Rubriik: kirjandus

Loomingu Raamatukogus ilmunud Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” sisaldab aastatel 2009-2013 ajalehes Novaja Gazeta avaldatud mõtisklusi kirjandusest. Kui keegi sellisest mehest varem midagi kuulnud ei ole, siis lühikese tutvustuse võib leida nüüd ka eestikeelsest Vikipeediast, kuhu ma selle just kirjutasin.

Kaante vahele on koondatud üle kolmekümne killu ning õigem oleks lugeda need läbi mitte mõne hingetõmbega, nagu tegin mina, vaid võtta sisse üks igal hommikul, et saaks teemade üle päeva jooksul ise rahulikult edasi mõtiskleda. “Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi ülempiirini jõudmata,” nagu kirjutab Genis, “sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding.”

Leidub häid soovitusi, mida on kerge jagada, näiteks: “Kuidas siis klassikuid lugeda? Tolstoid jaokaupa, Dostojevskit ühe hingetõmbega. Esimene talub maratoni rütmi, teine ainult hüsteerilist sprinti, mis kihutab lugeja surnuks, vahel sõna otseses mõttes. Ühe romaaniga on hea elada suvilas, vaheldades peatükke jõe, teejoomise ja seenelkäiguga. Teise raamatuid loetakse haigena – kodunt välja minemata, voodist tõusmata, valgust kustutamata.”

Samas esineb ka häirivalt kategoorilisi väiteid, millega on raske täielikult nõustuda, näiteks: “Komöödia on alati alustanud madalalt ega ole sealt palju kõrgemale jõudnud. /—/ Tragöödia tegeleb üldise, komöödia üksikuga.” – selline üldistamine ei ole minu meelest kunagi hea, see on liiga lahmiv ega ütle tegelikult midagi sisukat.

Palju tabavaid tähelepanekuid erinevate autorite kohta, näiteks üks: “Nagu igasugune mõistujutt, on Kafka tekst mitmeti tõlgendatav. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. Raskused algavad sellest, et me ei mõista päriselt mitte ainult teist, vaid ka esimest. Tarvitseb meil oma interpretatsiooni õigsust uskuma jääda, kui autor sellest välja vingerdab.” – mulle just see Kafka puhul meeldibki.

Arusaamatud on mõned toimetuslikud valikud. Tõlkija Toomas Kall kirjutab oma järelsõnas: “Igatahes väga paljusid neist raamatutest, millest kirjutab Genis, saame ka meie lugeda oma emakeeles. Kuid ilmnesid ka olulised lüngad, näiteks Vene luules (Brodsky, Mandelštam), mistõttu tundus otstarbekas Genise neid autoreid puudutavad esseed praegu veel eesti keeles avaldamata jätta.”

Mina ei ole nüüd kindlasti ainuke Loomingu Raamatukogu tellija, kes on lugenud ka neid autoreid. Brodsky nimi käib Genise esseedest läbi vist sagedamini kui kellegi teise oma. Kummaline, et spetsiaalselt talle pühendatud jupp välja jäeti, aga hea, et see raamat eesti keeles üldse ilmus, kuigi veidi kärbitud kujul.

1919. aastal Franz Kafka poolt Max Brodile saadetud kirjadest tõstan esile iseloomustuse, mille ta andis Julie Wohryzekile, kellega Kafka tutvus Schelesenis ravil olles ja kellega ta hiljem veel samal aastal abielluda kavatses.

Veebruaris teatas Kafka: “Juudilik on üks noor neiu, loodetavasti vaid vähe haige. Tavaline ja üllatav nähtus. Ei juut ega mitte-juut, ei sakslanna ega mitte-sakslanna, armunud kinosse, operettidesse ja lustmängudesse, puudrisse ja looridesse, terve ammendamatu ja kinnipidamatu hulga kõige häbematumate žargoonsõnade valdaja, ühtekokku väga võhiklik, rohkem lõbus kui kurb – umbes selline ta on. Kui tahta täpselt määratleda tema rahvuslikku kuuluvust, siis tuleb öelda, et ta kuulub kontoripreilide rahvusse. Ja seejuures on ta südamest vapper, aus, ennastunustav – nii suured omadused olevuses, kellel kindlasti ei puudu kehaline ilu, kuid kes on nii tühine nagu näiteks sääsk, kes lendab vastu mu lambisirmi. Selles ja muus sarnane preili Bl-ga, keda Sa ehk vastumeelselt mäletad. Kas Sa võiksid laenata mulle tema jaoks “Sionismi kolmanda faasi” või midagi muud, mida Sa õigeks pead? Ta ei saa sellest aru, see ei paku talle huvi, ma ei käi talle sellega peale – aga sellest hoolimata.”

Märtsi alguses, kui Brodilt saadud raamat oli loetud, kirjutas Kafka: “Kallis Max, nüüd pole ma Sind isegi tänanud ilusa raamatu eest. Mõjub hästi, kui elada mõnda aega raamatu vaimus. Minul on seejuures veel see eelis või puudus, et noorpõlvemälestused ja noorpõlvetunded segunevad mul kõigesse.

Ka preili laseb Sind väga tänada, ta luges seda põhjalikult ja – mis torkas silma – isegi mõistis, seda küll tollel tüdrukutele omasel hetkemõistmise erilisel viisil. Muuseas, sionismiga seoses polegi tal nii vähe suhteid, kui ma esiti mõtlesin. Tema sõjas langenud peigmees oli sionist, ta õde käib juudi ettekandeid kuulamas, tema parim sõbratar on “sini-valgete” juures ega “jäta kuulamata ühtki ettekannet Max Brodilt”.

Mis minusse puutub, siis mina veedan aega lõbusalt (jämedalt arvestades pole ma viimase viie aasta sees nii palju naernud kui viimastel nädalatel), kuid see on ka raske aeg. Noh, esialgu kannan ma seda, kuid mitte põhjuseta ei lähe mu tervisel väga hästi.”

Veel samal kevadel teatas Kafka ühes Brodile saadetud kirjas: “püssilask oleks parim. Ma lihtsalt tulistan end minema kohalt, kus ma ei ole. Hästi, see oleks arg, argus jääb arguseks, isegi kui mõnel juhtumil esineks ainult argust. See mõni juhtum on siin, siin on olukord, mis tuleb iga hinna eest kõrvaldada, aga keegi peale arguse ei tee seda, julgus muudab ta ainult krambiks. Ja krambi juurde asi jääbki, ära tunne muret.”

Novembrisse oli kavandatud seevastu juba abielu, aga see jäi Kafka vanemate jäiga vastuseisu tõttu ära, põhjuseks nähtavasti kuuldused Julie seksuaalsest lodevusest. 1920. aasta juulis katkestas Kafka lõpuks kihluse, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol.

Wohryzek ja Jesenská surid mõlemad 1944. aastal, kakskümmend aastat pärast Kafkat. Üks Auschwitzis, teine Ravensbrückis.