Samal ajal, kui Suurbritannias, ilmus esimene arvustus Kundera viimase romaani kohta ka Ameerika Ühendriikides, ajakirjas New Republic, kus Nick Romero tegi sellest üldse ühe parima kokkuvõtte (soovitatav neile, kes ei viitsi raamatut lugeda, aga kui on kavas see ise läbi lugeda, siis oleks mõistlikum arvustust eelnevalt mitte lugeda, sest see reedab liiga palju teose sisu kohta).
Romero jõuab järeldusele, et “Tühisuse pidu” ei ole Kundera elutöö kulminatsioon. “Nagu paljud hilised romaanid on see lühike ja hajuv, vaevu 115 lehekülge. See on rohkem kerge klaveripala kui kontsert, rohkem uitamine läbi pargi kui ekspeditsioon kõrgete tippude vallutamiseks. Aga see romaan muudab enda triivimise triviaalsuse suunas filosoofiliseks teemaks, paludes meil mõtiskleda tühisuse väärtuse üle,” kirjutab Romero.
Möödusid mõned nädalad ning seejärel ilmus ligi kuu aja jooksul väikeste vahedega kümmekond pikemat arvustust, neist nii esimene kui ka viimane lääneranniku suurtes päevalehtedes.
David L. Ulin (Los Angeles Times) leiab, et see ei ole hiilgav raamat (tema sõnul ei ole Kundera kirjutanud ühtegi hiilgavat raamatut alates 1986. aastast, kui ilmus “Romaanikunst”) ning “kõige kasulikum viis seda lugeda on ehk epiloogina. See on kleenuke, juhuslik, raamat kus juhtub vähe: kokteilipidu, veidi vastamata igatsust, veidi nalja. Sellegi poolest, omal väikesel moel on see mõjuv.”
“Olles vaevu üle saja lehekülje on “Tühisuse pidu” Kundera lühim romaan. See on kirjanduslik vingerpuss, aga see on ühtlasi ka elegantne ood tembutamisele,” kirjutab ligi kuu hiljem Steven G. Kellman (San Francisco Chronicle), kelle arvates on selle raamatuga seoses kõige pilkavam küsimus: “Kui kõik on tühine, siis kas “Tühisuse pidu” ise on sellegi poolest oluline? Või peaksime me lihtsalt õppima seda armastama selle enda eneseteadliku lolliltamise eest?”
Idarannikul annab tooni New York Times, kus ilmus mõnepäevase vahega lausa kaks arvustust, kusjuures mõlema autoriteks olid naised (kõik ülejäänud arvustused tulid meeste sulest).
Kõigepealt märgib Michiko Kakutani, et Kundera pöördub tagasi mitmete oma varasemate teemade juurde, aga “sügava mõtiskluse asemel poliitilise ning psühholoogilise vabaduse teemal on ta valmistanud ühe äärmiselt kerge mõlgutuse inimeste kalduvusest visata vempe, valetada ja teha totraid valikuid” ning “selle romaani pealkiri, “Tühisuse pidu”, kõlab nagu teadlik, ennetav nali omaenda pinnapealsuse teemal.”
Diane Johnson pühendub pikalt romaani ümberjutustamisele, aga jõuab lõpuks ühe tabava tähelepanekuni selle autori kohta. “Seal on ajatu kvaliteet tema filosoofial naeru olulisusest, aga ühtlasi ka tunne, et maailm on liikunud edasi mõningatest neist muredest, mis teda endiselt vaevavad. Isegi, kui ta ütleb meile, et peaksime meeles, et pikemas perspektiivis ei oma miski tähtsust, tunnetame, et tema jaoks on ammu möödunud poliitilised sündmused endiselt vahetud, või vähemalt on need seda tema tegelaste jaoks,” kirjutab Johnson. “Võib-olla on tõeline nali siin see, kahjuks, et kuigi Kundera on endiselt see jõuline ja terav kirjanik, kes ta on alati olnud, siis see, mida tal on meile öelda, näib omavat väiksemat relevantsust.”
“Mõistvad lugejad leiavad, et “Tühisuse pidu” on meelelahutust pakkuv divertisment, kergelt koomiline ilukirjandus,” arvab omakorda Michael Dirda (Washington Post). “Neile, kes sümpaatiat ei tunne, näib “Tühisuse pidu” aga lihtsalt tähtsusetu ja pretensioonikas.”
“Kas see raamat on siis hea? Ei, seda see ei ole. See ei näi isegi olevat huvitatud sellest, et olla hea. Aga see tundub oluline, selle poolest kuidas see uuendab, võib-olla viimast korda, Kundera karjääri, mis on olnud tõesti hea, kandnud muresid,” kirjutab Charles Finch (Chicago Tribune).
“Mis selle romaani puhul lõpuks liigutav on, see on selle haare selle üle, mis on Kunderat alati kannustanud, delikaatne elamise-olek olemise ja eimiski vahel. Olles kaugel selle teema lihtsalt üles soojendamisest, surub see selle uude vormi: lühemasse, tihedamasse,” kinnitab Ted Weesner (Boston Globe).
“Lühike, kena väike juveelikarbilik asi, toimib see peaaegu nagu üht tema lemmikteemadest, nimetatud seal otse pealkirjas, krooniv essee,” leiab Jason Sheehan (NPR). “Ühest küljest, selles ei juhtu midagi. Ja teisest küljest, selles ei juhtu samuti midagi. Mis ei tähenda, et see on igav raamat. Seda see pole.”
“Mitte kunagi varem mõnes Kundera romaanis ei ole sündmustik omanud väiksemat tähtsust. Selle asemel toimib pidu lihtsalt platvormina, millelt Kundera saab uurida teemasid, mis on tema lugejatele tuttavad, näiteks ajaloo absurdsus,” märgib Benjamin Herman (Slate). “Kui see on viimane romaan, mille ta kunagi avaldab, siis saab sellest sobiv hauakivi ebatavalisele karjäärile.”
PS. Sellest ülevaatest jäi välja ajakirjas The Atlantic ilmunud Jonathan Roseni arvustus pealkirjaga “Kas Milan Kundera omab endiselt tähtsust?” (sama küsimus läbib tegelikult ka mitmeid eelnevalt viidatud tekste), sest ma ei osanud seda kuhugi siia vahele paigutada.
“Pealkiri on nali iseenda arvel, ning lugeja arvel,” kirjutab Rosen Kundera romaani kohta. “See romaan võib olla Euroopa kultuuri õis, aga see kultuur on nii väsinud ja sissepoole suunatud, et see on muutunud vaid veidi enamaks kui nabaimetlemine.” – äärmiselt karm hinnang.
