kirjandus – Lehekülg 71

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

Üks poliitiline romaan

Delphine Coulin “Samba Prantsusmaal” (2011, e.k. 2016), prantsuse keelest tõlkinud Marri Amon.

Selle romaani peategelane on Samba Cissé, Malist pärit mees, kes jõudis pärast nelja ebaõnnestunud katset Euroopasse, elas kümme aastat Prantsusmaal ja osutus järsku väljasaadetavaks, aga minajutustajaks, kes annab edasi selle väljamõeldud isiku loo, hoopis üks vasakpoolne prantsuse naine, kes töötab vabatahtlikuna dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus ning omab tähelepanuväärset ühisosa autori endaga.

2007. aastal lõpetas see naine kuus ja pool aastat kestnud kooselu mehega, kes tunnistas teiste juuresolekul, et kaalub presidendivalimistel Nicolas Sarkozy toetamist (“Olen end alati pidanud avatud suhtumisega inimeseks, kuid tema öeldu viis mind küll endast välja. Korraga avastasin nelja inimese juuresolekul, et meil ei ole enam samad poliitilised vaated, et need on lausa vastandlikud… /—/ …see kõik näitas mulle Laurent’i hoopis uue nurga alt. Teised jäid vaikseks. Mul oli tema pärast piinlik.”), minnes ühtlasi vabatahtlikuks mainitud ühingusse, et saada argumente vaidlustes kasutamiseks (“Olin püüdnud leida argumente, millega Laurent’i veenda, et ta eksib. Rääkisin illegaalidest. Aga mul polnud täpseid arve võtta, ma ei olnud täpselt uute seadustega kursis, mul ei olnud millelegi toetuda. Olin nurka surutud. Pärast valimisi olin mitu korda mõelnud, et peaksin täpsemat infot hankima. Et sellist asja enam ei juhtuks ja et ma järgmisel korral samasuguses olukorras oleksin võimeline oma argumente ümberlükkamatute tõenditega kaitsma.”)

Ühes kohas ütleb autor-minajutustaja: “Tead, enne kui ma siia vabatahtlikuks tulin, oli mul Prantsusmaast kama. Selles mõttes, et minu jaoks oli kodumaa-armastus ja kõik selline värk mingi vanainimeste asi, nende asi, kes on sõjas käinud, nagu mu vanavanemad ja vanavanavanemad. Aga tegelikult olen nüüd aru saanud, et see pole üldse nii lihtne, kui mulle tundus. Mul oli Prantsusmaast mingi oma ettekujutus. Vabaduste, revolutsiooni, kultuuri, inimõiguste maa. Olin sellesse nii kiindunud, ehkki ma seda endale ei teadvustanud. Ja kui Prantsusmaa sellele ideaalile ei vasta, on mul piinlik.”

Coulin ise töötas dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus vabatahtlikuna kolm aastat ning kogu see romaan ongi kirjutatud vaatepunktist, mida iseloomustab ülaltoodud hoiak. Tundub, et selle autoril on Prantsusmaa pärast piinlik, sest immigrantidele saab seal tema käsitluse kohaselt pidevalt osaks alandav kohtlemine, põlastav suhtumine – nende õiguste eest seisavad ainult vabatahtlikud, kes viibivad ise alaliselt depressiooni piiril.

Ühest küljest on lugu küll suhteliselt hästi, kaasahaaravalt kirja pandud, aga teisest küljest kannatab see tugevalt poliitilise angažeerituse all, muutudes kohati naeruväärselt skemaatiliseks ja ebausutavaks. Raamat ilmus Prantsusmaal 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud kampaania ajal ja kuna see sisaldab päris kõvasti kriitikat meetmete pihta, mille rakendamise taga Sarkozy juba siseministrina seisis, siis võib seda pidada osaks tema kukutamisele suunatud poliitilisest kampaaniast. Iseloomulik on seejuures, et mingeid edasiviivaid alternatiive välja ei pakuta.

Teravik on suunatud põhiliselt kahe muudatuse vastu. 1990-ndatel võeti sotside eestvedamisel vastu seadus, mis tagas vähemalt 10 aastat ebaseaduslikult Prantsusmaal elanud immigrantidele õiguse riiki jääda. Parempoolsed nägid selles ahvatlemist ebaseaduslikule immigratsioonile ja viisid lõpuks Sarkozy algatusel sisse muudatused, millega seda õigust piirati, lihtsustades ühtlasi protseduure ebaseaduslikult riigis viibivate immigrantide väljasaatmiseks. Samuti pandi paika, et õigus elamisloale on tagatud teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade puhul. Coulin kujutab üsna hästi seda, kuidas illegaalide odavat tööjõudu kasutatakse süstemaatiliselt ära mustemate tööde tegemiseks, kuid kõik sellise kihistumise muutmiseks mõeldud meetmed saavad samas negatiivse käsitluse osaliseks.

Peategelane Samba peaks kujutama endast mingisugust koondportreed, aga tema lugu on täis vasturääkivusi. Kõigepealt rõhutab autor korduvalt, et Samba ei olnud teinud midagi ebaseaduslikku, maksis korralikult makse jne. Hiljem selgub, et ta mitte üksnes saabus Euroopasse ebaseaduslikult ja elas ka esimesed kümme aastat Prantsusmaal ilmselt nii (korra küll mainitakse ajutist elamisluba, aga jääb täiesti selgusetuks, kuidas ta selle saada võis), vaid ka töötas mustalt. Minu arusaamist mööda on loos palju vasturääkivusi, aga tundub, et romaani autor ise ei märka neid üldse.

Coulin on hoopis rohkem ametis sellega, et rõhutada vastasseisu nn. “kahe Prantsusmaa” vahel, asetades selle vasakpoolsete poliitilisest retoorikast tuntud kujundi Malist pärit immigrantide suhu (“Nüüd on sõda. Sa pead end varjama ja vastupanu osutama. Siin on kaks vastandlike seisukohtadega leeri: Prantsusmaa, inimõiguste maa, ja seismajäänud, hallitanud Prantsusmaa. Nüüd on sõda ja meie oleme valel poolel.” ning “Prantsusmaa on muutunud. See ei ole enam see riik, kuhu mina saabusin. On kaks Prantsusmaad ja ma arvan, et täna on võitnud see seismajäänud Prantsusmaa. Loodan, et teine Prantsusmaa siiski ei anna alla ja suudab uuesti tõusta … Aga mul ei ole enam jõudu oodata.” ja “Seismajäänud Prantsusmaa tegi minust kurjategija, enne olin ma selle maa patrioot.”), kus see mõjub küllaltki ebausutavalt, kuid teenib hästi romaani poliitilist eesmärki.

“Kõik need inimesed maetakse maha, tänavatele laotatakse järgmised asfaldikihid, nende hoonete asemele tulevad teised, järgmises arheoloogilises kihistuses, ja ühel päeval ei ole sellest, mida ta praegu näeb, mitte midagi alles. Kõikjalt maailmast saabuvad uued inimesed. Üks asi oli aga kindel: Prantsusmaa ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli viiekümnendatel. Need, kes seda uskusid – seismajäänud Prantsusmaa toetajad –, eksisid. Maailm oli muutunud.” – kogu autori sõnumi võib sisuliselt võtta kokku nende sõnadega, mis kõlavad suurejooneliselt, aga lähtuvad tegelikult üsna primitiivsetest ettekujutustest.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak, mille lugemisgrupp seda nüüd lahkas. Juttu tuleb sellega seonduvast, sealhulgas romaani põhjal valminud mängufilmist, siin veel ka järgnevatel päevadel.

Automatiseeritud looming

Juba iidsetest aegadest on inimesed unistanud masinatest, mis nende eest asju ära teeks. Tänapäeval ongi jõutud selleni, et igaüks saab lasta masinatel kirjutada tekste, teha tekstidest pilte ja piltidest helisid.

Sloveenia matemaatik ja arvutiteadlane Andrej Bauer valmistas juba aastaid tagasi programmikese, mille abil saab muuta sõnu piltideks. See tähendab, et kõigepealt tuleb mõelda välja pildi nimi, seejärel tuletab programm sellest pildi.

Nii võib luua pildi universumist või Jehoovast (sedasi tuleb välja, et kristlaste jumal on erinevate värvide sulam).

Oma kodulinnast, endast või ükskõik millest.

Tõsi küll, mõnikord kipub tulemus olema väga monotoonne.

Aga soovitan seda sellegi poolest proovida, nagu ka programmi Coagula, mille autoriks on Rootsi programmeerija Rasmus Ekman.

Coagula muudab pilte heliks, näiteks minu mehaanilisest portreest tegi see juuresoleva kahina.

Ja kui ei tule ühtegi mõtet selle kohta mis piltidele nimeks panna, siis saab ju kasutada mõne tekstiautomaadi abi või lihtsalt vaadata kuidas paistaks Lorem Ipsum.

Põhimõtteliselt on seega võimalik lasta teha kogu loometöö sellistel väikestel programmidel (kõigepealt tekst, siis tekstist pilt ja pildist heli). Ise tuleks üksnes hinnata, kas tulemus kuhugi ka kõlbab.