kirjandus – Lehekülg 74

Meie eelmiste elude pärand

Lihtne astroloogiline test ütleb, et ma olin oma eelmises maises kehastuses kusagil tänapäeva Kesk-Aafrika aladel aastal 575 sündinud mees. Ametilt raamatukoguhoidja, preester või hõimule kuulunud reliikviate valdaja. Tõe ja tarkuse otsija.

Ma võisin näha oma tulevasi elusid ning teised nägid minus idealisti, kes valgustas teed tuleviku poole.

Eelmisest elust praeguseks saadud õppetunni täidan ma aidates vanureid ja lapsi. Ma tulin siia ilma, et õppida hoolitsema nõrkade ja abitute eest.

Teise sarnase testi kohaselt olin ma oma eelmises elus aga hoopis kusagil Türgis sündinud naine. Malbe, kuid kriitilise mõtlemisega.

Mul oli kaks abikaasat. Esimene oli ülbe ja iseloomutu ning seetõttu ma lahutasin temast ja abiellusin uuesti. Teine oli küll loomu poolest üllas, aga esimest jättes sooritasin ma patu, mis mõjutab minu praegust elu.

Eelmises elus sooritatud patu tõttu tuleb nüüd pettumusi armastuses ja rahutusi abielus. Ma ei pruugi saada jumalikku abi ja võin seetõttu näha elus mõningaid äkilisi kahetsusväärseid juhtumusi, kinnitab astroloogia.

Nii palju siis sissejuhatuseks.

Kui tavaliselt mõistetakse taassünni all hinge kehastumist uues vormis, siis Claire Northi (üks pseudonüümidest, mille all esineb Catherine Webb) romaanis “Harry Augusti esimesed viisteist elu” käib jutt sündimisest ikka ja jälle uuesti samal hetkel samasse kehasse, kuid enam mitte päris sama inimesena, sest kaasa on võetud mälestused eelmistest eludest.

Kui mõista tavalist elu horisontaalse lineaarsusena, siis selline taassünd lisab vertikaalse telje, millel elujoonte alguspunkt asub küll alati samal joonel, aga nende edasine kulg ei ole kunagi päris täpselt sama, kuigi esineda võib ka mõningaid sarnasusi.

Kui põimida ühte raamatusse kokku 15 sellist erinevat elu, siis ei maksa imestada, et tulemuseks on äärmiselt sündmusterikas tekst, mis kujutab endast mitte lihtsalt ulmekat, vaid mõjub kohati hoopis ajaloolise või õigemini ajasturomaanina, andes äärmiselt laiahaardelise pildi kogu sellest ajajärgust, kus sündmustik aset leiab. Antud juhul siis peamiselt 20. sajandist, sest romaani nimitegelasest minajutustaja on sündinud 1919. aasta esimesel päeval.

Ühest küljest on see fantastiline ulmekas, sest kogu loo kandev telg on ratsionaalselt võttes täiesti ebarealistlik väljamõeldis, aga samal ajal on see ka päris hea põnevik, külma sõja lugu, spiooniromaan, omamoodi detektiivijutt, lugu salaseltsidest, suurest sõprusest ja vaenust, läbi käib isegi armastuse teema.

Mulle endale meeldisid kõige rohkem filosoofilised arutlused teaduse ja eetika teemadel, mille peale meenus koguni Pavlo Zagrebelnõi “Hoovõtt”, kuigi see on hoopis teistsugune romaan – Zagrebelnõi oli tõsine realist, aga North on lõpuks ikkagi vaid meelelahutuskirjanik, kuigi intelligentne, nutikas ja teravmeelne.

Intriig hakkab hargnema sellest, et tulevikust saabub sõnum: “Maailma lõpp läheneb, täpselt nagu peabki. Kuid nüüd läheneb see kiiremini.” Miks?

Mis mind veidi häirib on see, et elu kujutatakse siin ikkagi kannatusena, nagu budismis, kus on idee poolest sihiks taassündide ahelast vabanemine. Ja sellest tekib mõningane vastuolu, sest kuigi peategelase dickenslik lapsepõlv viib ta teises elus kiire enesetapuni, ei soovi ta hiljem enam sugugi unustada, sellest kannatuste ahelast vabaneda, vaid asub tegelema maailma päästmisega maailma päästmise eest.

Ja ei ole tegelikult päris selge, mille nimel ta seda teeb. Kui tema enda elu on kokkuvõttes ikkagi lõputu kannatamine, siis milleks ta üldse selle külge klammerdub? Miks ta peab maailma üldse päästmise vääriliseks? Psühholoogiliselt ei ole tema motiivid lõpuni päris veenvad, aga tekst ise on nii sisutihe ja hoogne, et seda on hea lugeda, kuigi kujutatud asjad ei ole sageli just kõige meeldivamat laadi.

Lugedes tuli veel selline mõte, et kui Webb kasutab nagunii pseudonüüme, siis võinuks ju selleks olla antud juhul mitte Claire North, vaid hoopis Harry August ja raamatu nimeks “Minu esimesed viisteist elu” – olekski siis nagu minajutustaja autobiograafia, mitte väljamõeldis.

Raamatu sain kirjastuselt Varrak ja ülaltoodu kujutab endast peamiselt kokkuvõtet eile minu poolt Varraku lugemisgrupi ühisarutelu käigus Facebooki tehtud postitustest. Lugege ka teiste arvamusi!

PS. Déjà vu on mulle üsna tuttav tunne. Ühest selgitust ei osata sellele nähtusele küll anda, aga osade teadlaste arvates võib see olla neuroloogiline anomaalia, mis on seotud kõrvalekalletega aju närvirakkude elektriimpulssides – mina usun pigem seda kui võimalust, et olen praegust elu juba varem elanud, kuigi mõnikord on lausa kohutav, et võin tajuda vahest täpselt ette, mida keegi kohe teeb, ütleb või ütlemata jätab.

Sofi Oksaneni “Norma”

See postitus võinuks ilmuda suuresti samal kujul juba nädal tagasi, sest raamat sai selleks ajaks loetud, aga jätsin selle siis kirja panemata, et vaadata kas väike ajaline distants minu arvamust ehk jäänud muljet kuidagi muudab. Eriti ei muutnud, aga veidi siiski.

Varem ei olnud ma lugenud ühtegi Sofi Oksaneni romaani, sest lihtsalt ei olnud tekkinud tahtmist seda teha. Pigem olid nendega kaasnenud reklaamikampaaniad ja autori mainekujundus, tugev rõhk välisele imagoloogiale tekitanud teatava negatiivse eelarvamuse tema teoste sisulise väärtuse suhtes – kirev pakend on ju sageli vajalik selleks, et katta või varjata millegi muu puudumist. Pealegi kipuvad minu meelest parimad kirjanikud olema need, kes ei tegele üldse enese promomisega ega anna intervjuusid, vaid lasevad enda eest rääkida ainult oma teostel, kuigi selliseid autoreid tänapäeval vist enam ei olegi. Samuti olid nende tuttavate hinnangud, kes olid Oksaneni lugenud, eranditult negatiivsed või kuidagi ebalevad, mitte just vaimustusest rõkkavad.

“Norma” kohta juhtusin aga lugema veebruaris ühte arvustust, milles seda soovitati eriti soojalt “kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad” (loe: mulle). See jäi meelde ning kui ma leidsin läinud kuul kirjastuse Varrak poolt siin kajastamiseks pakutud raamatute nimekirjast “Norma” eestikeelse tõlke, siis lasin saata endale just selle.

Ma olin küll jätkuvalt veidi skeptiline, aga mõtlesin, et Oksanen on ju nii tunnustatud ja loetud kirjanik, umbes nagu mingi tänapäeva Tammsaare, et peaks ennast tema loominguga ikkagi veidi kurssi viima – muidu ei saa lõpuks enam üldse aru, millest inimesed räägivad, mis neid kõnetab ja mõjutab.

Mingeid suuri ootusi mul lugema hakates seega ei olnud ning tema varasemate teostega seda võrrelda ei oska, sest ei ole neid lugenud, aga mulle valmistas “Norma” positiivse üllatuse. See oli küll kohati paras seebikas ja liiga ulme (võin kujutada vabalt ette juuste kaudu tunnetamist ja tugevat haistmismeelt, aga ei usu, et maailmas leidub ka tegelikult mõni inimene, kelle juuksed kasvavad ühe ööpäevaga terve meetri, nagu selle teose peategelase omad autori väitel), kuid täiesti loetav.

Kuigi ilmselt mitte kõigi jaoks. Endale tundus lugedes, et see sobiks rohkem naistele, aga minu ema, kes on töötanud ise raamatukogude komplekteerimise alal, luges seda ainult paarkümmend lehekülge ja jättis siis pooleli, sest talle ei meeldinud see kuidas Oksanen kirjutab. Nii et väga nõudlikele lugejatele “Norma” võib-olla tõesti ei sobi. Aga mulle käis küll.

Kui eelnevalt loetud Milan Kundera kirjanduslikuks ideaaliks näib olevat maksimaalne minimalism, millele ta jõudis lõpuks ka päris lähedale, siis Oksaneni ei saa selles süüdistada. Temal ikka juttu jätkub kauemaks. Ja jutt ise ehk lugu ongi umbes selline, mida võiks kuulda ilmselt kusagil juuksurisalongis või kohvikus, kus naised omavahel keelt peksavad. Ma ei tea, ei ole kuulnud, aga kujutan ette, et nii see võiks olla.

Lühidalt: teemaks on juuksepikendused, juukseäri, äritsemine lastega, surrogaatemade kasutamine, rahvusvaheline must äri, naiste ärakasutamine meeste poolt, meie tänapäeva ühiskond, inimestevahelised suhted, ebatavaliste inimeste raskused ühiskonda sobitumisel jne.

Nüüd vahepeal lugesin Postimehes ilmunud pikka intervjuud autori endaga (tasuline) ja ühte blogipostitust, kust mõlemast käis läbi sõna “feminism” – mulle ei seostunud see raamat lugedes feminismiga, veel vähem äärmusliku või radikaalse feminismiga (kui see on feminism, siis ei saa ma enam üldse aru, mida meil siin Eestis selle sõna all mõeldakse), aga sain viimaks aru, mis mind selle juures häirima jäi.

Selles raamatus on selline koht: “Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas.” Kui lugesin seda Oksaneniga tehtud intervjuud, siis jäi lõpuks kokkuvõttes mulje, et ta ise tõesti usubki seda, et see ongi tema filosoofia.

Kogu see juuksepikenduste teema. Mul on endal praegu pikemad juuksed kui kunagi varem, aga seda lihtsalt põhjusel, et ma ei ole lasknud neid lõigata. Sama hästi võiksin olla täiesti kiilakas. Vahe on ainult selles, et siis peaks hakkama jahedama ilmaga mütsi kandma, sest puudub loomulik peakate. Oksaneni jaoks paistab see olevat aga peaaegu eksistentsiaalne küsimus, identiteedi alus.

Kusjuures ta näeb probleemi, kujutab seda, aga jätkab samas ise stereotüübi kehastamist (tibilikkus ei tähenda ju tingimata blondeeritud juukseid, kuigi tema seda nendega seostab; Oksanen ise ongi minu meelest tegelikult nagu mingi vana kultuuritibi, kogu see ma-olen-nii-rebel teema on ju kultuuritibide tavapärane jutt). Kirjutab raamatu, mis läheneb oma sotsiaalselt vastutustundelt kohati küll Naomi Kleini ja Arundhati Roy teostele, kuid osutub lõpuks ikkagi vaid väikekodanliku identiteedi kandjaks selle sõna negatiivses tähenduses. Vaat see on asi, millest mina aru ei saa.

Aga kirjutab ta minu arvates päris hästi. Nobelit ei annaks ja tema varasemaid raamatuid tõenäoliselt lugema ei hakka, aga järgmist loeks küll.

Kundera “Tühisuse pidu” (3/3)

Milan Kundera “Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm) sai mul loetud juba enam kui kahe nädala eest. Postituste seeria eelmistes osades tegin väikese kokkuvõtte teose retseptsioonist Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Kui seal pidasid vajalikuks avaldada Kundera viimase romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul arvustusi või laiemaid käsitlusi tema elust ja loomingust praktiliselt kõik suuremad üldloetavad kvaliteetlehed (NY Times trükkis ära koguni kaks arvustust), siis meil jõudis selleni vahepeal ainult Eesti Päevaleht. Teiste jaoks Kunderat ei eksisteeri. Ja see ütleb rohkem nende väljaannete kui Kundera kohta, sest Kundera on elav klassik ning “Tühisuse pidu” omamoodi lakmustest, mille abil määratletakse enda koht Lääne ajakirjanduse üldises kvaliteediahelas.

See ei tähenda, et “Tühisuse pidu” peaks tingimata kiitma. Küsimus on vaid selles, kuidas paigutavad väljaanded ennast laiemale kultuuriväljale. Kui pretendeeritakse sellele, et olla tõsiseltvõetav, siis ei saa Kunderast mööda vaadata, sest ta on autorina nii oluline, et vääriks tähelepanu isegi siis, kui tema viimane romaan oleks täielik möga – nii avaldasid kvaliteetlehe staatusele pretendeerivad majanduslehed Economist ja Financial Times mõlemad selle kohta suhteliselt negatiivsed arvustused, aga roosaks tabloidiks nimetatav Äripäev ei ole teinud isegi seda.

Kas mul on öelda selle raamatu kohta midagi, mis ei ole juba kirjas neis loetud ja siin viidatud arvustustes ning neist tehtud nopetes?

Jah, selle kergus on näiline, aga see ei ole nii keeruline, et seda oleks raske lugeda. Peatükid on väga lühikesed, kuid tekst nõuab lugejalt jäägitut kohalolu, täit tähelepanu. Hakkasin seda raamatut alguses lugema olukorras, kus kõrval käis tegevus, mis minu tähelepanu hajutas. See oli viga. Kundera tekst on nii kokkusurutud, et seda ei saa lugeda kuidagi poole silmaga või üle rea, tegeledes samal ajal muude asjadega. Ja see on küll väga mitmekihiline romaan, aga selle lugemiseks ei pea olema kirjanduse eriteadlane. Seda võib vabalt lugeda näiteks rannas päikest võttes.

Arvustusi lugedes jäi silma, et valdavalt on nende autoriteks teised kirjanikud ja/või vastava eriala professorid, kes mõistavad Kundera laiemat tähendust ja hindavad “Tühisuse pidu” tema teiste teoste valguses. Ka ma ise võtsin selle kirjastuselt Varrak siin arvustamiseks just seetõttu, et autoriks on Kundera, aga soovitan selle lugedes ära unustada – lugeda seda lihtsalt kui ühte suvalist raamatut, mille autor ei ole oluline.

Päevalehes seda arvustanud Greete Kõrvits (jällegi, inimene, kes on kirjutanud ka ise ühe romaani) arvas, et esimeseks tutvuseks Kunderaga ei ole see soovitatav, aga tema suurtele fännidele peaks “Tühisuse pidu” kindlasti meeldima. Minu arvates, seevastu, väärib see tähelepanu seetõttu, et selle autor on Kundera, aga seda lugedes ei maksa lasta sellel tõsiasjal ennast häirida. Ja seda võivad vabalt lugeda ka need, kes ei ole temast varem midagi kuulnud ega kavatse teda edaspidi üldse lugeda.

Kuidas selle raamatu sisu kõige paremini kokku võtta?

Kõige rohkem on arvustustes tsiteeritud järgnevat kohta: “Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on õigupoolest olnud meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte tõsiselt võtta. Aga ma tõden, et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu.” (Tõsi küll, enamasti ilma viimase lauseta.)

Pea sama sageli on arvustajad toonud Kundera romaanist välja mõtte: “Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.”

Teemasid käib läbi palju, aga nähtavasti on parimaks kokkuvõtteks just need kaks lõiku, sest miks muidu erinevad kriitikud neid sedasi esile on tõstnud. Ja kui mitmed negatiivsemate hinnangute andjad on näinud raamatu pealkirjas ennetavat vastulööki nende kriitikale, siis tegelikult võib seda mõista ka elu sünonüümina – lugesin seda mõtet hiljem ka ühest arvustusest, aga see tuli juba raamatut lugedes, nii et minu arvates: “Tühisuse pidu” tähendab elu.

Ja siinkohal lõpetuseks sobiv tsitaat raamatust endast: “Ta ei saanud mitte vähimatki aru, ega saa tänase päevani, tühisuse väärtusest.” Kui tuletada nüüd meelde, et autoriks on Kundera, siis… see romaan on kokkuvõttes nagu ühe vana mehe kohati kurbnukker ülistuslaul elule kogu selle absurdsuses.