kirjandus – Lehekülg 80

Brontë “Vihurimäe” ainetel

LP saatis aprillis ilmuma hakkava uue raamatusarja “Aegumatud armastuslood” avateose, milleks on Emily Brontë “Vihurimäe”. Ei olnud seda varem lugenud, aga olin näinud mitmeid selle ainetel tehtud filme.

Raamat sai loetud tegelikult juba eelmisel nädalavahetusel Eesti Laulul käies (üks olmeline vahemärkus: Tallinnas maksab üks ots linnaliinidel nüüd sama palju nagu Viljandi-Tallinn edasi-tagasi, st. kaks eurot), aga vaatasin vahepeal uuesti üle ka need filmid.

Selle raamatu põhjal on tehtud kümneid filme, mina olen näinud vaid kolme: aastaist 1939, 1970 ja 1992. Ükski neist ei järgi täpselt raamatu teksti, muudetud on tegelaskujusid, sündmustikku, ühe tegelase tekst pandud hoopis teise suhu jne.

Mõnes filmis leidub ka asju, mis on olemas teises, aga puuduvad raamatus. Kui keegi kirjutaks nende põhjal raamatu, kuhu lähevad sisse kõik muudatused, siis erineks see ilmselt oluliselt Brontë teosest, kuigi põhiliin on siiski äratuntav.

Neist kolmest meeldib mulle enim 1992. aasta film. Kriitikud sellest küll vaimustuses ei olnud, aga raamatut annab see edasi kõige ulatuslikumalt, kuigi samuti mitte täht-tähelt, kaugel sellest.

Pealegi mängib seal Juliette Binoche, kes on üks mu lemmiknäitlejaid alates päevast, kui teda esimest korda ekraanil nägin.

Tegelikult võib-olla veel varasemast – hetkest, mil nägin Rubiini vaateaknal seda juuresolevat plakatit, mis jäi kohe silma ja tekitas minus suure tahtmise kinno minna.

Kieślowski “Trois couleurs: Bleu” (1993) läks Binoche’i filmograafiasse kirja järgmisena, pärast Brontë teose ekraniseeringut, aga mina nägin seda esimesena ja tõenäoliselt on tema roll selles mõjutanud ka seda, kuidas ma näen teda teistes filmides.

“Bleu” on tõeline meistriteos, mille kõrval sellele eelnenud film kahvatub, aga… ka see on vaadatav.

Ja ma soovitan seda vaadata, kui veel näinud ei ole, pärast raamatu lugemist, sest film annab ette konkreetse pildi, mis võib seada hiljem lugemisel raamid enda kujutlusvõimele, aga pärast raamatu lugemist on ju huvitav vaadata, milline film selle põhjal on tehtud.

Ma hakkasin ise neid filme nüüd uuesti vaatama seetõttu, et lugemise ajal tekkis pidevalt tunne, et filmides olid mõned asjad kuidagi teisiti, aga ma täpselt enam ei mäletanud kuidas. Nüüd siis jälle tean – kuni uuesti unustan.

Mis puudutab seda uut raamatusarja, siis selles ilmuvad teosed on kõik juba varem eesti keeles avaldatud, aga valdavalt läbi müüdud või saadaval kõrgema hinnaga kui see kuus eurot (miinus üks sent), millega neid nüüd pakutakse.

Kokku kolmkümmend teost. Mina ei ole kunagi olnud suur armastuslugude neelaja, aga olin lugenud neist seni läbi kuus, lisandus seitsmes. Kõik on tõesti täiesti loetavad – selles mõttes tundub tehtud valik päris hea.

Aga selle sarja tellijat minust siiski ei saa, sest eelistan osta raamatuid üldiselt veel odavamalt (maksimaalse allahindlusega) või siis saada täiesti tasuta, nagu tuli see.

Pealegi on riiulites niigi palju selliseid, mis ootavad lugemist, aga milleni ma ei ole veel jõudnud. Tegelikult peaks tegema endale neist mingi lugemisnimekirja ja sellest ka kinni pidama, eraldama iga päev tunni või paar ilukirjandusele, nagu olen üritanud teha nüüd filmide ja muusikaga.

Kui jutt juba muusikani jõudis, siis ei saanud muidugi jätta siia lõppu lisamata Kate Bushi käsitlust antud teemast, mis täidab ühtlasi ka raamatu sisukokkuvõtte rolli.

Mis puudutab minu iganädalast kokkuvõtet YT muusikavoost, siis selle leiab selle lingi tagant.

Lisaks soovitan kuulata Heron Oblivioni, üks minu viimase aja lemmikutest, omanimelist kauamängivat.

Seoses Hispaaniaga

Loomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Unduski “Teekond Hispaania” on autori enda järelsõna kohaselt “rahmeldamine õige teksti otsinguil”.

“Üks masina kuumaks väntamise viise on rääkida sellesama teksti kirjutamisest, mida parajasti kirjutad,” selgitab ta juba esimeses peatükis.

Seda väntamist on tõesti kõvasti. Lähtepunktiks 1999. aasta augustis toimunud autobussimakt Hispaania, kuid tegemist mitte tavapärase reisikirjelduse, vaid vist rohkem ilukirjanduslike sugemetega heietusega, mis läheneb sellele, mille kohta Undusk ise kasutab sõna “unenäoreaalsus”.

Kolm peatükki ilmus juba aastaid tagasi ajakirjas Vikerkaar, üks neist raadioteatrile kirjutatud kuuldemänguna. Vahele pistetud kaks varem avaldamata osa, kuid needki kirjutatud valmis põhiliselt juba aastatel 2000-2001. Teos on valminud seega veel suhteliselt värskete muljete pinnalt.

Palju on juttu kirjandusest (vanemast), kirjutamisest ja keelest, kilde ajaloost ja üldisemaid mõtisklusi, aga vähe tänapäeva Hispaaniat (kui jätta kõrvale lugu koos hoidev romantiline seiklus, mis näib pärinevat autori unenäost – ma muidugi ei tea, võib-olla leidis see kõik aset nö. päriselt).

Tekst on päris omapärane ja hästi komponeeritud, aga seda läbivad märksõnad tavalised: Franco, härjavõitlus, katoliiklus, baski terrorist, don Juan, don Quijote jne.

Minu Hispaania sai alguse nimest.

Mu enda nimest, sest Hispaanias on üpris levinud nimi Andrés ja lisaks sain juba lasteaias käies hüüdnime Sancho (mitte Cervantese loodud tegelaskuju järgi, vaid ühest lastefilmist, kus oli peategelaseks poiss nimega Sancho Rodriguez, kellele ma mitmeti sarnanesin), mis oli väga aktiivselt käibel umbes minu kümnenda eluaastani (leidus isegi neid, nagu veel hiljem välja tuli, kes minu õiget nime ei teadnudki, vaid tundsidki mind ainult selle all).

Seejärel hakkasid minu jaoks Hispaaniat defineerima peamiselt Hemingway teosed, aga ka sellised raamatud nagu Santiago Carrillo “Mis tuleb pärast Francot?” (olen ka hiljem lugenud Hispaania enda autoritelt peamiselt just ühiskondlikku publitsistikat, poliitikaga seotud tekste, mitte ilukirjandust – täiesti vastupidiselt näiteks Portugali omadele; need hispaaniakeelsed kirjanikud, kelle teoseid, mille tegevuspaigaks sageli Hispaania, ma olen lugenud, on enamasti tulnud hoopis Lõuna-Ameerikast, mitte Hispaaniast endast).

Lugesin siis vahepeal läbi ka ühe iseõppijatele mõeldud hispaania keele õpiku, mille tulemusel oskan öelda yo no hablo español – ma ei räägi hispaania keelt, aga see kõlab minu kõrvadele lähedaselt ja ma saan sellest mõningal määral aru. Muidugi kaugeltki mitte kõigest, aga piisavalt, et lugeda vahest veebist El Mundo uudiseid ja teisi selliseid lihtsamaid tekste.

Kui ma 2003. aasta augustis Barcelona jõudsin, siis oli seal parajasti kuumalaine. “Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. Peegeldus kirdest edelasse näib olevat liiga radikaalne, et hästi lõppeda. Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks,” kirjutab Undusk neli aastat varem tehtud retke kohta.

Mina ei hakanud ennast piinama, vaid hääletasin kiiresti tagasi parasvöötmesse. Minu viibimine Hispaanias piirdus ühe päevaga ning rohkem ei ole ma seal käinud, kuid hispaanlastega on hiljem olnud kokkupuuteid küll.

Juba selle reisi lõpus, kui jõudsin tagasi Eestisse. Ma olin põlenud Hispaanias ühe päevaga näost nii pruuniks, et Leedu piirivalvurid kahtlustasid, et olen valepassiga reisiv illegaalne immigrant. Nendega sai asja paari lausega korda, aga kui jõudsin Eestisse, siis ei võtnud peale enam ükski auto, sest nägin välja nagu oleksin saabunud otse Iraagist – praegu kutsutaks sellist kahtlast tüüpi nähes kohale ilmselt Odini sõdalased. Lõpuks peatus siiski üks itaalia tšikk, kelle poika oli hispaanlane. Nemad olid ringreisil Põhja-Euroopas ja parajasti teel Pärnu, viskasid siis ka mind Viljandi.

Ma ei ole Hispaania kultuuri alal mingi asjatundja, ülevaade sealsest filmikunstist on sama puudulik nagu ilukirjandusest, aga olen üritanud sellest 2003. aasta külaskäigust alates hoida veidi silma peal nende popiskene elektroonilisemal tiival. Viimaste aastate üks huvitavamaid tegijad on selles osas minu meelest La Bien Querida nime all esinev Ana Fernández-Villaverde, kelle värskeim muusikavideode triloogia (režissöör Juanma Carrillo) siin postituses juba toodud sai. Rohkem kuulamist leiab selle lingi tagant.

Hispaanias käimine tegi selgeks, et mina seal küll elada ei saaks, vähemalt mitte Barcelonas, sest seal võib muutuda minu jaoks nii talumatult palavaks (üldse ei imesta, et inimesed seal vahest kuuma kätte ära surevad), aga niisama võiks sinna ju muidugi kunagi veel minna (uurides eelnevalt hoolikalt ilmateadet, et saaks jääda veidi kauemaks kui üks päev).

Reeli Reinausi “Verikambi”

Noorteromaan. Sain raamatu arvustamiseks kirjatuselt Varrak. Põhjuseid, miks valisin pakutute hulgast välja just selle, oli mitmeid.

Ma ei ole lugenud sel sajandil vist ühtegi noorteromaani ja ka varem kujundasid minu ettekujutust neist peamiselt sellised raamatud nagu Manfred Gregori “Sild” (1958, e.k. 1963), Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964) ning veelgi varasemast ajast pärinevad teosed, näiteks sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mida kodusest raamaturiiulist leida võis. Teisi sõnu: raamatud, mis ilmusid eesti keeles siis, kui nende sihtgruppi kuulusid minu vanemad. 1970-ndate, 80-ndate, 90-ndate ja praeguse aja noortekirjandusest ei tea ma suurt midagi.

Samas mõlgub mul endal juba pikemat aega meeles üks idee, millest on tänaseks olemas pealkiri, mõned tegelased, esimene ja viimane lause ning hulk nende vahele jäävaid mõttekilde, mis minu peas vaikselt ritta asetuvad, et vormuda lõpuks tähemärkideks, millest moodustub üks noortele suunatud jutustus. Seetõttu olengi nüüd vaadanud, mida noortele tänapäeval erinevate meediumite kaudu pakutakse. Mul endal on mõtteis midagi hoopis teistsugust, aga see on teine teema.

Mõne aasta eest küsisin ühelt inimeselt, kes on noortekirjandusega paremini kursis, et keda ta peab praegu Eestis kõige kõvemaks noortekirjanikuks, ja sain vastuseks just nime Reeli Reinaus, mis jäi siis meelde. Kui lugesin nüüd “Verikambi” lühitutvustust, siis meenus ühest küljest Holger Puki jutustus “Kaks punast kaelarätti” (1953), mis räägib pioneeride seiklustest (kuulan just praegu selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis mõjubki umbes sama veidralt), aga teisest küljest kõnetas mind jutt vanast fotost, millel on näha üks tundmatu tüdruk.

Ma olen ise näinud vana grupipilti tundmatutest inimestest, nende hulgas üks tüdruk, kellele silma vaadates oli tunne nagu vaataks endale silma. Minus tekitas see elevust ja huvi, mitte õõvastust ja hirmu, aga mul ei ole sellele mingit seletust ja see oli nüüd otsustav punkt, mis pani mind seda raamatut lugema – mõelda vaid, millised asjad võivad määrata inimeste lugemisvalikuid!

Loo tegelasteks on gümnasistid, kes elavad maailmas, kus suhtlemine vaimudega, uskumine needusesse ning maagiasse on reaalsus, mida aktsepteeritakse justkui täiesti loomulikuna, kus avaldus “Ma olen meedium!” ei kõla ajuvabana (minule meenus kohe stseen ühest filmist, mille peale oli raske mitte muiata) ja jutt “kanaldamisest” ei aja kedagi naerma. Veidi sarnane, aga mitte sama maailm, mida kujutati telesarjades “Võluvägi” ja “Vampiiritapja Buffy”, kuid tegevuspaigaks tänapäeva Eesti, täpsemalt Põhja-Eesti, eelkõige ilmselt Harjumaa, konkreetselt mainitakse näiteks Murastet.

Maailm, kus nõidus, maagia ja vanad pärimused on miksitud kokku noortele omaste probleemide ja otsingutega ning saadud üks päris hullumeelne seebikas, mis sisaldab aga muu hulgas ka näiteks järgnevat, lausa eksistentsiaalset mõttemõlgutust…

Mis oli siis ikkagi elu mõte?

Kas keegi üldse sai olla lõpuni kindel, et teadis vastust? Osa inimesi arvas, et elu mõte ongi elamine, teised uskusid, et inimene on tulnud siia maailma õppima ja eelmistes eludes kogemata jäänud õppetunde omandama või siis karmavõlgu tasuma. Mõned leidsid jälle, et elu mõte on armastus – armastus kõigi ja kõige vastu.

Elina ei teadnud, mida sellest kõigest arvata. Mis oli tema elu mõte? Mida ta tahtis elult saada? Mille poole ta püüdles? Polnudki nagu midagi. Ta polnud palju nõudnud. Mitte kunagi. Ta oli alati olnud rahul sellega, mis tal oli. Ehk selles oligi viga? Unistused olid teiste jaoks. Kui ta mõtlema hakkas, siis ei osanud ta avastada põhjust, miks see niiviisi oli. Kas ta lihtsalt ei uskunud, et ta unistused võiksid täituda? Või kartis ta otsustada?

/—/

Miks pagana pärast pidi elu nii keeruline olema?

/—/

Õnnelik – võib-olla selles oligi viga. Ta ei olnud õnnelik. Mitte et ta elul oleks midagi viga olnud, aga talle tundus, et ta lihtsalt ei oska seda. Ei oska olla tänulik selle eest, mis tal on. Ei oska olla õnnelik tavaliste igapäevaste asjade üle.

Võib-olla ta hoopis mõtles liiga palju? Võib-olla peaks ta laksma elul lihtsalt kulgeda ja vaatama, kuhu see teda viib? Kui ta ei oska midagi teha ega teagi täpselt, mida ta tahab, äkki on siis tõesti parem, kui ta läheb lihtsalt vooluga kaasa?

Teose sisust on siin raske kirjutada nii, et see ei reedaks midagi liiga palju selle sisu kohta. Lugedes on hea lasta ennast lihtsalt voolul kaasa viia, mitte liiga palju mõtelda ja analüüsida.

Lugesin suurema osa raamatust läbi eilses postituses mainitud oludes, raju tümaka saatel, mis viis kohati transile lähenevasse seisundisse, andis lugemisele sobiva rütmi ning meeleolu, olles ühest küljest küll kontrastis selle kõrvalise maakeskkonnaga, kus teose tegevus suuresti aset leiab, kuid pakkudes samal ajal vaatepilti erinevatest inimestest, kelle juures võis märgata isegi mõningaid ühisjooni selle raamatu tegelastega. Huvitav elamus.