Rubriik: kirjandus

Päris hea lühikokkuvõtte sellest raamatust annab teoses endas autor ise. “Rääkisin Fionnale oma romaani kavandist. Minu idee oli täpsustunud: raamatu keskmes on siiski lennureis Bilbaost New Yorki. Eesmärk on rääkida ühe perekonna kolmest põlvkonnast, aga mitte XIX sajandi romaanide vaimus. Näidata raamatu kirjutamise protsessi ja fragmentaarselt, väga fragmentaarselt kolme põlvkonna lugu,” teatab minajutustaja lugejatele keset lennureisi, mille käigus meenutab muu hulgas ka õhtusööki, kus rääkis ühele kirjastajale kavandatavast romaanist.

Kirmen Uribe on baski kirjanik, kelle esikromaan “Bilbao – New York – Bilbao” (2008) võitis Hispaania riikliku romaanipreemia. Baski keelest tõlkis selle Merilin Kotta, kes on kirjutanud nüüd raamatule ka väga põhjaliku ja hariva saatesõna, kus annab hea ülevaate baski kirjanduse, aga ka üldisemalt baski keele ja kultuuri olukorrast nii minevikus kui ka tänapäeval.

“XXI sajandi üks levinumaid motiive baskikeelses proosas on möödunud sajandi vägivald, mille vallandavad kodusõda, diktatuur ja ETA,” märgib Kotta. “Kõik kolm viimast teemat on esindatud ka käesolevas Uribe romaanis.” Tõlkija mainib muu hulgas, et Franco režiimi ajal oli keelatud isegi Uribe eesnimi Kirmen, baski keeles ei tohtinud avalikult rääkida ega kirjutada ja hispaaniakeelsetes õppematerjalides kujutati baske “halbade hispaanlastena”.

Huvitav, mida arvaks sellest raamatust kunagi Franco apologeedina esinenud Peeter Helme? Kuidas kommenteeriks tema seda kirjanduskriitikuna, aga ka ajaloolasena?

Uribe romaanis on palju juttu kunstist ja merendusest, kalapüügist, baski kalameestest, kellega seonduvat autor veidi uurib. Muu hulgas kirjutab ta sellest, kuidas käis 2004. aastal rahvusvahelise kirjanike grupiga Käsmus, seal räägitust ja kuuldust. Ta vahendab ühte Doris Kareva räägitud vana lugu ja toob ära isegi ühe tema luuletuse.

Kirjastus ja kriitikud on nimetanud seda romaani “autofiktsiooniks”, mis peaks tähendama autobiograafiliste sugemetega väljamõeldist. Kotta märgib, et “Uribe siht on olla ühtaegu nii uuenduslik kui ka arusaadav.” Minu meelest see tal ka õnnestub. Raamatu lugemiseks kulub 3-4 tundi. Soovitan. Allpool on toodud väike katkend (pikemat saab lugeda ERR-i kultuuriportaalist).

Pablo Picasso “Guernica”

Olin Artetast ja tema iseloomust palju kuulnud. Oma eluajal oli ta väga armastatud kunstnik. Temast pidasid lugu nii konservatiivid kui ka rahvuslased ja sotsialistid. “Võimalik, et selle põhjuseks oli tema uje loomus,” selgitas Bakedano.

Ma olin kuulnud ka sellest, kuidas ta kodusõja ajal Mehhikosse põgenes. Pärast Gernika pommitamist tellis valitsus Artetalt suurejoonelise maali. Kogu maailmale tuli teada anda, mis Gernikas oli juhtunud, näidata natside korraldatud veresauna. Tellitud maalist oleks võinud saada Arteta elutöö. Ometi lükkas ta pakkumise tagasi. Ta põhjendas keeldumist sellega, et on sõjast väsinud, et tahab olla koos perekonnaga ja Mehhikosse eksiili minna. Seejärel tehti pakkumine Pablo Picassole. Järgnev on juba kõigile teada. Gernika sündmusi kajastav maal oleks tähendanud Arteta karjäärile otsustavat hüpet, kuid ta loobus sellest. Ta valis kunsti asemel elu. Eelistas pere seltsi sellele, et tulevased põlved teda mäletaksid.

Tõenäoliselt tundub paljudele, et Arteta valik oli vale. Kuidas võis ta hetkeoludest sõltuvalt lasta käest oma elu võimaluse? Kuidas sai ta seada kunsti asemel esikohale armastuse pere vastu? Küllap on neidki, kes talle seda otsust eal ei andesta, ja arvavad, et loomeinimese peamine kohustus on looming.

Olen endalt korduvalt küsinud, mida oleksin teinud mina Arteta asemel? Millise tee oleksin mina valinud?

Kõik mõtlevad, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas, on regivärss.

Margus Mikomägi mõttekogu “Mina olengi regilaul. Koguja raamat 2015-2016” sisaldab ligi veerandsada mõtisklust, mis ilmusid peamiselt Maalehes. Need on tegelikult kõik vabalt loetavad Teatritasku lehelt, aga kuna raamatul puudub sisukord, mille järgi neid sealt otsida, siis tuleks lugeda huvilistel läbi ilmselt kõik eelmise kahe aasta jooksul Teatritasku läinud postitused – neid on muidugi mõnevõrra rohkem kui jõudis raamatukaante vahele. Lühidalt: lihtsam on lugeda seda mõttekogu paberkandjalt.

Mikomägi kirjutab teatrist, ajakirjandusest ja kirjandusest, üldse kultuurist, ajaloost, poliitikast, maailmast ning lihtsalt elust. Tema mõtisklusi on raske liigitada või selgelt piiritleda. Ta teeb neis juttu nii endast, oma vanematest ja vanavanematest kui ka teistest inimestest, kellega on kokku puutunud või kes on teda kuidagi mõjutanud. Palju on elulisi näiteid Rapla kandist.

Viitan siin kõige esimesele mõtisklusele, mis peaks andma maitse kätte neile, kes ei ole tema kirjutistega varem tutvunud.

Autoriga on võimalik kohtuda järgmisel nädalal Raplas toimuval temaatilisel kontsertkõnelusel, mille kohta leiab lähemat infot kultuur.info portaalist. Nüüd laupäeval esitleb seal oma uut luulekogu muide Kristiina Ehin, kes ka Mikomägi mõtisklustest korduvalt läbi käib, nagu selle postituse alguses toodud katkest (üheaegselt nii teravmeelne kild kui ka sügavamõtteline tõdemus) mõista võib.

Kui võrrelda seda valikut hiljuti loetud Mihkel Muti teosega “Mõtted”, siis Mikomägi mõttearendused on pikemad, mitte nii lakoonilised, hargnevad rohkem laiali. Kõigega ei pruugi muidugi nõustuda.

Mõtlesin näiteks juba eelmisel aastal, kui lugesin Mikomägi kirjutatud Maalehe juhtkirja “Me nägu ei kõla enam tuttavalt”, et probleem on mitte selles, et meedia asus Ilvest kritiseerima, vaid asjaolus, et see juhtus alles pärast tema teise ametiaja lõppu, kui see ei omanud enam suuremat tähtsust, kuigi paljudele oli juba enne tema esimese ametiaja algust teada, milline väiklane inimene ta on (repressioonid teisitimõtlejate vastu algasid kohe pärast tema ametisse saamist).

Minu silmis esindas Ilves ülimalt kahepalgelist poliitilist kultuuri, mille puhul kõlavate loosungite varjus levis laialdaselt moraalne korrumpeerumine, mis laastas kogu Eesti ühiskonda (kala hakkab mädanema peast). Kaljulaidi tulekuga saabus seevastu nagu värske tuuleiil, mis puhastas õhku sinna kümne aasta jooksul kogunenud saastast, tuues muu hulgas päevavalgele eelmise presidendi sahker-mahkereid, millele enam läbi sõrmede ei vaadata. Mina ei näe küll mingit põhjust Ilvest haletseda.

Niisiis. Peaks siin nüüd otsad kokku tõmbama, et jutt liiga laperdama ei läheks. Selle pealkirjas kasutatud regilaulu-kujundi kohta kirjutab Mikomägi ise järelsõnas: “Nüüd meeldib mulle mõtelda, et need, kes seda raamatut loevad, ongi Eesti regilaul. Laul, kus on kordused sees ja kus “sink sale proo” ei tähenda mitte midagi, vaid on lisatud ilu pärast. Selleks, et mõte jõuaks. Kui ilu ära võtta, ei tähenda ka regilauluks olemine mitte midagi.” Kõlab ju täitsa kaunilt.

PS. Vikerraadio intervjuud autoriga saab kuulata selle lingi taga.

Viio Aitsami “Lugulaul krahv Hermannist, kes Raikkülas eestlaseks kätte ära läks” on väike raamatuke, mis anti välja Raikküla/Raela esmamainimise 800. aastapäeva puhul ehk eelmisel aastal.

Lugulaul ise, mille esmaettekanne oli Raikküla vallas Kabala mõisapargis 4. juunil 2016, koosneb viiekümne seitsmest salmist. See räägib Raikkülas krahviks olnud Hermannist, kes läheb suurele jalutuskäigule läbi samanimelise valla.

Kord Raikkülas krahviks oli Hermann,
kes pikk ja kena, palju reisind.
Ta hommikuti tegi joogat.
Ka oma valla servast serva
mees otsustas, kui trepil seisis,
ta rändab läbi ühe hooga.

Krahv seikleb külast külla, tutvustades nii lugejatele Raikküla valda, kohtudes teel ka erinevate inimestega. Ta jahib eestlaste olemust ja leiab selle lõpuks endast – tegelaskuju on inspireeritud Hermann von Keyserlingist, kes pidas ennast tema poja sõnul eestlaseks. Teksti saadavad fotod, millel peategelast kehastab Margus Mikomägi.

Poole raamatu mahust moodustavad peenes kirjas seletused ja kommentaarid, mis autori sõnul ei tugine laiahaardelisele ajaloo uurimisele, kuid annavad siiski küllaltki laiahaardelise pildi lugulaulus mainitud kohtadest ja inimestest.

Huvitav kodulooline materjal.

Näiteks, kui ühes salmis on kirjutatud “Üks rändur läbi Raela sammus, / vist kuskil Ärma kandis peatus, / end jutuks korraks pingil toetas”, siis selle kohta lisatakse selgituseks: “Hermanni peatumine Ärmal viitab talule, kus tegutses ka mõisate piima kokku ostev meierei. Seal käis tihti ka päris Hermann Keyserling.”

See vald, mille Hermann lugulaulus läbi rändab, on siiski praegustes piirides, mitte varasemates. Hetkel on sealt kolm küla üleandmisel Märjamaa vallale ja sügisel saab ülejäänud Raikküla vallast osa suurest Rapla vallast, aga vähemalt täna kehtivad veel need piirid, mida võib näha ka selles raamatus toodud kaardil.

Seda kohta Henriku Liivimaa kroonikast, kus Raikküla praegu teadaolevalt esmakordselt mainiti, ei ole samas ära toodud. Olgu öeldud, et see räägib ristisõdijate esimesest sõjakäigust Harjumaale.

“Õndsa neitsi taevaminemise päeval [rukkimaarjapäeval, 15.08.1216] aga tungisid nad Harju provintsi, mis on keset Eestimaad, kus ka kõik ümbruses asuvad hõimud tavatsesid Raikkülas iga aasta nõupidamiseks kokku tulla,” kirjutas kroonik. “Kui me sinna jõudsime, jaotasime oma sõjaväe nii kõiki teid ja külasid kui ka selle maa provintse pidi laiali, pannes põlema ja laastades kõik, tappes, mis iganes meessugu, võttes naised ja lapsed kinni, ajades palju kariloomi ja ka nende hobuseid ära. Lõpuks me tulime kokku suure Loone küla juurde, mis on oja taga keset metsa, ja seal kolm päeva puhates rüüstasime kogu maa ümberkaudu ja jõudsime Revala küladeni välja.”

Ajaloo verisemast küljest kõnealuses raamatukeses eriti juttu ei ole, seal keskendutakse positiivsematele asjadele. Ja tõe huvides tuleb ka märkida, et Keyserling võis küll nimetada ennast elu lõpupoolel eestlaseks ning igatseda tagasi Raikküla kanti, aga Eesti Vabariigi asemel taotles ta Landeswehri sõja ajal hoopis Balti ühisriigi loomist, kus pidanuks mängima vähemalt esialgu juhtivat rolli kohalikud sakslased. Eestlased olid tema arvates siis pooleldi bolševikud, kõlbmatud omariikluseks ja enese valitsemiseks. Nii et inspireerivalt võis tema isik nüüd küll mõjuda, aga otsustaval hetkel krahv Hermann ennast tegelikult siiski eestlaseks ei pidanud.

Raamat on ilmselt kasutatav ka teejuhina, mille järgi igaüks saab ise Raikküla mail ringi kolada, vahepeal kommentaaridest läbitavate paikade kohta infot ammutades. Tegelikult võiks ju igal vallal mõni sarnane raamat olla. Kas just lugulaulu sisaldav (kui seda matkima asutaks, siis ei oleks see enam omapärane, välja võib ju mõelda ka midagi muud), aga vähemalt sedasi valla ajalugu, sellega seotud inimesi ja külasid tutvustav.