kunstnikke”), telefonihääletuse teel – igas osas langeb keegi välja, kuni alles jääb viis kirjanikku ja viis kunstnikku.

Jah, see oleks muidugi täiesti jabur. Aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas oleks võimalik teisiti vältida nende kirjanike ja kunstnike verbaalset lintšimist, kui nad siis riigipalgal olles mingitest (ükskõik millistest) üldlevinud tõekspidamistest kõrvale peaksid kalduma. Kui nad valitaks välja otse rahva poolt, siis annaks see neile ju tugevama seljataguse, palju suurema vabaduse enese väljendamiseks.

Jotuni mõtteteradest

Kui eelmine postitus tuli siin veidi liiga kriitiline, siis seda kindlasti ka seetõttu, et “Armastus” valmistas mulle pettumuse, sest ootasin pärast eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud aforismikogu “Kõik õige on vastupidav” midagi enamat.

Tegelikult on muidugi loogiline, et need nooruses kirjutatud novellid on nõrgemad kui Maria Jotuni hilisemad mõtteterad. Sirvisin nüüd uuesti seda läinud aastal imunud raamatukest ja toon sealt välja väikese, üsna juhusliku valiku.

* Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.

* Inimest, keda kiidetakse, sageli ei tunta. Inimest, keda laidetakse, tuntakse sageli veel vähem.

* Meile meeldib öelda teiste kohta keerutamata tõtt, aga me ei taha kuulda seda teiste suust, kui see käib meie endi kohta.

* Mõni inimene solvab teist südamepõhjani puht lihtsameelsusest. Miks ei võiks täiskasvanu lastele nende rumalust andeks anda?

* Keskpärastest räägitakse halvustavalt. Kuid nende najal ju kogu maailm püsibki.

* Tahtes näida teistsugusena, kui me oleme, muudame maailma ebameeldivaks külastuskohaks, mitte koduks.

* Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.

* Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.

* Nii hirmutav kui elu paistabki, kõige paremini saab sellega hakkama ikka ühe päeva kaupa raskusi võites.

* Noorena vajad kiitust, keskealisena vajad kriitikat. Vanas eas on töö sulle suur halastus. Sea end teispoole kriitikat ja kiitust.

* Võtta vastu aus kaotus ja kanda seda vaikides – see on teinekord suurim võit.

* Ei vaenlase hoop ega aus võitlus tekita kannatusi. Valu ja häbi tekitab omade torge selga.

Tõsi küll, kohati on ka tema mõtteterad minu maitse jaoks siiski liiga kategoorilised, sünged ja pessimistlikud. Näiteks: mida hakata peale tõdemusega, et “tõeliselt ustav pole meile keegi muu kui surm”? No mis siis saab nüüd?

Soovitan lugeda tema eesti keeles ilmunud asjust seda aforismikogu või siis lugeda kõigepealt läbi “Armastus” ja seejärel aforismid, sest muidu võite saada samasuguse pettumuse osaliseks.