Rubriik: kirjandus

Toussaint “Tung ja kannatlikkus”

Belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint ei ole Eesti lugejatele võõras autor. Eesti keelde tõlgituna on avaldatud tema üheksast romaanist seni kaks, “Vannituba” ja “Armastajad” (mõlemad tänaseks läbi müüdud), peagi on ilmumas “Põgenemine”. Toussaint on isegi Eestis käinud ja kevadel on teda taas oodata festivalile HeadRead. Tegemist on seega populaarse autoriga.

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi tema kirjutatud teost. Loomingu Raamatukogus avaldatud “Tung ja kannatlikkus” (prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Triinu Tamm) on kindlasti huvitavam neile, kes on seda teinud. Tegemist on kogumikuga esseedest, mis ilmusid algselt tema teoste kordustrükkide või tõlgete saatesõnadena, mõned ka iseseisvalt ajakirjanduses.

Toussaint kirjutab neis päevast, mil ta hakkas kirjutama (“Tol päeval vastu võetud otsus oli minu jaoks pigem ootamatu.”), oma töötubadest (“Tookord ma seda ei teadnud, aga tõeliselt hakkasin ma kirjutama siis, kui olin esimest korda pikemalt välismaal.”), enda lähenemisest kirjutamisele (“Mulle tundub, et kirjutamise juures on alati mängus kaks näiliselt vastuolulist mõistet: tung ja kannatlikkus.”), kirjutamisest endast ning mõningatest kirjanduslikest eeskujudest või mõjutajatest (Kafka, Proust, Dostojevski, Beckett), ka oma kirjastajast.

Kuna ma ei ole tema romaane lugenud, siis jäi osa jutust paratamatult veidi kaugeks, sest tegemist on ikkagi nende juurde kuuluvate tekstidega, mis on lihtsalt avaldatud ka eraldi kogumikuna, aga kuna see kogumik ei ole väga mahukas (rahulikult lugemiseks piisab paarist tunnist) ja tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei muutu see väga tüütuks, kannatab lugeda ka tema loomingut tundmata.

Kas need tekstid tekitasid minus tahtmise lugeda ka tema romaane? Ma ei tea. Võib-olla, aga võib-olla mitte.

Toussaint kirjutab, et hakkas kirjutama kuu aega pärast seda, kui tal sai loetud Dostojevski “Kuritöö ja karistus”. Ühes teises kohas kirjutab ta samas: “Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister. See polegi tähtis. “Kuritöö ja karistus” tabas mind lagipähe. “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks,” ütleb Kafka. Kirves? Selle kirve – kirjanduse – sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas “Kuritöös ja karistuses”.”

Mulle jättis kunagi sügavama mulje Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”. Kafka täpne mõte (ühes 1904. aastal Oskar Pollakile saadetud kirjas) oli aga selline: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.”

Mina seda usutunnistust ilmselt ei jaga. Ma tegelikult ei taha eriti lugeda raamatuid, mis mõjuvad nagu rusikahoop lagipähe või õnnetus, mis väga haiget teeb. Kui see on põhimõte, millest Toussaint oma romaane kirjutades juhindub, siis ei pruugi need mulle meeldida. Aga mõnda neist võiks ju kunagi siiski lugeda, et asjast täpsem ettekujutus saada. Selles mõttes tekitas see kogumik huvi küll.

Vikerkaar nr. 1-2, 2017

Vikerkaare käesoleva aasta esimest topeltnumbrit hakkasin lugema reedel, 17. veebruaril.

Kõigepealt kolm klassikalist asjaluuletust, mis ei avaldanud sügavat muljet ega olnud kuigi meeldejäävad. Neile järgnes selle luuležanri lühike tutvustus, millest inspireerituna panin aga ise kirja read…

Kuna mulle tuli juba vaikselt uni peale, siis läksin ära magama.

Järgmisel õhtul lugesin edasi. Kristjan Haljaku ja Marko Kompuse luuletusi ei suutnud lugeda. Proovisin, pisteliselt, aga üle paari rea järjest ei suutnud.

Mudlumi ja Margit Lõhmuse novellid olid loetavad, kuigi esimese puhul oli kõige parem osa puänt (“Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda? Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.”) ja teise puhul ei saanud alguses aru kas autor teeb nalja või kirjutab tõsiselt või mis imelik jutt see selline üldse on (“See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea.”).

Anti Saare päeviku puhul oli idee (“Päevik kujuneb kindla reegli alusel: kokkulepitud päevadel ja kokkulepitud kellaajal saadab ajakirja toimetaja mulle Facebooki teel ühe sõna, mille valikul tema jaoks piiranguid pole. Täpselt viieteist minuti pärast saab ta minult vastu spontaanse teksti selle sõna (st sellega tähistatava asja, tegevuse, kvaliteedi vms) kohta. Ühtegi parandust, lisandust ega kärbet tagantjärele teha pole lubatud. Toimetaja tohib korrigeerida ainult ortograafiat. Niisugune kirjutamispraktika välistab ettevalmistuse, pühitseb rutiini, silmapilksust ja mööduvust.”) huvitavam kui sisu. Ilmselt tasuks võtta kirjutamiseks natukene rohkem aega, näiteks pool tundi, et jõuaks mitte üksnes laused kirja panna, vaid need enne ikkagi ka veidi läbi mõelda. Usun, et tulemus saaks sedasi parem, kuigi ei oleks enam nii spontaanne.

Edasi… Vikerkaare toimetus palus aastalõpu eel mõningatel inimestel mõelda, millest võiks kõnelda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Mulle tuli seda sissejuhatust lugedes kohe esimese asjana pähe e-riik, aga seal on valitud teemadeks hoopis: sült, kamm, pekk, auto, kingitus, tikutops, päkapikumüts ja hommikumantel. Lood on nii ja naa – mõned head, mõned mitte.

Järgmised 30 lehekülge jätsin vahele. Jätkasin lugemist pühapäeval rongis, kus sai läbitud Francisco Martinezi “Remondi igapäeva-afektid Eestis”, millele järgnes õhtul Kirsti Jõesalu ja Raili Nugina “Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris”. Mõni väide on ehk vaieldav (näiteks kamašokolaad ei ole minu arvates pelgalt nostalgiatoode, vaid see ongi tõesti maitsev), aga mõlemad artiklid on päris huvitavad.

Järgmised 57 lehekülge lasin läbi sõrmeda. Lauri Sommeri puuraiduri märkmeid ja järgnenud intervjuusid üritasin küll lugeda, aga lihtsalt ei suutnud. Johannes Saare “Inim-seadeldised kultuuris” sai loetud. Sealt tuleb ka järgnev lõik:

“See heidab tagantjärele valgust ka siinkirjutaja lapsepõlvele Viljandis, nimelt mälestusele legendaarsest viljandlasest Aleksander Otist, keda laiem rahvahulk teadis peamiselt Kandle-Otina, seda ilmsetel põhjustel. Ehkki paljud olid teda aastakümneid kohanud vaid jalgrattal linnatänavail saalimas, kuulus hr Oti kultuurilisse kuvandisse ja nimesse lahutamatult hoopis hr Kannel, selle mängimise oskus ja lust ning kõigest sellest tulenev vältimatu tagajärg – kinnistumine laiemasse kultuurimällu elutu ja elusa mängulise hübriidina, kodanikunimeta küborgina, kes astub kultuurilises kujutluses esile vaid elulises sõltuvuses eluta mateeria võluvõimust lasta kõlada reilendril, “Viljandi paadimehel”, “Saaremaa valsil”…”

Kandle-Otti mina veel veidi mäletan, aga nooremad viljandlased ei ole temast üldiselt vist eriti midagi kuulnudki. Vanasti ma arvasin, et Ott on tema eesnimi. Samas ei tõmbaks ma sellist selget piiri elutu ja elusa vahele – kannel on elutu vaid siis, kui seda ei mängita, ja isegi siis ei ole see päris kindel. Huvitav, mis on saanud Kandle-Oti kandlest…

Ulrike Plath arvustab Tõnu Õnnepalu “Klaasverandat”. “Raamat sellises vormis, nagu me teda käes hoiame, koosneb tekstidest, mis on enam kui seitse aastat vanad. Nad sündisid blogina, mida autor kirjutas 2009. aasta esimesel poolel pärast seda, kui oli juba viiendat aastat hoidnud Esna mõisat,” kirjutab Plath, kes on ise baltisaksa päritolu. “Tekst on meeldiv ka raamatuna, kuigi ei jõua blogi tasemeni.”

Pille-Riin Larm arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, leides, et jutud tulid priimad peaaegu kõik. Oliver Berg kirjutab Andris Feldmanise romaanist “Viimased tuhat aastat”, märkides muu hulgas: “Paratamatult paistab, et “Viimased tuhat aastat” on pigem visand mingiks filmiks, mille tegemine Eestis on piiratud ressursside tõttu äärmiselt vähetõenäoline.” Mul endal oli lugedes täpselt sama tunne.

Keiu Virro arvustab Mihkel Raua eneseabiõpikut “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”. “See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane,” leiab kriitik. “Küll aga on pisut ülemäära peatükke ja teemasid.”

Leo Luks kirjutab, et Jyrki Siukoneni “Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse” töötab kõige paremini “lugemissoovituste varamuna akadeemilise ettevalmistusega lugeja jaoks. Paraku olen seisukohal, et raamatul on ka palju miinuseid, mistõttu see ei sobi populaarseks sissejuhatuseks laiemale publikule.”

Aare Pilv märgib Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” kohta, et see “on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb seda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik…” Talle näib, et “Gros’ raamatulaadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks.”

Lõpetasin Vikerkaare lugemise pühapäeva õhtul ja mõtlesin sellest siia kohe järgmisel päeval kokkuvõtte kirjutada, aga ei leidnud siis selleks aega. Nüüd sai see tehtud.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Jutustused”

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.