Rubriik: kirjandus

Mart Kadastik (sünd. 1955) kirjutab oma hiljuti ilmunud elutööraamatus, et ta mõistab inimesi läbi muusika ja ka teda ennast oleks tõenäoliselt kergem mõista mitte selle põhjal, mida ta loeb, vaid selle põhjal, mida kuulab.

Ma ei saa öelda, et minu muusikalised eelistused kattuvad tema omadega. Raamatus mainitud laulude hulgas ei ole ühtegi sellist, mida kuidagi eriti kuulata tahaksin. Aga need ei ole ka sellised, mille peale raadio kinni paneksin. Halb tema maitse kindlasti ei ole.

Kadastik on küll vana melomaan, kuid loomulikult ei ole see raamat pühendatud muusikale. Tema elutöö sai tehtud siiski ajakirjandusmaastikul.

Mineviku varjud

Raamatu ilmumist varjutas see, et Juku-Kalle Raid andis samal ajal Eesti Meedia praeguse omaniku Margus Linnamäe rahastamisel välja ühe väiksema raamatu, kuhu on koondatud 1980-ndatel Kadastiku poolt varjunime all kirjutatud tekstid, milles ta vaenas nn. nõukogudevastast elementi.

Raid põhjendas oma aktsiooni sellega, et Kadastik ei pööra enda toonasele koostööle julgeolekuorganitega ja tegevusele dissidentide (Lagle Parek, Heiki Ahonen, Enn Tarto jt.) vaenamisel oma raamatus piisavalt tähelepanu, kuid tegelikult peatub ta sellel isegi ootamatult pikalt. Teemale on pühendatud pikk peatükk (25 lehekülge) ning ta pöördub selle juurde veel hiljemgi korduvalt tagasi. On näha, et see asi närib ka teda ennast.

“Keegi ei pannud mu sõrmi sahtli vahele, nagu tagantjärele arvavad need, kes üritavad mind mõista,” kirjutab Kadastik. “Miks, püüan aastakümneid hiljem oma negatiivse hoiaku algpõhjuseid otsida. Usun, et vähemalt alateadvuslikult võõrastasin inimesi, kes teistest millegi poolest demonstratiivselt erinesid. Olin selles mõttes peaaegu ideaalne peavoolulehe juht: tunnetasin üpris hästi rahva meeleolusid, hoidsin eemale kõiksugu friikidest ja fanaatikutest.”

“Eesti Vabariik oli minu jaoks tol ajal kindlasti vaid ulmeline idee, millel ei olnud mingit pistmist tegelikkusega. Mina toetusin kahe jalaga reaalsele maapinnale, mis oli osa Nõukogude Liidust,” selgitab ta samas. “Kui nüüd aastakümneid hiljem väita, et need kirjutised on alatu laim, vale, siis järeldub sellest seisukohast, et nõukogudevastast tegevust tegelikult ei olnudki, ja kui seda ei olnud, siis ei olnud ju ka tegevust, mida täna nimetame vabadusvõitluseks…”

Kadastiku käsitluse kohaselt andsid Jaak Kalju nime all avaldatud artiklid talle Edasi peatoimetajana teatud immuniteedi ja lehele suurema vabaduse.

“Selle jutu peale arvavad ilmselt paljud inimesed, et juba noore mehena huvitas mind ennekõike oma karjääri kindlustamine. Kinnitus, et see polnud üldsegi nii, ei veena kedagi. Kes see ikka usub, et tegelikult püüdsin saavutada lehele maksimaalse võimaliku vabaduse (ma ei olnud selles vallas kõige viletsam taktik) ning vabadust oli vaja selleks, et teha võimalikult huvitavat lehte, mis inimestele korda läheks,” kirjutab Kadastik.

Kas see on tema poolt katse toonast käitumist õigustada? Nähtavasti ka seda, kuid samas näib ta olevat küllaltki siiras, sealhulgas hinnangutes endale. Kadastik arvab, et oma rolli võis mängida see, et tolerants ja empaatia ei ole noore inimese kõige tugevamad küljed, ning teatab avameelselt: “Kui nüüd vanu lehelugusid üle loen, siis tundub vahel, et 24. veebruaril 1983 [st. päeval, mil temast sai Edasi peatoimetaja] lõppes minu elu ajakirjanikuna. Parimad aastad ajakirjanikuna lõppesid veel enne, kui nad jõudsid alata.” See on üpriski karm hinnang järgnenud artiklitele, eelkõige ilmselt Jaak Kalju nime all ilmunutele.

Kuidas temast üldse sai juba 27-aastaselt Edasi peatoimetaja? Kas ei alanud koostöö julgeolekuga tegelikult varem, enne seda? Kas ei viinud mitte üks teiseni, vaid hoopis teine esimeseni? Nii see nähtavasti siiski ei olnud. Vähemalt toonaste ajakirjanike meenutused kinnitavad, et seda kohta pakuti eelnevalt mitmetele teistele, kuid nemad keeldusid.

Postimehe tähtsus

Kui Kadastik ei oleks seda kohta vastu võtnud, siis ei oleks ma tema elutööraamatut tõenäoliselt lugenud, sest tema ajalehes ilmunud jutud ei ole mulle kustumatult mällu sööbinud või väga sügavat muljet jätnud ja tema viimastel aastatel avaldatud romaanid pole samuti suutnud minu tähelepanu võita. Kuna tema elutööks sai aga Postimees (mille lugejaid leidus minu esivanemate hulgas juba Jannseni ajal, nagu nähtub toonasest ajakirjandusest), siis oli see raamat vägagi huvipakkuv.

Mitte seetõttu, et ma ise nimetatud väljaande suur fänn oleksin (praegu käib postiga ainult nädalavahetuse Postimees ning veebist loen vaid arvamuskülge ja sedagi pisteliselt), vaid sellepärast, et ma nõustun Kadastiku hinnanguga, mille kohaselt on sellest kujunenud omamoodi avalik-õiguslik institutsioon. Ja lisaks ikkagi mingisugune emotsionaalne side, mis tuleneb sellest rollist, mida Postimees on Eesti ajaloos täitnud.

“Ajalehe lugu on tema ajalugu. Just see, et Postimehel on ajalugu, mida ta ei ole kunagi ära põlanud, teeb selle lehe eriliseks,” kirjutab Kadastik üsna lõpus. “Ainus, mida sain veel mina teha, oli Postimehe ja temast välja kasvanud Eesti Meedia viimased aastakümned kaante vahele kirjutada. Alles pärast seda võin sõlmida rahu iseenda ja muu ilmaga. Siis on minu töö tehtud. Ja seda tööd ei saa enam keegi olematuks tunnistada.”

“Mis see enam minu asi on, võiks küsida,” märgib ta seoses Postimehe tänase olukorraga. “Aga on. Mitte ainult sellepärast, et ajakirjandusettevõte on avalik asi, olgu tal pealegi kõigest üks aktsionär. Linnamäe oli minu valik. Tema kasuks langetatud otsus kuulub minu elutöö juurde. Kui ma jätaksin selle otsuse hindamata, loobuksin oma elutööd kokku võtmast.”

Hinnang, mille Kadastik sellele otsusele täna annab, erineb muidugi kardinaalselt neist ootustest, mis valitsesid selle otsuse langetamise ajal. Seetõttu ei ole üllatav, et Linnamäe rahastas Raidi koostatud raamatut, mis on mõeldud ilmselt Kadastiku diskrediteerimiseks, ja seda Kadastiku raamatu ostjatele Apollo poodides tasuta jagada laseb, et tõmmata tähelepanu keskpunkti need kolmekümne aasta tagused asjad – muidu oleks ju fookus kandunud kriitikale, mis puudutab teda ennast. Juku-Kalle Raid täidab nüüd seejuures mõnes mõttes sarnast rolli, mida kunagi Kadastik ise Jaak Kalju nime all esinedes.

“Kõik protsessid siin ilmas on kiirenenud. Linnamäe tõetund ei saabu 32 aasta pärast, vaid kolme-nelja aasta pärast,” kirjutab Kadastik. “Linnamäe juhe ei jookse kokku. Tema idealism võrsub üdini pragmaatilistest kaalutlustest. Seda ma kardangi. Kardan laostumist, mis ei ole rahas mõõdetav. Kardan mentaliteedi “meedia on käes selleks, et teda ära kasutada” levimist tipust alla, suvereporteriteni välja. Kardan PR-flirdi ja ajakirjanduse lahutamatut segunemist.”

Siinkohal tuleb märkida, et sain raamatu kirjastuselt Varrak tasuta, et sellest siin kirjutada. Nii et tegemist on sisuliselt reklaampostitusega, mis on tingitud minu huvist kõnealuse teema vastu. Aga see selleks.

Kokkuvõtteks

Kui jätta kõrvale algus ja lõpp, millest on antud väike ettekujutus ülal, siis saab Kadastiku elutööraamatust hea ülevaate Edasi kasvamisest tagasi Postimeheks ja Postimehe kasvamisest Eesti Meediaks, konkurentsist ja koostööst Hans H. Luigega (huvitav lugu Sakala erastamisest, juttu Liivima Kroonika aegadest, Õhtulehe ja Sõnumilehe hinnasõjast jms.). Luik on üldse kõige rohkem mainimist leidnud tegelane, järgneb Heldur Tõnisson. Sageli käib tekstist läbi muidugi ka Jaan Tõnisson, tänapäeva poliitikutest näiteks Edgar Savisaar ja Andrus Ansip, Marko Mihkelson ja Marju Lauristin.

Mõnest asjast, mida on mainitud ainult möödaminnes, tahtnuks küll rohkem lugeda. Näiteks kirjutab Kadastik: “Kroonpressis trükiti 1991. aastal hulgaliselt venekeelseid väljaandeid, mis olid mujal Nõukogude Liidus keelatud.” Minu arvates vägagi huvitav teema, aga pikemalt ta sellel ei peatugi. “Arvestades Eesti Meedia juhatuse ajakulu ning Leedus ja Lätis teenitud kasumit oleks õiglane vähemalt kolmandik käesolevast raamatust pühendada meie äritegevusele teistes Balti riikides. Aga kujutledes Eesti lugeja huvide spektrit, piirdun vaid lehekülje-paariga,” selgitab ta hiljem oma lähenemist.

Päris kõikehõlmav Kadastiku elutööraamat seega siiski ei ole. Sellegi poolest väärt lugemismaterjal neile, keda huvitavad Eesti lähiajalugu, ajakirjandus, poliitika ja ettevõtlus ning nende omavahelised suhted.

Kirjastuse Varrak raamatuklubi arutas täna Facebookis romaani “Sigmund” (vene keelest tõlkinud Margus Leemets), mille autoriks märgitud David Messeri taga peitub dr. Eduard Maron, kes ka ise arutelust osa võttis. Minu arvamus…

Sigmund Freud ei saanud kunagi Nobeli preemiat füsioloogia ja meditsiini alal, kuigi tema kandidatuur korduvalt esitati, sest selle jagajad jõudsid järeldusele, et tema töö ei oma mingit tõestatud teaduslikku väärtust ja seda ei ole vaja enam rohkem uurida. Kaheksakümmend aastat tagasi esitasid Romain Rolland ja Thomas Mann ta Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, aga seegi jäi saamata. Käesolev raamat näib olevat katse Freudi, kelle maine teadusringkondades ei ole just üleliia kõrge, nüüd ilukirjanduse vormis veidi rehabiliteerida, rõhutada vähemalt tavateadvuse tasandil tema panust psühholoogia ja psühhiaatria arengusse. Huvitav, mida arvaksid sellest need vastavate erialade esindajad, kelle hinnang Freudile on pigem negatiivne…

Lugu ise hakkab hargnema sellest, et vähihaige Freud sureb 1939. aastal 13 päeva enne ettenähtud aega, sest võtab sihilikult surmava koguse morfiini (nagu juhtus ka tegelikult) ning kehastub uuesti tänapäeva, asudes ühe kiirabi poolt elustatud kodutu sisse, kes näeb välja tema täpse koopiana. Miks ta siia ilma tagasi tuli, see on küsimus, millele ta ka ise vastust otsima hakkab, minnes ühe psühhoterapeudi, dr. David Pollacki juurde, kellega koos ta läbib rea seiklusi, jõudes viimaks tagasi oma sünnilinna. Kogu tegevust saadavad Freudi meenutused minevikust ja mitmesuguste paralleelide tõmbamine, mille kaudu antakse lugejatele osavalt edasi tema elulugu, töö ja tegevuse peamine sisu ning õpetuse tuum. See on omamoodi kursus freudismi ajaloost, kus saavad akadeemilise rollimängu kaudu sõna ka Freudi õpilased ja kriitikud.

David Messer (minu meelest mitte lihtsalt pseudonüüm, vaid üks autori väljamõeldud tegelastest) üritab jätta eessõnas muljet, et see raamat tuli tal kuidagi iseenesest (“Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.”) ja pooleldi juhuslikult (“Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga!”), aga tegelikult aimdub selle tagant põhjalikku tööd materjalidega, mis käisid tõelise Freudi kohta. Kas kahe Davidi ühine lõpptõdemus (“Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”) käib ka autori enda kohta, seda teab muidugi ainult tema ise, aga ilmselgelt suhtub ta Freudi teatava poolehoiuga.

Kuna raamat on väga detailirohke, siis võib mõnikord tulla muidugi ette ka ebausutavamaid kohti. Näiteks ütleb Freud ühes kohas Austriast lahkumist meenutades: “Ma otsustasin ära sõita, kuid õige aeg oli juba mööda lastud. Gestapo oli mu lõksu püüdnud ega tahtnud mind vabaks anda. Mind, maailmanimega teadlast, nagu ka miljonit minu rahvuskaaslast, ootas Auschwitz. Ma oleksin olnud surmale määratud, kui mul poleks olnud ustavaid sõpru.” Ei ole kuidagi võimalik, et 1939. aastal surnud Freud teadnuks midagi Auschwitzist, sest sealne koonduslaager avati alles järgmisel aastal ning juutide tööstuslik hävitamine algas veel aasta hiljem. Ka mõningaid teisi asju on räägitud Freudi suu läbi nii, nagu ei oleks ta surnud 1939. aastal.

Samuti võib jääda arusaamatuks, miks Freud räägib dr. Pollackile oma töö ja õpetuse kohta asju, mida too kui psühhoterapeut niigi teadma peaks. Ilmselgelt on need mõeldud teadmiseks lugejatele, mitte dr. Pollackile. Seetõttu tundubki mulle, et selle raamatu tuum on mitte lugu ise, vaid Freudi rehabiliteerimine. Dr. Pollacki poolt kõige lõpus ühel teaduslikul konverentsil peetav kõne on justkui selle sõnumi kokkuvõte:

“Freud oli esimene, kes julges inimese pahed lagedale tuua ja avalikult paljastada alateadvuse varjatud ihad ja fantaasiad, muutes nii kogu ühiskonda. Samas ei jutlustanud ta kunagi kõikelubatavusest ja liiderlikkusest. Nagu Mooses juhtis ta inimesi hirmude ja neurooside orjusest isiksuse vabaduse teele, jättes neile valiku, kuidas end väljendada. See, kuidas me seda vabadust, sealhulgas ka seksuaalset vabadust kasutame, heites endalt häbelikkuse ahelad, on ainult meie endi, nii ühiskonna kui igaühe enda otsustada. Kuid nagu Freud kibedusega märkis, suurem osa inimesi tegelikult ei tahagi seda vabadust, sest see eeldab ka vastutust, mis enamikku meist hirmutab.

/—/

Freud hoiatas meid, et inimeste ürgse vaenulikkuse tõttu üksteise vastu ähvardab kultuurühiskonda pidevalt häving, seepärast peab kultuur mobiliseerima kogu oma jõu, et panna piir inimese ürgsetele agressiivsetele kalduvustele.”

Kui see ilukirjanduslik sissejuhatus freudismi on loetud, siis tasub võtta ette Sigmund Freudi enda “Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi”, mis on ilmunud ka eesti keeles.

Vladimir Juškin on tänapäeva Eesti poliitikahuviliste laiemale ringile tuntud tänu sellele, et kommenteerib Balti Venemaa Uurimise Keskuse juhina aeg-ajalt meedias mitmesuguseid Venemaaga seotud teemasid. Nimetatud keskus on tegelikult väike osaühing, mis koosnebki vaid ühest inimesest. Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil oli ta aga valitsust juhtinud Edgar Savisaare nõunik. Mina teda sellest ajast ei mäleta, kuid lugesin nüüd tema päevikut.

Kuidas Moskvas sündinud, Vene ohvitseri perekonnast pärit Juškin siis üldse nö. Eesti poolele sattus? Suure osa vastusest annab ilmselt see, et nüüd kirjastuselt Varrak ilmunud raamatu on ta pühendanud oma “abikaasale, kelle jutud oma rahva keerulisest saatusest näitasid mulle teed Eesti laulva revolutsiooni juurde.”

Päevik hõlmab perioodi 1990. aasta aprilli lõpust, kui Savisaar ta valitsuse poliitiliste küsimuste ja rahvustevaheliste suhete nõunikuks kutsus, 1992. aasta jaanuari lõpuni, kui ametisse astus uus, esimene Tiit Vähi juhitud valitsus. Sellesse aega jäi Eesti lahtirakendamine NSV Liidust, muutused toimusid nii riigi sisus kui ka välises vormis.

1990. aasta 8. mail “jõustus seadus Eesti sümboolikast. Eesti NSV kui riigi ametlik nimi kadus igaveseks, taastus endine – Eesti Vabariik. Lõpetatakse Eesti NSV vapi, lipu ja hümni kui riiklike sümbolite kasutamine. Eesti riigikeeleks saab jälle eesti keel, rahvusvärvideks ajaloolised sinine, must ja valge,” kirjutab Juškin. “Kodus kuulen juba esikus, kuidas mu ämm Nora laulab vaikse häälega vanu eesti laule, aga silmis on pisarad – ta on õnnelik, et elas päevani, mida oli oodanud viis aastakümmet.”

Mina seda konkreetset päeva vist ei mäleta, aga eks toimunud muutused olid näha ka lastele, isegi ajalehest Säde sai Meie Meel. Kõige selgemalt on jäänud mulle sellest ajast meelde 1991. aasta 3. märtsil toimunud rahvahääletus Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses.

“Hommikul pärast kella kümmet lähen valimisjaoskonda ja hääletan Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Kogu päev kulgeb tulemuste ootuses. Kella üheksast õhtul istun televiisori ees. Viimaks kell 3 öösel algab Arnold Rüütli pressikonverents. Üle kahe kolmandiku elanikkonnast hääletas ühemõtteliselt Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Oluline: eestlasi toetas märkimisväärne osa mitte-eestlastest,” kirjutab selle päeva kohta Juškin. “Referendum lõi kindla tagala, et survestada Kremlit. Tõsi, poliitilisi liidreid on võimalik tappa või ära osta, aga mida teha niisuguse jonnaka rahvaga? Kui Gorbi tõepoolest joob toniseerivaid ravipreparaate, siis peaks manustama topeltdoosi.”

Juškin ei hakanud kirjutama seda päevikut avaldamiseks, vaid tegi lihtsalt märkmeid paberilehtedele, kuid ühendas need hiljem oma arhiivi kogunenud ametlike dokumentide ja muude materjalidega. Töö teose kallal kestis aastaid ja raamatuga on kaasas ka CD, millel leidub paberile trükitud tekstiga umbes samas mahus materjale Juškini arhiivist.

Niisama lugemiseks ei ole see väga kerge tekst, sobib pigem allikaks ajaloolastele, sisaldades arvukalt üleskirjutusi tööst poliitikalava tagatubades, kohtumistest suletud uste taga. Savisaare kõrval on tähtsamateks tegelasteks näiteks Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin, eestlastest veel Raivo Vare, Arnold Rüütel, Hardo Aasmäe ja teised siis otsustele lähedal seisnud inimesed.

Mart Laari ei ole mainitud üldse ja Tunne Kelam, kes oli siis Eesti Kongressi ja Eesti Komitee esimees, käib raamatust läbi ainult kahel korral ning sedagi lihtsalt loetelus, teiste nimede keskel. Seega ei ole tegemist mingi kõikehõlmava käsitlusega toona Eesti poliitilisel maastikul toimunust.

Küll aga saab sellest raamatust küllaltki põhjaliku pildi Savisaare tegevusest Eesti iseseisvuse taastamisel, välissuhetest ja suhetest vene demokraatidega, võitlusest intritega ja kohalike venelaste poliitilistest heitlustest. Lugedes tuli mõte, et peaks ikkagi hankima ka Savisaare enda oopuse “Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992”.

Juškini tekst oli algselt vene keeles, mina lugesin eestikeelset väljaannet. Tõlge tundub väga hea, kuigi üksikuid näpukaid on siiski sisse jäänud, näiteks Koonderakonnast on saanud tagasi eesti keelde panduna Koalitsioonipartei.

Parteipoliitilistest asjadest on juttu suhteliselt vähe, aga leiab ikkagi ka seda, näiteks lõpetuseks siin üks veidi pikem katkend, mis räägib tänavu 12. oktoobril kahekümne viie aastaseks saava Keskerakonna asutamisest.

Katkend raamatust

Möödunud laupäeval tekkis Eesti poliitilisele maastikule uus küngas – Eesti Rahva-Keskerakond.

Parteil on 14 territoriaalset organisatsiooni (v.a. Hiiumaa) ja 350 liiget. Partei esimeheks valiti Edgar Savisaar. Partei juhatusse kuuluvad aga väga tuntud inimesed – Mati Hint, Ignar Fjuk, Küllo Arjakas, Arvo Junti, Peet Kask, Siiri Oviir jt.

Juhan Hindov räägib, et enamik uue partei liikmeid varem suurt poliitilist aktiivsust pole ilmutanud.

Savisaare esinemise peamised teesid olid järgmised:

1) Sellisel kujul nagu Eesti eksisteeris 1939. aastal, ei saa ta enam taassündida, sest maailm meie ümber on oluliselt muutunud.

2) Eesti peab saama avatud ühiskonnaks.

3) Me ei tohi taastada õiglust nende arvel, kes siin viiskümmend aastat on töötanud.

4) Rahva-Keskerakonnale on kõige lähemal sotsiaaldemokraadid, põllumehed ja rohelised.

5) Partei moodustamine ei tähenda Rahvarinde lagunemist (paljud rahvarindlased ei ühine kunagi ühegi parteiga).

Näib, et Edgar hakkab valmistuma tulevasteks parlamendivalimisteks. Ta tahab ilmselt hõivata positsiooni poliitilise spektri keskel. Siiski, nagu parteilasi hoiatas Peet Kask, on see väga keeruline ülesanne. Kui veel kahe kuu eest erinesid parteide programmid iseseisvuse saavutamise eri teede poolest, siis praegu tunnistab osa parteisid ainult vabariigi taastamist ega taha midagi kuulda uue ühiskonna ülesehitamisest. Seetõttu tuleb tsentril arvestada mõlema poole arvamusega.

Tundes Edgarit, pean talle tutvustama jaapani vanasõna: Rumal on inimene, kes sööb fugusuppi, aga rumal on ka inimene, kes seda ei söö.

PS. Olen praegu maal, Ärmal, ning tegin lihtsalt meelelahutuseks, ajaloo populariseerimiseks Facebooki väikese lehekülje, kuhu hakkan panema aeg-ajalt kirja päevakajalisi fakte ajaloost. Lühidalt. Ilma kommentaarideta.